Iga-aastase tervisekontrolli maksumus

Selle postituste mõte on läbi arvutada, miks perearstid pole sageli väga innukad kaebusteta inimestele (iga-aastase “tervisekontrolli” raames) mahukaid analüüsipakette määrama.

Analüüsipakett [antud postituse näitel], mida kaebusteta patsientidele iga-aastase “tervisekontrolli” raames sageli määratakse või mille määramist nõutakse (esineb ka vähem-mahukamaid ja mahukamaid variatsioone):

• Maksanäitajad | S-ASAT, S-ALAT | 1.62×2=3.24EUR
• Neerufunktsioon | S-Crea | 1.52EUR
• Elektrolüüdid | S-Na, S-K, S-Mg | 2×1.61+1.76=4.98EUR
• Põletikunäitajad | fS-CRP , B-ESR | 2.2+2.04=4.04EUR
• Paastu-veresuhkur | fP-Gluc | 1.55EUR
• 3 kuu keskmine veresuhkur (glükohemoglobiin)| B-HbA1c | 6.52EUR
• Kolesteroolipaneel |
  S-Chol, fS-HDL-Chol, fS-LDL-Chol, fS-Trigl | 2×(1.56+2.21)=7.54EUR
• Üldveri (hemogramm)| B-CBC-5Diff | 3.19EUR
• Rauadepoo (ferritiin)| S-Fer | 8.51EUR
• Vitamiin D | S-Vit D (25-OH) | 8.51EUR
• Vitamiin B12| fS-Vit B12 | 8.51EUR
• Foolhape | fS-Fol | 8.51EUR
• Kilpnäärmenäitajad | S-TSH, S-fT4, S-fT3 | 8.51+2×6.52=21.55EUR
• Eesnäärme-spetsiifiline antigeen | S-PSA | 8.51EUR§

Analüüside summa: 96.88EUR (88.37EUR, PSA analüüsita).

Eelmises postituses arvutasime välja, et keskmise perearsti nimistu uuringufondi suurus on umbes 2730EUR/kuus ( 32.7K EUR/aastas).

• Antud analüüside pakett moodustab seega 3.24…3.55% keskmise nimistuga perearsti igakuisest uuringufondist.
• 7–49-aasta vanuse kindlustatud isiku eest tasub Haigekassa perearstile 3.27EUR/kuus (39.24EUR/aastas), seega antud analüüside pakett maksab perearstile 49.49…57.64EUR rohkem, kui Haigekassa oma pearahaga keskmiselt ette näeb.

Keskmise perearsti nimistu suurus on umbes 1700 isikut, kellest umbes 800 on vanuses 7–49 aastat. Alla 18-aastaste osakaal varieerub, ent üldiselt jääb see umbes 100 isiku ringi, alla 30-aastaseid võib hinnanguliselt olla 200–300 — vanusegrupis 7–49 aastat on seega keskmiselt umbes 500 isikut.

Oletame jämedalt, et alla 30-aastased on suhteliselt terved ning antud mõtte-harjutuse raames väga perearstile “tervisekontrolli” ei kipu:

• Eeldusel, et keskmise perearsti nimistu kõik 500 (250 meest ja 250 naist) isikut vanuses 30–50 tuleksid ühe korra aastas perearstile ning paluksid endale määrata antud analüüside paketi, oleks selle maksumus 250×(96.88+88.37)=46.3K EUR (13.6K uuringufondi suurusest rohkem, 141.6% uuringufondist)
• Suure tõenäosusega pole see väga reaalne ning pigem võiks siinkohal kasutada 80/20 reeglit s.o. 80% ei tule kohale, 20% aga teevad seda [ja nõuavad antud analüüsipaketti]: 46.3×0.2=9.3K EUR (23.4K uuringufondi jääb alles, 71.6%).
• Konservatiivsema guesstimate andmiseks võib võtta, et umbes 5% antud vanusegrupi inimestest soovib antud analüüsipaketti “tervisekontrolli” raames: 46.3×0.05=2.3K EUR (30.4K uuringufondi jääb alles, 93%)

Seega, eeldusel et keskmise nimistu 30–49a vanustest patsientidest tulevad aastas “tervisekontrolli” 5–20% isikutest, kuluks antud näitel perearstil kaebusteta patsientidele analüüside määramiseks oma uuringufondist 2.3…9.3K EUR (7.0…28.4%).

Nimistute “kliiniline profiil” (s.o kui palju on erinevate raskete ja/või krooniliste haigustega patsiente nimistus, kui hästi nad on ennast ravinud jt) on väga erinev. 1700 isiku suuruses nimistus hakkab üldiselt “kliiniline profiil” pigem “keerulisemaks” muutuma ning järjest enam ressurssi kulub kaebustega ja haigustega inimeste diagnostikaks ja jälgimiseks.

Kipun arvama, et sellise keskmise nimistuga perearst, kes tuleb igakülgselt soovidele vastu ja kulutab oma uuringufondist umbes 30% kaebusteta isikutele analüüside määramisele, ei tule rahaliselt välja enam reaalselt haigete patsientide manageerimisega. Ning vast olulisemgi on see, et tõenäosus kaebusteta patsiendil analüüside määramisega peale vale-positiivsete* tulemuste midagi leida on üpriski väike%£.

Nagu öeldud, siis oleneb see väga konkreetse perearsti nimistu “kliinilisest profiilist”, aga kõhutunne ütleb, et kaebusteta isikute uurimiseks võiks keskmise nimistuga perearstil kuluda <5% uuringufondi ressurssist praeguse esmatasandi rahastuse juures, et välja mängida.

5% uuringufondist on 32.7×0.05=1.64K. Tagurpidi arvutades tähendab see, et “limiidi” mitte ületamiseks saaks kuni 17–19 patsiendile aastas antud analüüsipaketti määrata. Ehk teisisõnu, ainult 1 patsient peaks umbes iga 3 nädala tagant “tervisekontrolli” sattuma.

Siin hakkabki perearst valikuid tegema, eriti kui tema nimistu “kliiniline profiil” on pigem “keeruline”: vähem ja valikuliselt analüüse, et balanseerida patsientide nõudmiste ja praksise rahalise võimekuse vahel. Ning siit võibki sugeneda arusaam, et perearsti juures “abi” ei saa, erinevalt haiglast, kus määratakse kõikvõimalikud analüüsid ja uuringud, sageli mitu korda (kuna haiglate rahastamissüsteem ja võimalused on teised).

§ Nagu näha, siis just erinevad vitamiinid ja hormoonid — mida kõige sagedamini ka nõutakse — on kõige suurema maksumusega.

* Mida sellisel juhul edasi teha, hakata tellima veel kallimaid analüüse ja uuringuid, et leida — sageli tabamatut — põhjust? Või konstanteerida fakti ja eluga edasi liikuda?

% V.a. ehk vitamiin D defitsiit. Rohke pimeda ajaga põhjamaades ongi soovituslik sügise algusest kevade lõpuni vastunäidustuste puudumisel juurde manustada (1000–2000TÜ, täiskasvanud).

£ Teisisõnu, väga palju tähtsam on kord aastas “tervisekontrolli” tulemise asemel kuulata oma keha ning varakult pöörduda perearstile siis, kui mingi kaebus on tekkinud. Nii on võimalik sinu kaebuste põhjusele suunitletult jälile saada ning sind kui patsienti võlts-turvatunde tekitamise asemel päriselt aidata. Muidugi, patsiendid kellel esineb mõni jälgimist vajav krooniline haigus või haiguse remissioon, peaksid vastavalt oma raviarsti soovitustele kindlasti rutiini korras jälgimisvisiitidel käima.