Nimekirjade aeg

Valimised lähenevad ning erakondade valimisnimekirjad hakkavad valmima. Kes ei ole sattunud erakondade juhatuste ja volikogude koosolekutele ega pole lähedalt tundnud tagatubade poliitikaköögi vürtsikat lõhna, ei mõista, kuidas need nimekirjad kokku pannakse. Nähtused, mis on põnevad ja huvipakkuvad poliitikahuvilistele, on kindlasti tänuväärseteks teemadeks ajakirjanikele. Rahvusringhäälingu ajakirjanik tundis täna huvi, kuidas erakonnad on riigikogu valimisnimekirju koostanud, huvitudes loomulikult rohkem minu kauaaegsest koduerakonnast Isamaaliidust.

Rääkisin, et erakonnad on meil vastavalt erkonnaseaduse tüüp-põhikirjale ja mitteametlikult väljakujunenud standardile äärmiselt tsentraliseeritud. 1990-ndate aastatel, esimeste riigikogu valimiste ajal oli üleriigilised nimekirjad ja rahvale vähe tuntud isikute asetamine etteotsa minu arvates õigustatud. Poliitikuid ei olnud kusagilt võtta ning selleks, et vältida vaid kõigile tuntud tipp-sportlastest, pop-lauljatest ja glamuursetest seltskonnategelastest koosnevat seadusandlikku kogu , tuli anda võimalus ka ühiskonnatundlikele ja seadusloomevõimekusega inimestele, keda laialt ei eatud. Paljud neist, kelle häältesaak kujuneski alguses kasinaks ning said Riigikogusse tänud üleriigilise nimekirja kaudu, tõestasid ennast hiljem, saades professionaalsete poliitikutena juba ise suure valijate toetuse.

Aeg on aga edasi läinud, poliitikuid on meil juba piisavalt ning tänapäeval ei ole üleriigiliste nimekirjade järele enam vajadust. Kuigi valimisseadust on muudetud ning üleriigilise nimekirja tähtsus on vähenenud, tuleb erakondadel see nimekiri siiski koostada. Mis võib tekitada asjatult paksu pahandust, tüli ja solvumisi.

Ringkondlike nimekirjade kaalukus on valimisseaduse muudatuste kaudu juba kasvanud. Seal seatakse kandidaadid küll nimekirjas ritta, kuid valimistulemus määrab, milliseks kandideerijate järjekord lõpuks kujuneb. P pingeid tekitab ringkonna esinumbri persoon, kuna kohalikud tahaksid eesotsas näha oma tunnustatud liidrit, kuid keskkontorid reserveerivad sageli esipositsioonid kas tagatoa poolt lojaalseteks peetud erakonnaliikmetele või nimekirja kutsutud populaarsetele avaliku elu tegelastele. Siinkirjutaja seisukoht on, et kohapeale tuleb jätta maksimaalne otsustusõigus, mis ei välista erakonna keskkontoriga läbirääkimiste pidamist ja kokku leppimist, kuid kindlasti tuleks vältida piirkondade tahte eiramist ja nö administratiivse survega ülerullimist. Kahjuks on meie erakonnad vastavalt aegunud seadusele väga tsentraliseeritud, sest nimekirjad kinnitab lõpuks erakonna volikogu, mis on juba tavaliselt mehitatud tagatoale lojaalsete tegelastega.

Loodan, et Riigikogu uude koosseisu hakkavad kuuluma ka poliitilised jõud ja sellised poliitikud, kes harutavad lahti tagatubadesse kinni jooksnud poliitikakujunduse ning viivad seadusandlusse muudatused, mis kasvataksid poliitiliste organisatsioonide regionaalsete üksuste otsustuspädevust. Detsentraliseeritud erakondade otsustusprotsess loob eeldused päriselt toimivaks regionaalpoliitikaks. Regioonid vajavad oma maksubaasi, oma raha ja oma poliitilist eliiti. Siis ei pea KOV-de juhid käima „keskuses“ endale soodsamaid rahastamisvõimalusi mangumas, vaid rahandusminister reisib ise ringi, et viisakalt regioonide juhtidelt paluda riigi ühiste huvidega arvestamist.

Seega ei ole valimisnimekirjade moodustamine ainult valimisteks ettevalmistamine vaid põhimõtteline tegevus, mis mõjutab kogu riigi arengut.

Show your support

Clapping shows how much you appreciated Aimar Altosaar’s story.