Galvanic Elephants

Ken Kamenjuk, Taavi-Peeter Liiv


Miks muusika ja mis sind selleni viis…
Alustasin siis, kui oli 18-aastane. Keskkooli ajal mängisin tõsiselt korvpalli, aga soov bändi teha ja kirg muusika vastu on minus alati peidus olnud. Mingil hetkel otsustasingi, et nüüd aitab, tahan teha seda, mis kõige rohkem kutsub. Alguses oli raske, kuna ma polnud varem tegelenud ei laulmise ega pillimänguga, aga õnneks leidsin ruttu õiged inimesed ja olen jõudsalt arenenud.

Milliseid intrumente sa mängid…
Põhiliselt olen laulja, aga laivis mängin basskitarri, kitarri, mandoliini. “Mosaic” albumit lindistades mängisin stuudios veel lisaks erinevaid klahvpille.

Millega sa veel tegeled…
Õpin Tartu Ülikoolis eesti kirjandust ja aeg-ajalt töötan kultuuribaaris Naiiv. Mulle meeldib malet mängida.

Sina, 10 aasta pärast…
Eks mul on omad sihid ja unistused, aga ma arvan, et praegu ei ole õige aeg nii etteruttavaid plaane teha. Muusika, jääb kindlasti.

Kaua Elevandid tegutsenud on…
Galvanic Elephants alustas tegevust 2010. aastal. Esimesse koosseisu kuulusid Kaido Paapstel, Gert Look, Mihkel Ronk ja mina. Vahepealsete aastatega on Mihkel bändist ära läinud, asemele on tulnud Oleg Ivanov (trummid) ja Dirk Lloyd (klahvpillid).

Kuidas formeerus Elevantide bänd…
Midagi väga romantilist siin ei olnud. Otsisin Rada7 foorumist aktiivselt inimesi, kellega miskit teha ja tüüpide lugu jäi mulle kõrva. Otsustasin proovida ja päev pärast kontakteerumist sõitsingi Tallinnasse. Esimene proov sai tehtud kuskil Telliskivis. Tundub, et sobisin…

Kas olete alati sama stiili viljelenud…
Ma ei oska sellele küsimusele väga hästi vastata. Üleüldse on enese muusikat raske sildistada. Võib-olla on “Mosaic” võrreldes varajasema kraamiga rohkem sissevaatavam?

Kus olete esinenud ja millised on meeldejäävaimad elamused…
Esinemisi on nelja aasta jooksul ikka kogunenud. Kõige eredamad mälestused pärinevad võib-olla meie esimeselt kontserdilt, mis toimus Genialistide Klubis. Me mängisime vististi neli lugu, sest rohkem muusikat meil ei olnud, see-eest oli saal paksult rahvast täis ja need 15–20 minutit olid väga intensiivsed! Samuti on hästi meelde jäänud kontsert koos Junior Boys’iga ja festivaliesinemine Positivusel.

Kas bändis saate hästi läbi ja jõuate lihtsalt konsensuseni…
Mulle meeldib mõelda, et meie bändis on viis intelligentset inimest. Loomulikult tuleb ette vaidlusi, sest kõik võtavad seda asja kirega, aga üldiselt on läbisaamine pigem väga hea kui normaalne.

„Kõige tähtsam on hoida silmad-kõrvad lahti”

Kes on sinu muusikalised eeskujud ja kust ammutad inspiratsiooni…
Inspiratsiooni ammutan igapäevastest tegemistest. Loomulikult on muusika kuulamine inspireeriv tegevus, aga ma arvan, et inimene, kes tegeleb kunstiga, filtreerib alateadlikult igapäevaseid kogemusi ja seob neid oma tegevusega, olgu selleks muusika, maalikunst, kirjutamine või muu. Kõige tähtsam on hoida silmad-kõrvad lahti. Viimasel ajal olen kuulanud palju James Blake’i, Leedust pärit Ba.Band meeldib mulle väga (tema astub üles juba õige pea Indiefestil Tartus), Fujiya & Miyagi uut plaati kuulasin esmakordselt eile ja kiidan. Eks neid on veel ja nimed vahetuvad ruttu, sest uut muusikat, mida kuulata, on alati palju.

Kuidas nägi välja uue albumi loomine…
Alustasime sügisel 2013. Nullist sajani võttis kogu protsess aega kuus kuud, jaanuaris ja veebruaris me midagi muud ei teinudki, kui olime stuudios. Lugusid lindistasime kolmes vaatuses (esimene kord kolm lugu, teine kord kolm lugu jne.). Mitmed laulud sündisidki stuudios kohapeal. Albumi kaasprodutsent oli Martin Kikas.

Kuidas on seni uus album vastu võetud…
Vastu on võetud väga hästi. Kontserte on tulemas mitmeid, meedias on plaati palju kajastatud ja kõik tundub sujuvat. Tulge meid kindlasti kuulama!

see artikkel ilmus aastal 2014 ajakirjas Vool
http://art.tartu.ee/

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.