Robootika, Ludiitlik eksikujutlem ja tööturu tulevik

I osa Wayne Radinsky esseest raamatust The End of the Beginning: Life, Society and Economy on the Brink of the Singularity, mis ilmus 25. märts 2015 ja mille toimetajateks olid Ted ja Ben Goertzel, II osa leitav siit, III siit

Tehasetöölised masinaid lõhkumas, allikas Wikimedia, looja teadmata

Aruteludes robootika ja tehisintellelekti üle tööturu kontekstis toovad inimesed tihti välja, et ennustusi töökohtade kao kohta on olnud nii kaua kui töökohti on automatiseeritud ning ajalugu on tõestanud, et mured selles vallas on tühised. Sellel sedastusel on isegi oma nimi Ludiitlik eksikujutelm (Luddite Fallacy ing k). Selles peatükis püüan ma näidata, et kuigi Ludiitlik eksikujutelm on tõepoolest kujutelm, siis vaadatuna õigest perspektiivist — eksponentsiaalselt kasvavate töönõudmiste nurga alt — siis avaneb meie ees teistsugune tulevikuversioon. Peale seda uurin kahaneva tööturu tagajärgi, seda eriti kvalifitseerimata tööjõu vaatenurgast praegusest ajast kuni Singulaarsuseni.

Ludiitlik eksikujutelm

Raamatu Economics in One Lesson kirjutas Henry Hazlitt aastal 1946 ja see annab hea ülevaate, miks töökohtade kadu ühes majanduse osas loob töökohti teistes, mille tulemina töökohtade hulk summarselt ei vähene.

Oma sissejuhatuses kirjutab ta järgnevalt:

Majandusteaduses on rohkem eksiarvamusi kui üheski teises teaduses. See pole juhus. Majandusteaduse olemusega kaasnevad raskused on igal juhul arvestatavad, kuid neid võimendab faktor, mis füüsikas, matemaatikas ja meditsiinis puudub — üksikindiviidi isekas majanduslik huvi. Kuigi igal inimgrupil on teatud majanduslikke huve, mis on identsed kõikide teiste gruppidega, siis on igal grupil ka huvisid, mis on kõikide teiste gruppide suhtes vaenulikult meelestatud. Kuigi teatud majanduspoliitilised valikud oleksid kõikide huvides, siis mõned teised poliitilised valikud oleksid mõne grupi huvides kõigide teiste gruppide arvelt. Grupp, millel on võita sellistest poliitilistest valikutest võitleb nende nimel ja on valmis ka teisi gruppe selliste valikute headuses veenma. Selliselt meelestatud grupp on valmis palkama kõige paremad (ostetavad) mõistused, et nood pühendaksid selle seisukoha esitamiseks kogu oma aja ja resurssid. Lõpuks veenab see grupp üldsuse oma seisukoha headuses või ajab avaliku arvamuse nii segadusse, et selge mõtlemine sel teemal muutub pea võimatuks.

Peatükis 2 räägib ta „katkisest aknast”. Noor pätt viskab pagarikoja aknasse telliskivi. Pagar jookseb vihaselt välja, kuid poiss on kadunud. See tundub halvana, kuid ta ütleb, et see on hea:

See annab tööd mõnele klaasitegijale. Olukorra üle saab veel edasi mõelda. Kui palju maksab uus aknaklaas? Kakssada viiskümmend dollarit? Päris korralik summa. Pealegi kui aknaid kunagi ei lõhutaks, siis mis juhtuks klaasitegijatega? Loomulikult, selliselt lähenedes saame edasi arutada lõputult. Klaasitegijal on 250$ rohkem kulutada teiste kaupade peale ja nii ad infinitum (ehk lõputult). Katki visatud aken annab raha ja tööd üha laienevale ringile inimestele. Loogiline järeldus sellest peaks olema, et noor pätt, kes akna sisse viskas polnud mitte avalik nuhtlus, vaid heategija.

Kuid siis ta toob välja sama olukorra teise nurga alt. Pagaril on nüüd puudu 250$, mida ta plaanis kulutada uue ülikonna peale. Kuna ta on pidanud uue akna hankima, siis ta peab ilma uue ülikonnata hakkama saama (või võrdväärse luksuseta 250$ eest). Selle asemel, et tal oleks terve aken ja 250$ vaba raha on tal kõigest uus aken. Või kui ta kaalus uue ülikonna ostmist samal päeval, siis selle asemel, et tal oleks aken ja ülikond peab ta leppima kõigest aknaga. Kui me mõtleme pagarist kui kogukonna liikmest, siis kogukond on kaotanud uue õmblemata jäänud ülikonna võrra ka on seetõttu selle võrra vaesem.

Hazlitt võtab selle kokku näidates, et kui sa vaatad ainult tehingu kahte osapoolt — pagarit ja klaasitegijat, siis tundub, et tegemist on majandusliku kasuga. Keegi ei mõtle rätsepa peale, sest ta ei sisenenud kordagi vaadeldud olukorda ega ülikonna peale, sest see jäi olemata. Inimesed mõtlevad ainult sellest, mida nad saavad näha — nad ei mõtle kunagi selle peale, mis oleks võinud olla, kuid ei tulnud

Hüppame nüüd seitsemenda peatüki juurde „Masinate Needus”, mis viitab Adam Smithi 1776. aasta raamatule Rahvaste Rikkus (The Wealth of Nations). Esimene peatükk sellest imetlusväärsest raamatust kannab pealkirja „Tööjaotus” (Of the Division of Labor) ja selle peatüki teisel leheküljel räägib autor, kuidas töömees, kes pole tuttav nööpnõela tegemise masinaga suudab teha päevas vaevu ühe nööpnõela ja kindlasti ei suudaks teha kahtekümment, kuid masina kaasabil suudab ta teha 4800 nööpnõela päevas. Seega juba Adam Smithi ajal asendas arenev tööstus 240 kuni 4800 nööpnõelategijat iga töötaja kohta, kes alles jäi. Nööpnõela tegemise tööstuses oli seetõttu juba tollal 99,98% tööpuudus kui masinad inimesi ainult asendasid. Kas olukord saaks veel halvem olla?

Loomulikult saab, sest Tööstusrevolutsioon alles algas. Peale seda viitab Hazlitt kuidas aurumasinad aastaks 1889 tootsid rohkem energiat kui kogu Inglismaa töötav elanikkond, ometi arvestatav tööhõive säilus.

Müsteerium haihtub kui võtta arvesse kõik see, mis pole otseselt nähtav ehk olulised on nii automatiseeritud töö, säästetud raha ja kuskil mujal majanduses loodud uus töö. Kui 240 nööpnõelategijat jäävad töötuks nööpnõelategemise masinate poolt, siis on nööpnõelad odavamad ja inimestel jääb seega raha üle millegi muu peale kulutada, luues seega uusi töökohti mujal. Tööpuudus tasemel 99,98% nööpnõela tegemise sektoris ei tähenda 99,98% tööpuudust kogu ühiskonnas. Ühiskond tervikuna muutub hoopis jõukamaks kui nööpnõelad on odavad ja külluses.

See on Ludiitliku eksikujutelma põhiolemus ja põhjus, mis algupärased ludiidid eksisid. Algupärased ludiidid oma legendaarse juhi Ned Luddiga aastal 1813 olid grupp kangatöölisi Inglismaal, kes püüdsid füüsiliselt hävitada uusi kangastelgi. Seega ludiidid eksisid ja ludiitlik eksikujutlem oligi vaid kujutelm ning sellest on saanud majandusteaduse põhivoolu dogma ning automaatne vastus automatiseerimise hirmudele.

Seega kas inimesed nagu mina, kes väidavad, et automatiseerimine tulevikus vähendab tööhõivet tervikuna on kamp lolle neo-ludiite?

Siin läheb olukord keerulisemaks. Argument pole tegelikult, et automatiseerimine hävitab töökohti. Protsess, mida Henry Hazlitt kirjeldas — ühtede töökohtade kadu loob teisi töökohti teistes sektorites peab siiani paika. Praeguse vaidluse sisu on pigem, et kui automatiseerimine läheneb inimese intelligentsile, siis uued töökohad, mis luuaks on raskemad, sest vajalik baasintellekti tase on kõrgem. Kui keskmist intellekti vajavad töökohad automatiseeritakse, siis uued töökohad, mida luuakse vajavad rohkem intellekti, rohkem oskusi, rohkem haridust ja rohkem loovust (mis lõpuks viib olukorrani, mil masinad ületavad inimintelligentsi, kuid selle teema jätan praegu vahele).

Mõtle selle peale, mis näiteks juhtub kui kassad asendada iseteeninduskassadega, nt traadita raadiotuvastussüsteemidega (RFID — Radio-frequency identification), mis arvatavasti juhtub järgmise või ülejärgmise kümnendi jooksul. Inventarirobotid täiendavad varusid ja hoiavad riiulid korras ning raadiotuvastussüsteemiga lipikuid kasutatakse iga toote tuvastamiseks ja riiulid täidetakse uuesti niipea kui süsteem saab teavituse, et klient on toote ostnud.

Inventarirobotid opereerivad 24h päevas tuues kaupa laost riiulitele niipea kui midagi ostetakse.

Töökohad, mis selle käigus kaoksid:

· Kassapidajad

· Riiulite täitjad

· Teised tähtsusetud tööd (koristajad nt) jne

Töökohad, mis luuakse:

· Tarkvara ja riistvarainsenerid, kes loovad, disainivad ja viivad ellu lipikutega raadiutuvastussüsteemi ja teostavad andmekaevet saadud tulemitest peale kasutuselevõttu.

· Töökohad semikonduktoriinseneridele ja inseneridele teistes kõrgtehnoloogilistes sektorites

· Töökohad inseneridele seotud tööstustes, mis näiteks disainivad ja toodavad komponente nagu puutetundlik ekraan

· Töökohad kvalifitseeritud välitehnikutele, kes süsteeme ja nende komponente paigaldavad ja neid hooldavad ning parandavad

Nüüd sa tahad kindlasti öelda, et kõik see tehnoloogia muudab poodides nagu Walmart/Target/Safeway või kusiganes (meie puhul siis Konsum, Säästumarket, Rimi jt) kõik odavamaks ning see raha läheb kuskile mujale ja seeläbi loob töökohti teistes majandussektorites.

Jah, kuid konks on selles, et tehisintellekti ja robootikat ei hakata kasutama ainult inventari halduseks jaekaubanduses. Neid hakatakse kasutama igas tööstuses. Seega kui kassapidajad ja riiulitäitjad kaotavad oma töö ja püüavad leida tööd hotellitubade koristajatena, nõudepesijatena, autojuhtidena või kõnekeskustes, siis nad avastavad, et hotellitube koristavad robotid, autod ja veokid juhivad ennast ise ja kõnekeskustes on tööl Watsoni- või Siri-laadsed kõnetuvastussüsteemid ja inimeste hulk kõige selle haldamiseks on tugevalt vähenenud … Kuid on veel palju tööd, kui sa oled arvutiteadlane või semikonduktoriinsener või tegutsed mingis muus tehnoloogiavaldkonnas. Seega meie kassapidajad ja riiulite täitjad peavad end nendeks valdkondadeks ümber õpetama.

Ainuke lahendus on suurendada keskmise inimese intellekti ja haridust, kuid arvestades Ameerika Ühendriikides lokkavat õppelaenuprobleemi, siis võib eeldada, et „keskmisi” inimesi massiliselt ümber õpetada ei saa olema kerge.

Võtmekoht on intelligentsetes masinates ja seetõttu pole ka sellist mõju tööhõivele nähtu varasematel aastakümnetel. Hoia see mõte peasenne kui hakkad sildistama kõiki, kes selle küsimuse üle mõtisklevad „neo-ludiititeks”.

Samas peab ütlema, et on raske aru saada kas peale 2008 aasta finantskriisi nähtu on tehnoloogilise tööpuuduse algus või ei, sest pikaajaline kõrge tööpuudus on suurte finantskriiside puhul tavaline. Seega kui suur osa praegusest kõrgest tööpuudusest Ameerika Ühendriikides on finantskriisi ja kui suu osa „intelligentse tehnoloogia” võidukäigu tõttu pole teada, kuid saab anda kaks võimalikku indikaatorit.

Esiteks on noorte tööpuudus lähiajaloo suurim. Ma külastasin just Ameerika Tööhõivestatistika kodulehte ja nende järgi on noorte (16–19 aastat) tööpuudus 23,5%. Selle olulisus peitub asjaolus, et mida rohkem intellekti, haridust ja loovust töökoht vajab, seda raskem on noorel inimesel seda töökohta saada. Üleüldine töötuse tase on kirjutamise ajal (jaanuar 2013) 7,8%. Ka subjektiivselt on tõendeid, kadunud on Tower Records, Blockbuster Video, Borders ja B. Dalton (kuigi Barnes & Noble veel kangekaelselt püsib) — kõik kohad, kus noored inimesed kergelt oma karjääri said alustada. Samas McDonalds veel püsib ja palkab, kuid ka nemad tõenäoliselt automatiseerivad järgmise 10 aasta jooksul.

Teiseks, Erik Brynjolfsson ja Andrew McAfee kirjutasid raamatu Race Against the Machine: How the Digital Revolution is Accelerating Innovation, Driving Productivity, and Irreversibly Transforming Employment and the Economy, milles nad vaatavad hulgi põnevaid majandusstatistikaid nagu SKP, tööjõu tootlikus, erasektori kasumid, tööhõive ja sissetulekud. Nendest numbritest joonistub trend ning alates 1980ndatest on leibkondade sissetulekud läinud teist teed kui teised näitajad ja alates 2000 algusest ei järgi tööhõive enam tugevalt SKP ja tootliku trende.

Kui võrrelda erasektori kasumite osakaalu SKP-st, siis töötavate inimeste sissetulekud kui osa SKP-st on vähenenud, samas kui erasektori kasum on suurenenud välja arvatud kerge langus erasektori kasumis 2008–9. Kirjutamise ajal on erasektori kasumid rekordiliselt kõrged ning paratamatult tekib küsimus, et kui erasektoris on niipalju raha, siis miks nad selle raha eest inimesi ei palka?

Catherine Rampell ajalehest New York Times on pakkunud, et võib-olla nad „palkavad” hoopis tehnoloogiat. Oma artiklis võrdles Rampell tööjõukulusid kulustega, misläksid riist- ja tarkvarasse ja ta leidis tugeva tõusu (25.6% aastate 2008 ja 2011 vahel) riist-ja tarkvara kasuks.

Brynjolfsson ja McAfee on samuti teinud graafikud, milles nad näitavad muutusi palkades haridustaseme järgi aastast 1963 kuni 2008. Palgad tõusevad kõikides kategooriates ligikaudu aastani 1980. Peale seda langeb see neil, kes ei suutnud keskkooli lõpetada ja tõuseb järsult inimeste jaoks, kel on kõrgharidus, ülejäänud haridustasemed jäävad nende kahe äärmuse vahele. Keskkooliharidusega ja ülikooli pooleli jätnud inimesed on umbes samas olukorras, kus nad olid aastal 1963, kuid nende trend liigub pigem allapoole. See on oodatav, kui uskuda minu teooriat automatiseerimise survestatud nõutud oskuste taseme tõusule, selle asemel et kaotada töökohti täielikut. Loomulikult on mul siinkohal minevikule tagasi vaatamise ja sellest järelduste tegemise võimalus ning on veel lahtine, kas tulevik süvendab neid trende.

Viimaks on väärt mainimist, kuidas Brynjolfsson and McAfee imestavad tehnoloogilise ime üle, mis on Watson ja kuidas see tehisintelligentne masin võitis varasemaid Kuldvillaku võitjaid Brad Rutterit ja Ken Jenningsit. See on üks näide sellest, kuidas masinad jõuavad järgi inimvõimetele valdkondades, kus see veel lähiajal kas kauge tulevikuna või võimatuna tundus. Eriti Watson avaldab kindlasti mõju kõigile, kelle töö osaks on loomuliku keele kasutamine. Näiteks John Markoff kirjutas New York Timesi artikli sellest, kuidas veel hiljuti tähendas advokaatide jaoks juhtumi jaoks info otsimine suurte kastide läbitöötamist, kus olid väljaprindituna dokumendid ja e-kirjad. Nüüdseks ei tee seda tööd enam inimesed, sest tarkvara on praeguseks piisavalt võimekas, et antud ülesande raames piisavalt tasemel inimkeelest aru saada ning loomulikult märksa odavamalt kui hulk inimesi sama tööd tegemas.

II osa leitav siit, III siit