Arvustus: Elu 3.0 — visioonid inimkonnast tehisintellekti kõrval

Ilmus algselt 25.11.17 Sirbis

Algul me lahendame intellekti, siis me lahendame kõik muu — Demis Hassabis, üks tehisintellekti arendava ettevõtte Deepmind kolmest asutajast.

Max Tegmark’i raamat Elu 3.0 algab looga, mis leiab aset väljamõeldud ettevõttes nimega Omega, mis meenutab kahtlaselt Google poolt 2014 ära ostetud DeepMindi ja on kursil arendamaks välja inimtasemel tehisintellekti. Sarnasus tegelikkusega on teadlik. DeepMindi väljakuulutatud eesmärk on ambitsioonikas: lahendada intellekti küsimus ja seeläbi kõik muud maailma probleemid.

Ambitsioonidele on kiirelt järgnenud teod. Eelmine aasta, 2016, alistati DeepMindi poolt loodud AlphaGo programmiga 18-kordne Go maailmameister Lee Sedol, 4–1. Eelmine kuu [18.10.17] avalikustati aga AlphaGo järgmine versioon — AlphaGo Zero, mis alistas algse AlphaGo programmi 100:0 olles samaaegselt 10 korda energiaefektiivsem.

Sellised arengud muudavad Max Tegmark’i raamatu “Elu 3.0: Olles inimene tehisintellekti ajastul” (Life 3.0: Being Human in the Age of Artificial Intelligence) äärmiselt päevakohaseks. Raamatu eesmärk on tuua vestlus tehisintellekti mõjudest välja inseneride, teadlaste ja filosoofide kitsast ringist, et oleks ka avalikum debatt ja võimalus vaagida, mida teha tehisintellekti poolt põhjustatud muutustega tööturul: kas täielikult autonoomsed sõjasüsteemid peaksid olema lubatud, mis karjäärinõu anda nii lastele kui täiskasvanutele ning mis kursi inimkond üldse see sajand ette peaks võtma.

Raamatu puhul on tegemist futoroloogiaga ja selliselt tuleb teda ka võtta, sest kirjeldatud on sündmusi, millest paljud võib-olla ei tule kunagi ja konkreetseid stsenaariume on hulgi, millele Tegmark kergete ilukirjanduslike vinjettidega Omega tiimi ja arendatud tehisintellekti arendatud arenguloo mitmes variandis on sisse põiminud. Kuid just võime mõelda laialt on vahel kõige kasulikum. Kõik stsenaariumid ei peagi teostuma selleks, et nende kaudu mõeldes ei tekiks kasulikke tähelepanekuid praeguse maailma ja tema kursi headuse kohta.

Pealkiri on nutikas ja viitab Max Tegmark’i elu kolmesele jaotusele, mis lihtsustatult püüab jaotada kogu senise arengu bioloogias, inimkultuuris ja tehnoloogias kolmeks järjestikuseks astmeks. Elu areng siin planeedil (ja võib-olla ka mujal) on Tegmarki järgi jaotatav järgnevalt: a) elu 1.0 — bioloogiline areng: evolutsioon läbi loodusliku valiku toob kaasa muutusi nii elusorganismide ehituses (riistvara) kui ka võimes intellektiga ülesandeid lahendada (tarkvara), kõige lihtsam näide iga suvaline bakter, mis sellest lihtsast mehhanismist lähtub; b) elu 2.0 — kultuuriline areng: Evolutsioon on arendanud riistvara aga muutuseid “tarkvaras” on teinud eneseteadlikud ja sotsiaalsed intellektid ehk meie näitel inimesed ka ise läbi kultuuri ja teineteist õpetades, vahenditeks konseptid, ideed ja keel; elu 3.0 — tehnoloogiline areng: Inimtasemel- ja seda ületav tehisintellekt, mis suudab nii enese programmi kui ka riistvara ise täiustada.

Alates aastast 2014 on meedia (ka Eestis) tehisintellekti eetikaga seotud probleemide, ohtude ja ütluste osas hulgaliselt artikleid avaldanud. Samas Tegmarki (ja ka mind) häirib, et ajakirjaduses kajastatu pole alati olnud truu tegevuse sisule ega seisukohtade nüansside osas tähelepanelik. Tihti on selliste artiklite kõrval illustreeriv pilt mõnest Terminaatori filmist, kus punaste hõõguvate silmadega robot, kes valmis inimesi masinlikult tapma. Tegelik debatile alguse pannud probleem pole aga “kurjaks läinud” inimkujulises robotis või kogemata väljaarenenud tehisteadvuses, vaid mure tuum on (siiani teoreetilise) inimtasemel- ja seda ületava tehisintellekti väärtuste ühitamise (value alignment) raskus, mis on omakorda seotud sellega, et keegi veel väga hästi ei tea, kuidas inimesest targema masina eesmärgid on ühitatavad inimkonna eesmärkidega ning millised need eesmärgid üldse olema peaks. Omakorda küsimus on kui suurt kaalu ja tähelepanu sellistele stsenaariumitele tuleks anda võrrelduna lähi- ja kesktuleviku pakutava positiivse ja negatiivsega. Superintellekt võib olla kaugel, kuid ulatuslik andmekogumine paari suure tehnoloogiaettevõtte poolt meie kõigi kohta, tehnoloogiast tingitud muutused tööturul, automatiseerumine ja isegi võimalik tehnoloogiline tööpuudus on olulised teemad juba praegu.

Pildi lööb selgemaks raamatus toodud tabel eri seisukohtade kaardistamiseks, mis ka paljude inimeste avalikult väljaöeldut konteksti aitab panna.

Raamatus on teemat aastaid jälginud inimese jaoks vähe uut aga teos on kokkuvõtlik ja kindlasti seeditavam sissejuhatus tehisintellekti kesk- ja kaugtulevikku kui eri valitsuste lõputud raportid või palju eelmainitud meediakära ja vastuvaidlemist ärgitanud Nick Bostromi 2014 ilmunud tihe analüütilise filosoofia teos “Superintelligence”. Samamoodi saab mõtestatud kontekst tehisintellekti pikaajaliste probleemide ja võimaluste üle vaagimiseks. Tolle tarbeks on asutatud ka Future of Life instituut, mis on arutlejaid nii praktikute kui teoreetikute poolt kokku toonud 2015 Puerto Rico’s ja 2017 Asilomaris. FLI asutajate seas ka Skype’le alusepanina — Jaan Tallinn ning Elu 3.0 autor ise — Max Tegmark. Mõlemal konverentsil on kohal olnud ka algul mainitud Demis Hassabis.

Palju tähelepanu on Tegmark pööranud sellele, mis on toimunud ja mis võib toimuda aga vähe abistavaid selgitusi, et kuidas jõuda tulevikuni, mis positiivne, selmet negatiivne. Samas Yuval Noah Harari ütles oma arvustuses Tegmarki raamatu kohta: “Kui kuuled stsenaariumit, mis kirjeldab maailma aastal 2050 ja see kõlab nagu ulme, siis see on tõenäoliselt vale aga kui kuuled stsenaariumit mis käsitleb aastat 2050 ja ei kõla nagu ulme, siis see on kindlasti vale”. Seega teatud moel on ka ulmest mõelda vajalik, sest sammud jõudmaks sellise tulevikuni mida tahame, tuleb alles välja mõelda. Loomulikult on sellise raamatu soovitajate hulgas ka Elon Musk.

Raamatu suurim õppetund on tegelikult tema lühidus ja piiratus ning võime teadmisi ja spekulatsiooni mtmest valdkonnast (tehisintellekti praegusest arengust tehisintellekti eetika ja füüsikaseadusteni välja) süstematiseerida ja kategoriseerida. Pea iga raamatus käsitletava alateema kohta saaks teha omaette põhjalikuma analüüsi (ja võib-olla paar raamatut) ning paljutki on teiste poolt avaldatud. Püüdes haarata mitmeid ajahorisonte, tulevikustsenaariume ja isegi füüsikaseaduste poolt pakutavaid piiranguid on lõplik teemadering samaaegselt väga lai kui ka kergelt kakofooniline. Seda võib võtta kui mõtete kogumit, mis võiks tekitada huvi teiste kirjatükkide, teoste ja tehisintellekti valdkonna vastu laiemalt. Ka tehnilist ekspertiisi siit ei saa, kuid too polnud ka autori eesmärk. Rohkem võimaliku lähituleviku analüüsi oli samuti miski, millest tundsin puudust. Inimtasemel või seda ületava tehisintellekti võimalikest mõjudest arutleda on intellektuaalselt kõige paeluvam, kuid igapäevaelu otsuseid on selle järgi teha raske.

Lõppu aga sobiks tsiteerimiseks üks lõik, mis kogu raamatu vaimu ja visiooni kokku võtab ja ka teost ise lugema peaks ärgitama. Selline kontrastsus stsenaariumite osas on ka mind juba aastaid painanud:

Inimkonna tehtud valikute moraalne tähtsus oli ka minevikus suur, kuid oma mõjult piiratud; elati üle laastavad katkud ja isegi suured impeeriumid langesid lõpuks põrmu. Varasemad põlvkonna teadsid, et sama kindlalt nagu päike tõuseb hommikul nõnda ületavad lõpuks ka inimesed kõik raskused, võideldes igavikuliste hädadega nagu vaesus, haigused ja sõda. Aga mõned kõnelejad Puerto Rico konverentsil arvasid, et seekord võib minna teisiti. Esimest korda, väitsid nad, võivad inimesed ehitada tehnoloogia, mis on piisavalt võimas ületamaks kõik varasemad probleemid ja kätkeda endas samas võimet tuua lõpp inimkonnale enesele. Meil on võimalus luua tsivilisatsioon, millel on potentsiaal õitseda nii nagu ei kunagi varem, nii siin planeedil kui ka kaugemal, või luua kafkalik ülemaailmne jälgimisühiskond, mis on nii võimas, et seda ei saa kunagi kukutada.