Mis juhtub praeguse hetke ja Singulaarsuse vahepeal?

II osa Wayne Radinsky esseest Robotics, AI, the Luddite Fallacy and the Future of the Job Market, I osa leitav siit, III siit

Lihtsuse mõttes defineerime Singulaarsust tema algse definitsiooni järgi ehk lähtume Vernon Vinge’st, kelle järgi Singulaarsus on hetk kui tehisintellekt jõuab inimintellekti tasemele ja siis selle kiirelt ületab.

„Mis on Singulaarsus? Tehnoloogilise arengu kiirenemine on olnud selle sajandi võtmetunnus. Selles essees väidan ma, et me oleme muutuse lävel, mis on võrreldav oma tähtsuselt elu tekkele planeedil Maa. Selle muutuse täpne põhjus on tehnoloogiate loomine, millel saab olema kõrgem intellektitase kui inimestel.”

Üks viis defineerida olukorda, mil „tehisintellekt jõuab inimintellekti tasemele” on vaadata, mil masinad on võimelised asendama inimesi tööturul. Mulle meeldib viidata sellele kui „Radinsky Testile” (viidates Turingi testile). Loomulikult pole see mu enda idee. Nils Nilsson, kes oli üks pioneere tehisintellekti vadkonnas, kirjutas aastal 2005 ajakirja AI Magazine artikli „“Human Level Artificial Intelligence? Be Serious!” järgnevalt:

Inimtasemel tehisintellekti saavutamine tähendaks, et enamus ülesandeid, mida inimesed teevad on automatiseeritavad. Selle asemel, et ehitada süsteeme, mille eesmärgiks on lahendada mingi konkreetne ülesanne pakun välja, et tuleks ehitada üldoskustega tehisintellekte, mida on võimalik jooksvalt õpetada tegema kõiki neid tuhandeid asju, mida inimesed oskavad teha. Ühinedes teistega, kes on teinud sarnaseid ettepaneuid, pakun ma välja alustada süsteemiga, millel oleksid minimaalsed, kuid ulatuslikud sisseehitatud võimekused. Nende hulgas peaks olema teiste hulgas ka võime areneda läbi õppimise.

See oli osa visioonist, mis motiveeris Nillssoni ja teisi „vana hea tehisintellekti” (Good Old Fashioned AI) pioneere valdkonnda alguspäevist peale.

Keegi ei tea, mil tehisintellekt jõuab inimintellektile järgi, kuid on mõistlik eeldada, et see ükspäev juhtub kui võtta arvesse arvutite eksponentsiaalselt suurenevat arvutusjõudlust, inimaju- ja võimete piiratust, inimese aju üha suurem mõistmine ja pidev areng intelligentselt käituvate algoritmide valdkonnas, olenemata sellest kas nad baseeruvad inimajul või ei. Iga paari aasta tagant näeme me arengut robootikas ja teistes tehisintellekti süsteemides, sh süsteemides, mis mõistavad inimkõnet.

Stsenaarium #1. Küllusemajandus

Alustagem kõige optimistlikuma stsenaariumiga. Mina isiklikult ei usu, et see kõige tõenäolisem on ja seda põhjustel, mida seletan hiljem. Ometigi on see kõige levinuim kui inimestega arengutest automatiseerimises räägin.

Selle stsenaariumi kõige „optmistlikumas” versioonis leiutatakse nanoassemblerid ja kombineerituna odava päikeseenergiaga kaob vajadus raha ja töökohtade järele. Kui kõigil on olemas molekulaarne nanoassembler, mis on ühenduses piisava koguse päikeseenergiaga, siis nad saavad teha kõike, mida soovivad ilma, et nad peaksid seda ostma, sh toitu. Molekulaarsed nanoassemblerid saavad olema odavad, sest ka neid saab samamoodi toota, sest sedasi ju molekulaarne nanoassembler töötab — toota suuri objekte „aatomitäpsuselt”. Teisisõnu iga aatom ja keemiline side objekti disainis on mõeldud tootmisena samamoodi, kus iga aatom ja keemiline side on õiges kohas ja seega puuduvad ebatäpsused ja materjalikulud, mis tavatootmisega kaasnevad

Selle stsenaariumi vähem optimistlikumas versioonis toovad inimesed välja, kuidas päikeseenergia tootmine on üha odavamaks muutunud (hiljuti on see järginud eksponentsiaalselt Moore seaduse sarnast hinnakukkumist), mis kas koos nanoassmbleritega või ilma peaks tegema kõik tinglikult „vabaks”, mis seeläbi leevendaks vajadust raha järele. Selle vaate toetajad toovad välja kui palju „tasuta asju” on juba praegu internetis saadaval — mitte ainult muusika ja filmid, vaid ka teistes vormides meelelahutus ja vabavaraline tarkvara, kuhu on läinud paljude inimeste palju jõupingutusi.

Kui ringi vaadata, siis internetis on tõesti üha rohkem tasuta asju. Üha enam, on füüsiliste asjade „kasulikkuse piirmäär” kahanemas. Inimesed täidavad oma kodud asjadega ja siis rendivad ladusid, kuhu saaks veelgi rohkem asju panna. Teatud e-kaubandussaidid nagu E-Bay, Airbnb ja Uber on tegelikult lihtsalt efektiivsemad moodused selle üleliigse füüsiliste asjade ringiliigutamise süsteemid, tihti algupäraste asjade tootjate ja tarnijate meelehärmiks. Seega isegi füüsiliste asjade puhul on näha, kuidas nende hinnad langevad ja ükspäev peaksid nad olema hoopis tasuta.

See on lihtne ekstrapolatsiooniharjutus: Tasuta kättesaadavate asjade hulk suureneb ja suureneb kuni … ühel hetkel on kõik tasuta ja keegi ei vaja enam raha. Hiljem arutlen kas selline tuleviku ennustamine peab paika või mitte.

Stsenaarium #2. Superharidus

Järgnevas stsenaariumis mängivad olulist rolli veebihariduse ja eriti suurtele inimmassidele mõeldud veebikursuste — MOOC-de pakkujad nagu Khan Academy, Coursera, Udacity, edX jne, millele lisanduvad traditsioonilised e-resurssid nagu Google ja Vikipeedia ja uued interaktiivsed juhendamissüsteemid nagu nt Duolingo ja inimeste piisaval tasemel haritud olemise probleem saab lahendatud. Tavalised inimesed, kes varasemal ajal oleksid omandanud vaid keskhariduse või bakalaureusekraadi saavad omandada väga head haridust kuna e-õppesüsteemid on odavad, laialt kättesaadavad ning efektiivsed. Need uued süsteemid saavad olema efektiivsemad kui varasemad süsteemid, kuna „suurandmete” insenerid taustal hakkavad analüüsima igat klikki, igat testiküsimust, igat kohta, kus video pausile pannakse. Kõik selleks, et leida hariduse omandamise murekohad ja need lahendada. Tulemiks saab olema superefektiivne õppimissüsteem, mis võimaldab keskmise intellektiga inimestel omandada väga keerulist materjali. See aitaks üleminekut väheseid oskusi vajavalt töölt keerulistele töödele leebemaks muuta.

Stsenaarium #3 Superettevõtlus

Selles stsenaariumis loovad inimesed kaduvate tööde asemel endale ise töö ning see ei pruugi isegi üleliia keeruline olla. Ronald Coase oma 1937 a raamatus The Nature of the Firm põhjendas, miks suurtel ettevõtetel on odavam palju asju ise luua kui arvesse võtta turu kõikumised, ebaselgused ja. Ometi suurte ettevõtete tippaeg lõppes Läänemaailmas 1970ndatel ja peale seda on enamus tööloomet toimunud keskmistes- ja väikeettevõtetes (Euroopa Liidus alla 250 inimese, USA-s alla 500 — tlk). Pikendades seda trendi tuleviku suunas, siis peaks majandus koosnema üha väikesematest ettevõtlikest inimkooslustest päädides lõpuks üksikindiviidiga, kes tegutseb otse turul. Seda võimaldab üha inforikkam keskkond, mis vähendab ebamäärasusi ja informatsiooni asümmetriaid, mis muidu muudaks millegi tootmise ettevõtte sees odavamaks kui väljaspool seda. See avab võimaluse loovatele ettevõtjatele luua väärtust uutel viisidel. Juba praegu on olemas inimesi, kes teenivad oma elatist puhtalt YouTube videote läbi (nt Jenna Marbles), kes traditsioonilises teleturus poleks saanud nii edukalt elatist teenida.

Stsenaarium #4 Osanike ühiskond

Selles stsenaariumis vaatame kõiki viise, kuidas elatist teenida, mis ei kao ära kui tööturg ära kukub. Üks näide on olla ettevõtte omanik (nagu mainitud eespool), teenida dividendidest või muust kapitalist raha suure korporatsiooni kaudu (mis on põhimõtteliselt mingi ettevõtte väikeosanik) või litsenside ja autoriõiguse kaustusõiguse kaudu. Põhimõtteliselt on mitmeid viisem kuidas raha teha ja „töö” tegemine on neist ainult üks ja hetkeprognooside järgi ka ainus, mis on ohus.

Seega idee peitub selles, et ühiskond leiab viisi, kuidas inimesi tööturult majanduse teistesse osadesse ümber paigutada. Näiteks kuna teoreetiliselt on kõigil sünnilt olemas töövõime, kuid kuna tööturg on kadunud, siis võib ühiskond anda kõigile osakuid robootikaga tegelevates ettevõtetes. Võib-olla luuakse selle haldamiseks mingisugune institutsionaliseeritud süsteem või ühiskondlikud ootused tagavad, et vanemad ostavad oma järglastele osakuid robootikaga tegelevates ettevõtetes.

Teine võimalus ellu jääda kui puudub tööturg on elada ära puhtalt põllumajandusest. Enne kui naerma hakate, siis Detroit Ameerika Ühendriikides on sellist tüüpi linnauuenduse hea näide. Lisaks on ka palju tehnoloogiat nagu näiteks arvuti juhitud sensorid, mida saab nutitelefonidega ühendada, et kogu „isikliku põllumajanduse” protsessi lihtsamaks ja odavamaks muuta kui kunagi varem

Stsenaarium #5 Kodanikupalk

Järgmises stsenaariumis kaalume, mis juhtub kui tööpuudus jõuab kriitilise piirini, mis võib vabalt olla kas 30%, 40% või 50% — siis kui ühiskondlikud hinnagud on sunnitud muutuma ja inimesed hakkavad nõudma tingimusteta kodanikupalka ellujäämise tagamiseks. See on üks kõige tavalisemaid reaktsioone, mis inimesi tabab kui nad kuulevad arengutest robootikas, tehisintellekti vallas ja töökohtade automatiseerimises. Idee on selles, et heaolusüsteemid peavad sisse lülituma või laienema, muidu ühiskond kannatab värskelt töötuks jäänutest tiivustunud kiirelt tõusva kuritegevuse ja rahvarahutuste tagajärjel.

Kodanikupalga idee on kõige lihtsam: tuleb kõigile välja maksta mingi hulk x ringluses olevat valuutat olenemata nende sissetulekust ja koguda sama kogus makse, kasutades olemasolevaid maksusüsteeme. Tulu maksude jaoks peaks eksisteerima robotite poolt loodud üha suuremast produktiivuse kasvust. Selle süsteemi saaks rajada olemasoleva sotsiaalkindlustussüsteemi laiendamise abil, et kaitsta kõiki inimesi, mitte ainult vanureid ja sante.

Stsenaarium #6 Masinatega ühinemine

See on üks kõige optimistlikumaid ja enimmainitud stsenaariume, mida eelkõige seostatakse Ray Kurzweiliga. Kurzweili järgi jäävad inimesed konkurentsivõimeliseks kuna nad „ühinevad masinatega”. Idee on selles, et kui sa pole piisavalt arukas, et tööd leida, siis sa saad minna arsti juurde ning ajuoperatsiooni ja ajuimplantaadi võrra rikkamana olles suudad jälle tööturul konkurentsivõimeline olla.

Sarnase vaate esindajad on toonud välja, et praegune parim maletaja pole mitte inimene ega masin, vaid inimene, keda täiendab masin (või vastupidi). Kui inimesed saavad aru, et võidujooks pole mitte masinatega, vaid nendega koos, siis töökohtad kadu läbi automatiseerimise kaob ära.

Stsenaarium #7 Tööturu kokkutõmbumine

Viimane stsenaarium on eelmistele vastanduv ehk vastab küsimusele, mis juhtub kui ühiskond ei suuda kohaneda üha kiireneva tehnoloogise progressi ja järjest võimekamate robotite, tehinsintellekti ja automatiseerimisega. See stsenaarium võib viia kõige otsesemalt languseni inimpopulatsioonides — tõenäoliselt madala viljakuse tõttu (mis on eriti tugev trend „arenenud ühiskondades”. Iive on allpool taastootmispiiri nii Ida- kui Lääne-Euroopas, Jaapanis ja teistes Kagu-Aasia riikides nagu Singapur, Taiwan, Hong Kong ja Lõuna-Korea. Olukord on vastupidine piirkondades, kus tehnoloogiline areng on maha jäänud. Majanduslik ebakindlus tundub olevat üks põhipõhjuseid, mis inimesed lapsi ei otsusta saada, näiteks hiljutises PBS toodetud dokumentaalis „Two American Families” otsustas üks töölisklassi taustaga poegadest laste saamist edasi lükata kuna majandustulevik tundus väga ebakindel.

II osa Wayne Radinsky esseest Robotics, AI, the Luddite Fallacy and the Future of the Job Market, I osa leitav siit, III siit

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.