Droonid põhjustavad murrangu sõjanduses ja demokraatias
Droonid põhjustavad murrangu ühiskonnas, mida pole nähtud 700 aastat
Noah Smithi artikkel Quartzis 11.03.2014
Inimkond on pöördepunkti lävel. See on muutus, mis võib purustada meie institutsioonid ja muudab meie ühiskonda tundmatuseni. See on ka muutus, millele mitte keegi ei pööra piisavat tähelepanu. Ma räägin relva kandva jalaväelase kadumisest, millega tuleb lõpp Relva Ajastule.
Ei pruugi isegi aru saada, et oled elanud Relva Ajastul, sest see on praeguseks kestnud juba sajandeid. Kujutle ennast aastasse 1400. Sellel sajandil (ja 10 sajandit enne seda) valitsesid lahinguvälja mitte jalaväelased, vaid hobusel vibumehed — ülikutest sõjamehed, kes valmistusid terve elu lahinguväljal teiste endasuguste tapmiseks. Kujuta ette sellise mehe üllatust, kui ta saab kuuliga pihta ning kukub oma hobuse pealt maha vaese ning vaid kahenädalase treeningu läbinud talupoja tegevuse tagajärjel. Lihtsalt tavaline mees relvaga.
Sellega lõppes Keskaeg ja algas meile tuttav maailm. Sajandeid peale seda murrangut valitses relva kasutav jalavägi lahinguvälja. Sõjaline edu sõltus üha enam võimest motiveerida üha suuremaid hulki (relvastatud) inimesi, selle asemel, et võita hästi-treenitud ülik-sõjameeste lojaalsus. Mingi hetkel lähitulevikus võivad autonoomsed, relvastatud droonid saada jalaväelase asemel lahinguvälja domineerivaks tehnoloogiaks.
Nagu alati, toob suur muutus sõjalises tehnoloogias kaasa suure muutuse ka ühiskonnas. Relvadega inimeste eelis on nende odavus ja treenimise kergus. On tõsi, et tänapäeval saavad pommitajaid, tankid ja suurtükid jalaväele meeletut kahju tekitada, kuid need tööstuslikud tööriistad on nii kallid, et isegi tänapäeval saab jalaväelaste massiga heidutada arenenud tööstusriike pidamast pikalevenivaid konflikte.
Vaadake, kui kalliks läksid Ameerika Ühendriikidele Iraagi ja Afganistani sõjad võrrelduna sellega kui odav oli see nende vastastele. Käeshoitavate relvade apoteoos (jumaliku staatuse saavutamine — tlk) saabus odava, töökindla, lihtsati kasutatava AK-47-ga; selle üldlevinud relvaga on sissisõdalased saanud tänapäevani maailma võimsamate rahvaste vastu.
Relva Ajastu on olnud Rahva Võimu ajastu. Asjaolu, et relvi pole raske käsitlema õppida tähendab, et enamik inimesi saab õppida rahuldaval tasemel püssisangariks omal vabal ajal. See on ka põhjus, miks relva peetakse Ameerika Ühendriikides isikliku vabaduse garantiiks. Kui peaks tekkima vajadus kukutada ebaõiglane valitsus, siis meile (ameeriklastele) meeldib uskuda, et saame kõrvale panna oma läpakad, võtta kätte oma relvad ja muutuda võitmatuks inimmassiks.
Loomulikult pole alati nii läinud. Rahva Võimu on kasutatud tihti mitte vabaduse, vaid luupainajalike türanniate edendamiseks nii Nõukogude Liidus, Mao Zedongi juhitud Hiinas kui mujal. Kuid Stalin, Mao ja nendetaolised pidid ikkagi võitma üldpopulatsiooni meeled ja südamed, et võimu külge klammerduda, ja lõpuks, kui inimesed said teadlikemaks, siis pidid nende režiimid muutuma millekski vähem õudseks.
Kuid järgmine pöördepunkt inimkonna ajaloos võib olla horisondil. Jätkuv progress automatiseerimises, eriti jätkuvad hinnalangused, võib tähendada, et ühel päeval lähitulevikus võivad autonoomsed sõjadroonid osutuda odavamaks kui jalavägi igal skaalal vaadatuna.
Märkusena tasub tähele panna, et droonideks nimetatakse praegu inimeste poolt kaugjuhitavaid relvi. Kuid see võib varsti muutuda — Ameerika Ühendriikide Armee kaalub tuhandete sõdurite asendamist autonoomsete robotitega. Ettepanek näeb ette, et roboteid kasutataks alguses ainult logistika rollides, kuid see võib ilmselgelt pikas perspektiivis muutuda. Millalgi paari järgneva aastakümne jooksul on droonid piisavalt võimekad, et seista iseseisvalt vastu inimestest vastastele.
Samal aja areneb tehnoloogia ning alaneb droonide tootmishind. Pole raske ette kujutada väledat, hästi relvastatud lendavat drooniparve puhastamas inimvastaseid hoonetest ja džunglitest, samas kui tugevndatud punkrid hävitatakse suurelt kõrguselt targa moonaga robotõhulaevadega (vaata seda videot kui kujutlusvõime vajab abistamist).
Päev, mil robotarmeed muutuvad kuluefektiivsemaks kui jalaväelased, on päev, mil Rahva Võim aegub. Robotarmeedega võib vähemus teha enamusega, mida iganes soovib. Erinevalt Stalini ja Mao hirmuvalitsemisest on robotite jõustatud türanniad immunsed avaliku arvamuse muutuste vastu. Pööbel võib arvata mida tahes, kuid Robot-Isandadatel on relvad. Igaveseks.
Tõeliselt hirmsaks muutub stsenaarium, kui kombineerida juurde kasvav majanduslik ebavõrdsus. Kuigi vähesed on keskendunud robotarmeedele, siis paljud on hakanud pöörama tähelepanu tehnoloogilise tööpuuduse küsimusele ehk mis juhtub siis kui robotid vahetavad inimesed tööturul välja. Viimane vahend selle stsenaariumi vastu on sissetulekute ümberjagamine — kui meie tulevik on istuda rannal ja selle eest palka saada, siis nõnda olgu.
Kuid robotarmeedega selline skeem ei töötaks. Kui tahad maksta vaestele, siis pead maksustama rikkaid ja Robot-Isandad vaevalt seda taluvad. Kujutle ette Tom Perkins’it või Greg Gopman’i odavate autonoomsete droonide armeega. Me kõik oleme mures päeva pärast, mil 1% ei vaja enam 99% — kuid tõeliselt hirmus on see, kui nad ka ei karda 99%.
Vaadake riike, kus valitsus teenib oma tulu maavaradega, mitte inimtööga — Saudi Araabia, Venemaa, Iraan. Vaadake, kui palju need valitsused raha ja energiat kulutavad, et nende inimesed ei mässaks. Millised näeksid sellised riigid siis välja, kui inimeste mahasurumine on üha odavam ja odavam? Miks peaks Ameerika, Euroopa ja Ida-Aasia olema erinevad? Kas pole mitte ühiskond, kus rikkad saavad peaaegu kõik robotide abil, olemuslikult sama kui „loodusvarade needuse” kütkeis Saudi Araabia?
Kui mõtleme „robotite ülestõusust”, siis tavaliselt mõtleme Skyneti ja Matrixi filmidest tuntud Agent Smithi peale — inimkonna suhtes vaenulikele tehisintellektidele. Kuid see ei peaks olema meie murede tipp. Tehisintellekt, kui ta kunagi eksisteerima peaks,ei pruugi inimkonna üle domineerida, meid marginaliseerida või massiliselt tappa. Kuid teame, et inimesed tihti teevad selliseid asju. Inimesed on juba praegu olemas ning teame, et paljud neist on võimelised kohutavateks tegudeks. Inimestest Robot-Isandad peaksid tekitama rohkem hirmu kui kauge Skynet.
Libertaanid, anarho-kapitalistid ja karmid individualistid on alati tuginenud oma visioonides kapitalistlikust paradiisist ideele, et riik on põhivaenlane indiviidi võimule ja vabadusele. Relva Ajastul oli see tõsi, kuid Droonide Ajastul pole enam nii. Kui rikkad omavad oma kätes piiramatut sõjalist võimu, siis kes peatab neid võtmast ülejäänutelt kõik neile kuuluva? Kui oled Ameerika relvaõiguslane (National Rifle Association’i liige), siis pead endalt küsima: kas hakkad olema üks Robotisandatest või … üks ülejäänutest?
Võime viia selle düstoopialiku mõtteharjutuse selle lõpliku tulemini. Kujuta ette maailma, kus rikkad ja ilusad elavad iseseisvates tarastatud kogukondades ning neid teenindavad odavad robottöölised ja kaitsevad odavad robotarmeed. Väljaspool väravaid kihab räbalais ja nälgiv lumpen. Nad ei saa tegeleda põllumajandusega ega kaevandada mineraale, sest võitmatud Robot-Iandad valvavad kõiki farme ja kaevandusi. Ülejäänute ainus lootus on haarata Robot-Isandate tähelepanu, olles kas piisavalt andekas ühinemaks valitseva klassiga või paistes silma millegi piisavalt uudsega, et end nende teenistusse orjusesse pakkuda.
Praegu kõlab see kõik kui lõbustav ulmelugu, kuid miks ei peaks nii juhtuma? Inimtsivilisatsioon on selliselt enamuse inimkonna ajaloost eksisteerinud — aristokraadid peavad enda uhketes mõisates pidusööki, samas kui poolnälginud talupojad orjavad põldudel. Mis meid vabastas? See võis olla trükimasin, kapitalism või pikki vahemaid läbiv purjelaev, kuid see võis olla ka lihtne relv. Ja kui relv oli tõesti see, mis meid vabastas, siis peaksime olema väga mures. Sest kui Relva Ajastu lõppeb, siis vabadus, väärikus ja võrdsus, mida inimkonna arvestatav osa praegu naudib, võib jääda üürikeseks ja kummaliseks ääremärkuseks inimkonna ajaloos.
Artikli autorit saab jälgida Twitteris@noahpinion
