Down Under — Aprill II

3. aprill (esmaspäev)
Äratus 07:00, kiire kõne Greg’ile ja tagasi voodisse. Põllud on siin alles liiga märjad, et midagi teha saaks ning Tara kohta pärides sain vastuseks, et seal läheb tõenäoliselt veel nädalake, enne, kui 30–40t kaaluvate puuvillakorjajatega peale võib minna.

Päikesevannid.

Järjekordne nädal passimist. Ära nagu kah ei saa kuhugi kaugemale sõita, kuna kodufarmis võib iga kell abi vaja minna. Samuti peame oma bussi selle nädala sees remonti viima. Sisustame päeva vaheldumisi õues ringi töllerdades ja toas filme vahtides.

Lõunaks ajame oma kartulkaste soojaks ning magustoiuks nosime arbuusi. Peale sööki jätkub tavapärane vegeteerimine.

Õhtul teeme teed, toidame ära oma näljased neljajalgsed ning keerame voodisse filmile. Magama 23:00.

4. aprill (teispäev) Kirjutab Annika
Päev nagu iga teinegi. Ärkame, sööme, vedeleme.

Võtame hommikul parajasti päikest, kui mõtleme linna sõita, et buss töökotta viia. Helistame Gregile, kes meid hoopis ootamatult tööle ajab. Nimelt olla üks põld vihmast nii märg, et vesi tuleb kuidagi vagude vahelt minema juhtida. See tähendab labidaga abirenni kaapimist, et liigne vesi põllu otsa kokku voolaks.

Sõidame poole üheteistkümne ajal paltsi ja näeme juba vanimat perepoega koos sõbraga seal ringi askeldamas. Samuti on peremees ise ka kohal ja sõidab ekskavaatoriga mööda põllu serva ringi ja kraabib suuremat muda kokku, et veel kuhugi voolata oleks. Viskame plätud kõrvale ja sukeldume põlvini mudasse. Uskumatu, et spaades sellise asja eest raha küsitakse. Songime pisut labidaga ringi ja nii see vihmavesi voolama hakkab. Õnneks on poisid enamuse põllust juba ära teinud ja seega oleme tunnike hiljem juba lõpetanud.

Peale tööd soovitab peremees meil Condamine’i jõge vaatama minna, mis nüüd suurtest tulvaveedest täitsa täis on tõusnud. Condamine ääristab ühte farmi külge ning seal on vesi kõik kraavid ära täitnud. Vahime pisut seda toredat vetemängu ja siis sõidame prügihunnikust läbi. Enne koju sõitmist näeme halli all Gregi, kes meid linnast, auto töökojast, peale peab võtma.

Sügisene nõiakaev.

Kodus käime dušši all ja siis valmistume linna minekuks. Esimese asjana käime woolis ja varume hunniku asju, sest ei tea täpselt, kaua bussi parandus aega võtab ja oleks hea, kui igaks juhuks on rohkem asju olemas. Siis viime bussi töökotta ning arvatavasti saame selle alles järgmine nädal kätte. Seejärel sõidame Gregiga koju.

Õhtuks teeme üle saja aasta ahjulõhet, mis oli alla hinnatud. Kahju, et seda siin nii harva saab. Siis õhtune film, peale mida magama.

5. aprill (kolmapäev) Kirjutab Annika
Jälle uus päev, kus peame usinasti ajusid ragistama, et tegevust leida. Kuna nüüd on aega maa ja ilm, saame vaikselt pulmaplaane pidada. Tuleks see aeg juba kiiresti kätte!

Heinategu.

Ants niidab ajaviiteks aiatagust heinamaad kuni jõeni, et kängurudel hõlpsam meie maja üles oleks leida. Varsti näemegi oma sõber kängurumammat, kellel ikka veel pojane kõhukotis kaasa tolkneb. Ei tea, millal too küll oma elu peale lükatakse.

Võtame taaskord aia nurgas päikest, kui Ants peremehelt sõnumi saab, et homme on tal Tarasse minek. Seda esialgsete ennustuste kohaselt vaid paariks päevaks. Kuna siin ei saa üheski asjas kindel olla, peame plaani uuesti poodi minna, et Ants saaks komandeeringus vahelduseks saiale ka puuvilju süüa. Võtame peremehe loal oma töö jeebi ja põrutame woolisse, kust varume apelsine, õunu ja porgandeid, mida Antsul traktoris hea nosida oleks.

Siis sõidame koju ja asume pakendamise kallale. Mina loomulikult ei pea kaasa minema, kuid aitan oma nõu ja jõuga ikkagi. Asjad pakitud, saame oma päeval valmis küpsetatud tuunapiruka ja juustukoogi vilju maitsta.

Kook on tagurpidi kook.

6. aprill (neljapäev)
Äratus 5:30. Annika valmistab hommikuks mulle tee kõrvale maitsva munapudru. James jääb hiljaks ja jõuab alles kell 7. Kompsud peale laaditud, sõidame otsejoones Tarasse ja hakkame koheselt masinaid hooldama. Samuti oleme sunnitud 2 puruks läinud rulli uuesti kombainidesse söötma, et kallis kraam niiskust ja mustust maas vedeledes liialt sisse ei imeks ning hinda ei langetaks. Õnneks ei ole mina lõhkumises süüdi, vaid keegi, kes laadimise ajal hooletu on olnud.

Kahe tonni puuvilla käsitsi masinasse toitmine on aga ütlemata vaevarikas ning pikk protsess ja võtab kaheksal mehel aega üle 30 minuti. Kahe rulli peale teeb see tund aega tõsist sebimist. Olen täitsa võhmal, kui lõpuks asjaga ühele poole saame.

11st paiku jõuame lõpuks põllule. Töö jätkub väga heas tempos ning aeg lendab märkamatult. Kella 2 paiku helistab pisut võtune Angus, kellega ajan pea tunni jagu juttu (loodan, et ta hiljem telefoniarvet nähes perseli ei kuku).

Enne viite hakkavad taevasse küllaltki kahtlased pilved tekkima ning 5st lööbki luugid lahti. Pargime masinad kiirelt põllu serva ära, haarame majast oma asjad ning kimame läbi paduvihma tagasi kodupoole, Dalby’sse. Nõksa enne poolt seitset jõuame kohale.

Annika on väga üllatunud ja võtab mind vastu tee ja koogiga. Loodame, et paari päeva pärast saab tööga jätkata ning, et asi ei veni jälle teadmata kaugusse. 7st tee ja 8st voodisse filmile (The Social Network).

7. aprill (reede)
Ärkame kell 8. Hommikuks munapudru, peale mida algab lõputuna tunduv logelemine. Kuna buss on ikka veel remondis, ei saa me ka vahelduse mõttes kuhugile minna.

Terve päev möödub vaheldumisi toas netis passides ja väljas päevitades. Lõuna ajal meisterdame endale potitäie makaronisalatit, mis peaks paariks päevaks ka meie toidumured lahendama.

Avastame, et el Popossu on jälle pikemale tiirule läinud ning ei ripu oma tavapärases kohas, kuivatusresti otsas, puuvilju oodates. Oleme juba mitu õhtut kuulnud jõe äärsete puude otsast meelast huikamist, mis tõenäoliselt mõnele kaunile possumineiule kuuluvad ning meie sõbrakese tasuta õhtusöökidest eemale meelitavad. Hea meel, et poisil ikka terve huvi tüdrukute vastu on.

Kella 7st poeme voodisse filmile. James’i maja juurest kostab muusika
tümpsumist ja aias põleb suur lõke. Ilmselt on tal sõbrad külas ja siiapoole leviv ning aknapragudest läbi imbuv lõhn viitab grillpeole. Kõik tunduvad tulevat nädalavahetust nautivat (possu, James, Tim, kes tõenäoliselt jälle Brisbanes on, näpud püsti ning kindlasti ka peremees ja Greg). Meil kisuvad aga kõik päevad ühesuguseks halliks massiks. Magama 22:40.

8. aprill (laupäev) Kirjutab Annika
Ja jätkub meie logelemismaraton. Uni kestab poole üheksani, peale mida hommikusöök ja tunnike netti. Siis viskame end murule päevitama. Päike ei ole enam nii intevsiivne ja ilmad meenutavad mõnusat Eestimaa kesksuve.

Ants avastab peale kuid vaeva ja kastmist, et mõned tomatid on hakanud värvi muutma. Ehk ikkagi õnnestub see aiamajandus. El Popossu ei ole ikka veel tagasi ja hunnik puuvilju seisab puutumatult garaaži riiulil. Isegi kassid pole täna liikvel kuid öösel on nad meie prügikoti kallal tuuseldamas käinud ja tühjad hapukoore pakid mööda õue laiali tirinud.

Päevitamisest isu täis, vaatame ajaviiteks filmi. Siis lõuna ja järjekordne päevitusessioon. Õhtupoolikul võtame ette väikese (umbes 2 kilomeetrise) jalutuskäigu tammini, mis nüüd peaaegu triiki täis on. Kui tuul tugevam oleks, saaks seal peal isegi lohetada.

7st tee ja sinna kõrvale potiknoi. Kaheksast voodisse filmile. Natukene enne 9t helistab James ja annab teada, et homme hommikul on Antsul komandeeringusse sõit. Eriti nõme, oleks võinud ikka pisut varem teada anda. Teha pole aga midagi, tuleb asjad pakkida ja minna.

9. aprill (pühapäev)
Äratus 06:00. Annika teeb mulle maitsva munapudru ning saadab 7st auto peale. Korjame Dalby’st Tim’i peale ja põrutame Tara’sse.

Lõpetame viimased kümmekond hektarit pooleli olevat põldu ning pakime masinad rännakuvalmis. Suundume 34km eemal asuvale põllule, mis kuulub samale vennikesele, Rob’ile. Sõit sinna võtab aega pea 2h (max kiirus kombainidel 20km/h). Kohale jõudes hakkame kohe valu andma.

Põld on väga kehvas seisus ja igal pool on sügavad ‘washout-id’ (vihmavee
uhted), mis sunnivad ettevaatusele ning ei luba kiiresti sõita.

Vahepeal räägin Annikaga, kes ootab uudiseid Trinnu, Tomma ja EmaTrei luureretkest. Kuna on pime ja täna enam midagi teha ei ole, sõidame peremehe ja perepojaga ööbimiskohta (sama maja, kus eelnevalt elasime). Käin pesus, räägin veel Annikaga ja keeran magama.

Teised poisid jõuavad alles pool 11.

Öine kombaini hooldus.
Show your support

Clapping shows how much you appreciated Antsh’s story.