Vana võrumaalane

Olen aastaid mõelnud, et ükskord võtan aega ja räägin pikemalt mõne vana võrumaalasega, et saada rohkem teada Võrumaast nii nagu see oli muistsel aa’l. Mind ennast toodi sealt juba 4–5 –aastasena ära, hiljem olen käinud vaid sugulaste matustel. Peale ülikooli üks aasta tööd Võru KEK-s ei teinud mind ka vanale Võrumaale palju lähemaks, küll sain aga sealt juurde uusi sõpru!

Aastad on läinud ja nüüd leian, et vanad sugulased, kelle käest küsida on peaaegu kõik läinud, vaid mõni üksik ongi jäänud. Tegelikult peaksin juba olema ise see vana võrumaalane, kes mäletaks ja teaks asju, mis on kunagi toimunud ning millest järeltulijatele teadust anda. Kui aga Rahvusarhiiv kutsus üles korjama kokku andmed eesti meeste kohta I maailmasõjas ning avas selleks ka lehekülje www.ra.ee/ilmasoda , siis tundsin, et enam ei saa seda Võrumaa-asja edasi lükata, sest eks ka enda aastad kuluvad kiirelt ning oma kohused tuleb täita. Eelkõige tunnen end kohustatuna tegeleda oma vanaisaga, papa’ga nagu teda kutsusime, kes ju tegelikult oli minu kasvataja ja maailmapildi kujundaja. Tallinnas, minu teises lapsepõlvekodus, kuhu ka tema ja vanaema 60-ndate aastate keskel peale mind ära toodi, istusime pikki tunde koos, vaatasime maailmakaarti ja Eesti kaarti, papa rääkis oma lugusid (kinnitan ahastavalt — peaaegu mitte ühtegi neist ei mäleta!) ja luges ette raamatuid, kuni ise õppisin lugema.

Artur-Eduard Schilling (Šilling), sakslanna Sophie Lutz’u ja lätlase Peeter Šilling’u (ka Šilins) poeg sündis 1892.aastal. Oma elu lõpu-aastatel pidas ta päevikut, kuid neis märkmetes ei ole kahjuks peaaegu midagi varasemate aegade kohta. Toetudes vaid perekonnalegendidele, mis on ka äärmiselt katkendlikud, sest ema ei tahtnud neist vanadest aegadest Võrumaal üldse rääkida, õppis papa Marienburgi (Aluksne) gümnaasiumis ja lõpetas selle. Soodi talu, mis talle isalt jäi, asub Riia-Pihkva kivitee vahetus läheduses ning see tee oli eelmisel sajandivahetusel kohaliku majanduselu tuiksoon ning oli toitnud ka papa peret. Seda on tänapäeval sealsete massiivsete vaiksete metsade ja suhteliselt hõreda liiklusega rahvusvahelise trassi taustal raske ette kujutada! Öeldi, et papa oli pigem antvärk, kui põllumees. Mida ta aga täpsemalt tegi, ei tea. Vend Oskar oli sepp, kelle tooteid jagus veel 70-ndatel meie Vääna suvilassegi.

Maailmasõtta sattus papa aga kohe. Millises auastmes, täpselt ei tea, kuid õnneks oli ta noore mehena piisavalt edev, ning säilinud on mitmed ateljeefotod, üks neist eriti uhkete „bismarki“-vuntsidegamundris mees. Näib, et ta oli siiski vaid lihtsõdur, kuigi gümnaasiumiharidus eeldanuks midagi muud. Teada on, et ta sattus kohe sõja alguses Ida-Preisimaal sõjavangi. See sai olla vaid too kuulus Tannenbergi lahing, kus Samsonovi armee sakslaste jäi kotti ja hävitati. Kõik neli sõja-aastat oli papa Saksamaal sõjavangina ning tundub, et need olid ühed õnnelikumad aastad tema elus. Papa arhiivis on üks südamlik sakslaste perekonnapilt, kus muhelemas 9 täiskasvanut 3 tüdrukut.. Pöördel on aga kirjas, et tegu on lihunik Rudolf Haberi perega, märkusega „Perekond kos mina wibisin saksamahl sõjavangis. Head ja armsad inimesed“.

Rohkem ei tea ma papa sõjakäigust midagi. Eesti ajal tõi ta Ruusmäelt pruudi, kellest sai minu vanaema. Hiljuti meie hulgast lahkunud naaberküla (või on kõik üks Murati küla?) mees Trummali Valter mäletas, et papa tegeles 30-ndail mingite läti kaupade smuugeldamisega, nende hulgas valgete tenniste maaletoomisega, mis olid olnud tantsuhimuliste noorte naiste hulgas nõutud kaup!

II maailmasõja ajal istus ta (lühiajaliselt?) millegipärast kinni nii sakslaste ajal, kuid oli jälitatud ka nõukogude võimu poolt. Tal tuli oma Soodi talu maha jätta ning pikka aega (kui pikalt, ei tea) metsades varjates ja liikudes maandus ta Antlsasse. Seal sai ta pere kitsukese korteri (majas, mille omanikud olid küüditatud, kuid seda sain teada alles mõned aastad tagasi) ning kui 50-ndate II poolel naases vangilaagrist sealne naabripoiss Einhard, siis ei läinud enam kaua aega, kui sündisin mina. Kahjuks ei tea ma palju ka oma lihasest isast, sest elu viis meie pere kiiresti lahku.

Papa oli veel 60ndatel töömees, mäletan, et ta käis Antsla lähedal metsas kände juurimas ning ka adrakurgede taga oli ta tegija. Viimastel aastatel ilmutas ta Tallinnas elades ühiskondlikku altiivsust. Näiteks sai meie pere postkasti tulnud teate järgi teada, et papa oli kirjutanud Brežnevile, et too laseks Mustamäele kiriku ehitada. Sest see ei ole ju normaalne, et ligi saja tuhande elanikuga linnaosas ei ole ühtegi pühakoda! Ma kahjuks ei tea, kuidas see lugu lõppes.

Üldse tean oma vanaisa kohta väga vähe! Tal oli tihe kirjavahetus Saksamaaga, sest seal elasid tal (järelikult ka minul!) sugulased. Kirjad on tulnud nii Ida- kui Lääne-Saksamaalt. Papa lahkus meie hulgast 1975. aasta novmebris. Selle järel soikus ka kirjavahetus . Kuid ometi juhtus alles hiljuti üks tähelepanuväärne episood. Kui paar aastat tagasi vaatasin üle oma ema poolt maha jäänud kirjaümbrikke, siis avastasin, et üks neist oli kinni! See oli 1993. aastal saadetud kiri Neckarsulmist Bayerist, mis oli olnud vastus papa ja minu (üldse ei mäleta!) kirjale 1975.aastast. Harry Plakk, kirja autor, oli kirjutanud selle korralikus eesti keeles ning vabandades kõigepealt, et vastust tuli oodata 18 aastat, teatas, et nad tulevad perekonnaga 1993.aasta suvel Eestimaale. Kahjuks ei teadnud ma sellest kirjast varem ning küllap jäi see emal teiste paberite hulgas kahe silma vahele. Vastasin sellele kirjale 2012.aastal kohe peale leidmist ning avaldasin Harryle lootust, et me suudame edaspidi vastamise intervalli lühendada. Praegu jookseb alles kolmas aasta ning loomulikult on vastuskirjani veel aega küllalt!

Kindlasti on papa-poolseid sugulasi ka Lätis, sest ka papa suguvõsa kalmistu on Opakalnas. Piinlik märkidagi, kuid sinna pole ma veel üldse jõudnud!

Seega tuleb uue aasta lubadus iseenesest välja: uurida ühe Riia-Pihkva kivitee äärse antvärgi elu, mis väga valusalt peegeldab ka kogu meie rahva saatust 20.sajandil. Ehk leian selle tegevuse käigus üles oma sugulasigi.

n�x�

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.