Puu taga Suurt Looma püüdmas

Kuidas siis tegelikult Suurt Looma pildile püütakse?

Selleks pole tarvis mingit tuumafüüsikat ega raketiteadust. Vaja vaid veidi mõtlemist, kaameral täis akusid ja võimalikult suurt toru.

Teisipäeval laekub info, et kolmapäeval kogunevad isakesed ja Suur Loom tuleb ka kohale. Kohaks juba vana tuttav koht. Kuna eelnevalt olin Suure Looma pildistamisega ühte vaatluskohta kasutanud siis tuli leida uus koht, sest eelmine kord olid Isakesed sellest häiritud.

Seekord võtan siis kaasa arsenalist saadaoleva suurima toru. Sean ennast enne kella 9-t paika. Isakesed hakkavad saabuma. Mina seisan seina ääres, mis kuidagi kummalise kokkusattumusena on samasuguse värvi-ja mustriga mis mu tänane särk.

Telliskivisein ja sinakas graffiti versus minu sinivalgeruuduline särk. Ma olen nähtamatu, mul on nähtamatukstegev keep. Jess.

Uhked Isakesed vuravad oma läikiva limusiiniga aeda. Mehed väljuvad autost ja millegipärast ei lähe majja sisse vaid hakkavad ringi vaatama.

Vaadatakse naabrusse jäävaid maju, vaadatakse aknaid ja minnakse suisa tänavale ja vaadatakse ka seal midagi. Kaua vaadatakse. Kohe väga pingsalt vaadatakse. Huvitav mida nad otsivad?

Samal ajal laekuvad teised Isad ja Emad. Mind ei nähta.

Olen suure puu kõrval oma suure toruga ja vaatan seda Tsirkust. Mööduvad minutid. Hommik. Ilus hommik. Ühe maja, teise korruse korteris teeb pesus pereema teleka ees aeroobikat. Ma ei vaata. Ega ma pervert pole. Ikka ei vaata.

Samal ajal saabub aina rohkem autosid. Varem saabunud Isakesed tõmbuvad järsku sirgu. Taskust võetakse telefonid ja helistatakse kellegile. Ju Suur Loom hakkab saabuma-teen oma lihtsa järelduse.

Ja ta saabubki oma läikiva tõlla ja ustava orjaga.

Sõidab oma vanasse, tuttavasse kohta, aia nurka. Lojaalne Ori jookseb majja ja toob mobiilse transpordivahendi. Möödub minut. Selle jooksul jälgivad Isakesed aknaid, pargis seisvaid autosid ja mind ikka ei märka. Mida nad küll otsivad sedasi? Äkki seda aeroobikanaist?

Ma ei saa aru. Olen ju nii nähtaval kohal. Suur Loom lükatakse majja. Isakesed on rahul. Ülesanne täidetud. Lahkun minagi. Pakin suure toru autosse ja lähen teen oma igapäevast asja edasi.

Lõuna paiku liigun korraks veidi. Lähen raviasutuse juurde, sest teada on, et Suur Loom käib kuskil end turgutamas. Seisan auto juures, teen suitsu. Jah, ma teen jälle suitsu. Küll ma jätan selle varsti maha, annan lubaduse praegu.

Suits on poole peal, kui mulle läheneb tuttav Tõld. Suure Looma Uhke Tõld möödub minust 2 meetri kauguselt. See kõik on nagu mingis filmis. Tõld tundub nagu aegluubis liikuvat, nagu kogu see hetk.

Me pilgud kohtuvad. Äratundmise asemel on näha üüratut tühjust. Kunagised teravad Suure Looma silmad on küll avatud, aga tema mõtted tunduvad uitavat hoopis teistes sfäärides.

Kustutan sigareti. Võtan pagasnikust kaamera, kruvin külge pika toru. Mitte selle kõige suurema. Seisan tänaval ja vaatan, kuidas Suur Loom transporditakse raviasutusse.

Kahju on kuidagi. Näha, kuidas Suur Loom on sedasi abitu. Kuradi kahju.

Korraga käib peast mõte. Kas ma näitan neid pilte kellegile, äkki ei tulnud välja? Vaidlen veidi endaga, aga jään siiski sellele positsioonile, et mina teen oma tööd nii hästi kui võimalik ja ei ole minu asi seda otsustada, mida hiljem ajalooveskid jahvatavad.

Lahkun.

Õhtul kuulen, et minu asemel oli hoopis keegi Teine kusagil puu taga ja mingit akendesse vaatamist ei olnudki. Ohkan. Ju see oligi nii, sest Isakeste jutt on ju õige ja ümberlükkamatu. Lepin paratamatusega aga oma mõistuses veel ei kahtle. Ei veel.

Aga noh, mina panin selle kõik kirja ja tore hiljem lugeda, kuidas see kõik üldsemitte ei toimunudki.

Täna juba uus päev. Ekspaistab siis mida ma täna ei näe ja ei tee.

Täiendan siis jooksvalt. Üks ustava Suure Looma jünger ei suutnud pahameelt varjata ja võttis ette Facebooki kaudu minuni “heade soovide” toomise. Tundis õnnetu jünger muret, et kas mul vastik ei ole sedasi Suurt Looma jälitada? Mis talle ikka vastata… Siis oli ta südamest pettunud, et mul puuduvat inimlikkus..mis seal ikka. Eks jüngrid ikka teavad kellel ja mis puudub. Minu elu ei ole üldse igav.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.