Sisekosmose ülevaade Pekingist

Kui kedagi peaks huvitama siis siin on väike kirjeldus, kuidas sellisel suurvõistlusel (kergeraksu emmemm Hiinas) asi piltnikule seestpoolt paistab.

Esmalt tuleb sul ära teha akrediteering. See korraldatakse üldjuhul ära kusagil pool aastat enne üritust ja olenevalt riigist on ankeedid erinevad. Igaljuhul pead aga ära ootama akrediteeringukinnituse, mis tuleb sulle meilile ja annab õiguse üritusel pildistada. Kui sa nüüd arvad, et sellega asi piirdub ja sa oled kunnide kunn ja võid igalpool töllerdada, siis eksid kohe esimesel hetkel.

Siin Pekingis käis asi nii. Akrediteeringu kaardi kätte saanud, tuli leida fotograafide infolett, kus kohalik umbkeelne noormees aitab sul saada vest. Veste on siin erinevaid. Punane lubab käia ümber staadioni, lubatud aladel mõistagi. Punase eest tuli mul välja käia 100 kohalikku raha, mis hiljem vesti vastu tagasi antakse. Valge vest on püha. Sellega saab murule ja neid saavad vaid suured agentuurid, kelle karvased ja ülbevõitu fotomehed vist elavadki murul.

Lisaks vestidele on siin mingid käepaelad, mis lubavad minna kusagile staadionipinnaga võrdsele tasandile, sisuliselt nagu kaevikusse. Neid jagab üks korralikult arrogantne ja miniatuurne tädi, kelle emakeel konnariigist ehk prantsuse.

Piltnikke on erinevaid, nagu ka kaameraid. Siin Hiinas tundub mulle, et rohkem on valget toru, ehk Canonit. Nikonit on veidi vähem. Aga see vast mõistetav, sest Canon on siinne peamine sponsor. Canoni pro-service on siin kohal ja kui midagi peaks kaameraga juhtuma, siis saad käpelt abi.

Nikon pro service on kusagil linnas, mitte aga staadionil. Loodame, et kõik sujub. UUENDATUD 24.08.2015 — Nikoni PRO service asub otse staadioni kõrval. Abivalmid NPS mehed puhastasid mul sensori, kleepisid kinni paar lõdva kummi kaameral ja sain ka homseni kasutada 1.4 extenderit, et kaugelt meie odaviskajaid pildile püüda. Kõik tasuta. Väga asjalik hooldustugi. Kui oled akrediteeritud piltnik siis saad kasutada, tasuta mõistagi, kõiki nimetet brändi tooteid. Vot sedasi siis.

Töökeskkondasid on mitmeid, ehk siin on suisa fotograafide ruumid, kus lauad ja enamjaolt kaabelühendused. Mõõtsin huvipärast ära: 100 alla ja 100 ülesse. Impressive, peaks ütlema. Rahumeeli võid minna tualetti ja jätta oma kama lauale, keegi seda ei puudu. Meedia tarbeks on siin ka lounge-nimeline koht, kust siis tasuta saab mahla, kohvi ja hiinapäraseid snäkke. Igati tervitatav. Lõuna tarbeks on meediasöökla, kus siis lõuna maksab 30 kohalikku raha, ehk midagi 4 euro kanti. Selle eest söö puhvetis nii kuis jaksad, kui muidugi kuuma ilmaga tahad.

Piltnikud on omavahel sõbralikud. Muidugi eristub ka siin prantslaste klann, kes on kõige ümbritseva suhtes tiba ülbemad. Nende krooksumist kuuleb kaugele ja kui satud prantslasega kõrvuti pildistama, siis see vend üldjuhul sulle tehnikaga otsa koperdamise puhul vabandust ei palu. Mulle nad ei meeldi.

Vene keelt ei kuule piltnike seas üldse. Varustusest aga rääkides on igal piltnikul vähemalt kaks kaamerat, monopod, taskutega vöö ja veepudel. Muidugi ka mugavad jalanõud. Nägin täna ka põlvekaitsmetega venda. Remote-kaameraid on siin palju ja neid juhitakse kaablist kusagilt eemalt.

Fotograafidel (suuremate agentuuride omadel) on kaasas fototoimetajad, kes siis käpelt kaabli või wifi kaudu saadud pildid edasi oma süsteemi toimetavad.

Niipaljukest siis tehnikast. Vett peab pidevalt tarbima, sest kuumus on korralik ja higi jookseb konstantselt.

PS! Eile näitas sammumõõtja mul 25 K sammu….üldiselt on päevas 10–12 K.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.