Down Under — Aprill IV

25.aprill (esmaspäev) Kirjutab Annika
Eile õhtul kella kümne ajal hakkas päris kõvasti sadama. Õnneks on vihm poole tunni pärast läbi, kuid teame, et hommikune tööle tõttamine lükkub nüüd pisut edasi. Ei ole just eriti meeldiv läbimärjana korjata ja kuna põllul on laimipuud tihedas reas, kulub lehtede kuivamisele väga palju aega.

Lükkame seega äratuse tunnikese võrra edasi ja ajame end jalule kell pool seitse. Õues on juba mõnusalt valge ning kergem on end üles tõusda. Valmistan hommikuks juustuse omleti, peale mida sätime end minekule.

Oleme pisut kahevahel, kuna ei tea, kas oli õige otsus oodata. Põllule jõudes avastame, et talitasime õigesti, kuigi puud on veel küllaltki märjad. Pole aga midagi teha, tuleb pihta hakata, sest muidu venib tööpäev liiga pikaks.

Täna on mul energiat pisut rohkem ja tänu mahlastele puudele, täitub kogumiskast ka suhteliselt kähku. Oleme pisut niisked, kuid rahulolevad. Ants loendas terve aja oma täidetud korve, et teada saada, mitut meil ühe kasti täitmiseks läheb. Tema kogus neljateistkümne koti jagu laime. Tuleb välja, et Ants ja mina korjame üsna võrdselt, kuna kasti mahub väidetavalt ca kolmkümmend korvi.

Oleme, vaatamata hilisemale tööle suundumisele, vanas graafikus ja sõidame kell üksteist lõunale. Sööme ära eilsed pannakad ja suundume kähku põllule tagasi, sest tahame jälle võimalikult ruttu õhtule saada. Ka teine pool päevast möödub lennates ja tõmbame tööpäevale kell neli joone alla. Traktoriga koju põristades sõidab meile ATV-ga vastu perenaine ja viipab meile seismajäämiseks. Tuleb välja, et ühed paberid peame veel täitma, mis meil enne kahe silma vahele jäid.

Perenaine seletab meile Austraalia maksusüsteemi ja räägib ära, kuidas me vähem maksma peaks. Tuleb välja, et rikas ei tasu Austraalias olla, sest
siis pead sa 48% oma palgast riigile maksma. Koju jõudes asun koheselt söögi kallale, menüüs on täna kanakarri. Ants paneb samal ajal esimest korda pesumasina tööle. Nüüd ei peame enam pesumajades käima, sest siin saame tasuta pesta, milline luksus!

Peale suurt söömingut vedeleme võrkkiiges. Asjatame hiljem nõudepesu ja riiete kuivama panemisega, peale mida teeme ära õhtuse teeringi.

Seitsmest ronime bussi ja täidame ära ülejäänud paberid.

26. aprill (teisipäev)
Ärkame 06:00. Täna on meie teine pakkimispäev tulemas ning tunded on kahetised — kuna sorteerimine toimub siseruumides, ei pea me muretsema näpistava päikese, suskavate herilaste ning torkivate puude pärast. Samas on aga pakkimine üks eriliselt nüri töö ning jalgadele ja seljale väga kurnav, sest päev otsa tuleb seista ühe koha peal.

Hommikuks sööme omletti ning magustoiduks nosime küpsiseid. Kõht täis ja tuju hea, suundume halli poole, pannes enne veel pesu pesema.

Vabrik jahvatab täie hooga ning esimene kastitäis rohelist hulbib juba pesuvannis. Anname perenaisele õhtul täidetud paberid ära ja anname laimidele valu. Esimeseks pausiks e. smoker’iks (kohalik släng teepausi kohta) on mõlemal ca 35 karpi pakitud. Kasutame oma 15 minutit pesu kuivama panemiseks ja suundume enne teisi, tagasi halli. Kuni lõunani istume mõlemad ninapidi oma sorteerimisvanni juures ning suurt midagi ümbritsevast tähele ei pane.

Kella poole ühe paiku lüüakse aga ootamatult masinad seisma ja tuled kustu ning mitte midagi ütlemata imbub pererahvas minema. Pisut hämmeldunult pakime pimeduses oma poolikud karbid lõpuni ning suundume samuti lõunale. Näeme ukse ees 3e bin’i jagu, kahtlase välimusega laime, mis paneb meid muretsema. Kas tõesti korjasime me niivõrd hooletult, et juba lõunaks on nii palju välja praagitud?

Soojendame eilset riisivärki ning mõtleme söömise ajal kõik erinevad stsenaariumid läbi. Lõpuks lepime omavahel kokku, et kui palgast hakatakse kaste maha võtma, siis otsime endale kindlasti uue töö. Iga dollar on meil, sõna otseses mõttes, vere ja higiga teenitud ning isegi 1 bin’i ära võtmine oleks väga valus kaotus.

Lõunalt naastes otsustan perepojalt, Jasonilt, olukorra kohta natukene infot hankida. Õnneks asi nii hull veel ei ole, et palga kallale peaks minema kuid eriti rahul just ei olda. Asume pakkima.

Otsutame Annika kviitungibloki koos tühjaks teha enne, kui uued raamatud käsile võtame. Kolmest on jälle väike hingetõmbepaus. Nüüd uurin ka peremehe käest, et kuidas kah saagiga rahul ollakse. Südamerahuks selgub, et välja on praagitud vaid 1 bin vilju ning eelmise nädalaga võrreldes on seis veel päris okei (siis läks minema viskamisele 2 kastitäit laime). See võtab pinged maha ja pakkimine läheb nagu ludinal.

Õhtul lõpuks on Annikal 153 karpi kirjas, minul tagasihoidlikud 141. Väsinult naaseme laagrisse ning soendame veel viimase kanakarri lõpu õhtusöögiks.

Tongalased tõid meile eile sõpruse märgiks ühe arbuusi, millele tegelikult juba lõuna ajal hambad sisse lõime ning mida nüüd veel veerandi jagu magustoiduks sisse vitsutame. Peaks uurima, kuskohast nad selle said, sest
tegu on erakordselt magusa ja mahlase isendiga.

Kella 7st kiire dušš, peale mida puhaste linade vahele vedelema. Vaatame paar osa American Dad’i, ning nõks peale kaheksat, tuled kustu.

27.aprill (kolmapäev) Kirjutab Annika
Ärkame kell pool kuus, enne kukke ja koitu. Õues on veel täitsa pime ja jahe, mis on päevasele palavusele meeldiv vaheldus. Peale eilset, õnneliku lõpuga pakkimispäeva on meil siiski meeleolu pisut mõru ning tunneme, et peame ennast veel rohkem tõestama. Sellepärast proovime võimalikult vara põllul olla ning ainult rohelisi laime korjata. Nii kui mingit kollast varjundit näeme, viskame maha või jätame korjamata. Sellist tulemust nad ilmselt loodavadki.

Jõuame 6:40 platsi ja hakkab see igapäevane trall pihta. Õnneks on puud küllaltki viljakad ja küpsete laimide leidmine pole eriti keeruline. Lihtsalt kõik on nüüd aeganõudvam, sest ei tahaks neile enam tuska valmistada ja
üleküpsenud vilju koguda. See kõik võib meile endile hiljem kätte maksta, kui juhuslikult bin’e palgast maha võtma hakatakse. Ei jõua me aga palju korjatagi, kui Ants ühe isevärki ämbliku otsa komistab või õigemini oma korvi seest avastab. Tegu on ülisuure roosakat värvi tegelasega, kes rahumeeli oma tursket keha ja jalgu laimi peal sirutab. Hea on see, et ohtu ta ei valmista ja peale pisukest pulgaga togimist, teeb ta kotist minekut. Alles hiljem saame teada, et tegu on päris valusalt naksava isendiga, kelle hammustus ära ei tahtvat paraneda.

Meie aga jätkame oma nüri laimide taga ajamist. Kogumiskast on peaaegu poole peal, kui meid tuleb kontrollima vana peremees ise. Tavaliselt käib rohkem perepoeg meid kullimas, kuid täna pole temast haisugi. Ilmselt tundis peremees Brian, et oli eile liiga pahur ja selgitab taaskord pikalt ja laialt, milliseid laime korjata ja milliseid mitte. Mul on tunne, et kuna nad on sedasama farmi 30 aastat pidanud, on nad selle kõige majandamisest pisut väsinud ja igal aastal päkkerite hordidega tegelemine on omaette ooper.

Oleme juba teada saanud, et seljakoti rändureid nad väga ei usalda, kuna nood olevat iga kord midagi farmist varastanud ja lõpuks loobusid Brian ja Marilyn siia uue kraami ostmisest. Natuke kahju, sest me oleme igati eeskujulikult käitunud ja püüame neile meelejärgi olla.

Peale peremehe epistlit on tunne pisut kergem, kuna meie täna korjatud laimidega jäi ta rahule. Pool kaksteist suundume lõunale.

Peale tunnikest puhkust vurame kiirelt tagasi põllule. Nagu ikka, on mul kõht töö tegemiseks liiga täis ja liigun nagu tigu. Ants rabab ikka kahe mehe eest.

Kuna valime nüüd veel hoolikamalt, ei taha bin mitte kuidagi täituda. Lisaks on see värk, et ilusad rohelised laimid on väga kriblad ja nendega täitub korv eriti aeglaselt.

Kell on juba neli, kui meid tuleb ka perepoeg kaema. Tavaliselt oleme selleks ajaks juba lõpetanud ja farmi tagasi sõitnud. Eks siis sellepärast ka Jason imestas, et kast veel ikka täitmata on.

Lõpp venib ja venib, kuid valmis ta lõpuks saabki ning kella viiest sõidame põllult laimibaasi.

Oleme ikka täiesti kapsad, kuid otsustame koheselt õhtusöögi ära teha, et mitte pimedas süüa. Minul on pisikene energia sees, kuna ma tean, et homme on vaba päev ehk linna päev. Lõpuks ometi! Käime veel pesus ja nosime viimase jupi arbuusi ära.

Kella kaheksa paiku oleme bussis pikali ja naudime vaba aega.

28. aprill (neljapäev)
JEHUUUU!!! Vaba päev, lõpuks! Üritame magada nii kaua kui võimalik, kuid poole 7st on uni otsas. Ajama end jalule ja asume rahulikult hommikuste toimetuste kallale.

Tongalased sätivad puhkekuuri all oma asju korda, kui pudru jaoks piima järgi lähen. Tore vaadata kohe, kuidas teised inimesed keset nädalat tööle minema peavad.

Peale sööki, poole üheksa paiku seome tendi auto küljest lahti ning kihutame tuhatnelja linna, parkides esimese asjana ennast McDonaldsi kõrvale ning lastes tasuta netil voolata. Kahjuks pole puuvillafarmist siiani vastust tulnud ning tõenäoliselt enam ei tule kah, kuna hooaeg on juba mõnda aega peal ning kaader on enamjaolt paika loksunud. Selle eest on palju muud põnevat lugeda, vaadata ja tõmmata.

Kümnest jalutame Drift Shop’i, mis eelmisel nädalal meil nina ees kinni pandi. Väga erilist seal midagi ei ole, ainult kari kaagutavaid tädikesi sahmerdab riiulite vahel agaralt ringi. Et endast märk maha jätta, ostame mõne paari sokke ja kaks töösärki. Järgmisena võtame ette Salvation Army poekese, kust läinud nädalal meid sulgemise tõttu samuti kiirelt välja kupatati. Seal on juba igasugust põnevat nodi ning aega kulub selle võrra rohkem. Ostame endale toiduainetopsikesi juurde ning vahvad põksad Annikale, milledega õhtuti tore chillida on.

Naaseme saagiga auto juurde ning premeerime end mäki burgeriga. Järjekorras oodates otsustame, et kobime päikesesoojast bussist tuppa üle, kuna netiühendus on siin palju parem ning õhk mõnusalt jahe. Kõhud rämpsu täis, istume kuni kella 2ni McDonaldsis ja võtame heast wifist viimast. Peale seda aga palavalt oodatud toidupoe ring.

Kuna eelmisest nädalast on külmkapitagavarad alles rahuldaval tasemel, otsustame põhirõhu värskele kraamile ning maiustustele panna. Summa tuleb üllatavalt väike - 180$, mis nädala peale vaid ca 26$ päevas teeb, olles kenasti alla meie ettenähtud eelarve. Ostsime ka püta jäätist, mis peale väsitavaid tööpäevi meile vajaliku energialaksu peaks andma ning selle tõttu kiirustame kärmelt tagasi farmi, et hüva kraam ära ei sulaks.

Pakime asjad lahti, püstitame uuesti tendi ning otsustame veel enne õhtusööki dušši- ja vetsuosakonna puhtaks küürida. Vahepeal imbub ka perenaine, oma koertekarja saatel, sinna ning tundub, et avaldasime talle oma korraarmastusega muljet, kuna jutu käigus viskab aeg-ajalt suunurgast isegi natukene naeratust sisse ja muidu niivõrd kortsus kulm näitas samuti pisut lõdvenemise märke. Väga hea.

Enne pimedat asub Annika makaronisalatit meisterdama. Samal ajal vean meile voolu sisse, kasutades ära vanad pikendusjuhtmed, puhkekuuri alt.
Hämaras nosime kõhud täis, peseme linnatolmu maha ja ronime voodisse filmi vaatama.

Magama ebaharilikult hilja, kell 21:30. Homsest uuesti tsükklisse…

29.aprill (reede) kirjutab Annika
Kuna eile sai väga hilja (pool kümme) magama mindud, on hommikune uni jõle magus ja 5:30 äratus venib kümme minutit edasi. Siiski tuleb end jalule ajada ja toimetama hakata.

Täna ootab meid uus põllulapp, mis kulub vahelduseks ära. Eelmisest laimisalust jäid küll mõned puud korjamata, kuid pererahvas plaanib täna vastas asuvat viinamarja istandust sussutama asuda ja seega ei tohi me selle läheduses töötada, sest ei ole soovitatav putukamürgi dušši alla jääda.

Vurame traktoriga platsi ja märkame kohe, et puud on paksult rohelisi laimilisi täis. Korjamine edeneb seega kiiresti. Kell üheksa teeme pisikese pausi ja nosime ära tervisliku datlibatoonikese, mis lõuani meile piisavalt energiat peaks andma.

Kuna puud on viljakad, täitub meie kast natukene peale poolt ühtteist, mis on
meie senine rekord. Tunni ajase pausi sees sööme makaronisalatit koos viineritega, mis Antsule suvist Arumetsa pidu meenutavat.

Ahjaa, enne töötamise ajal külastas meid vana peremees, kes teatas, et homme me enam seda põllujuppi ei korja, vaid liigume kuhugile kehvema põllu peale. Tuju, mis enne üleval oli, vajub taaskord alla ja isekeskis imestame pererahva imelikku loogigat. Just avastasime kena saagiga puud, mis ka neile head tulu tooks aga tundub, et vanade laimide korjamine meeldib neile enam. Üritame aga mitte väga üle mõelda ja asjale hinnangu anda enne, kui me seal kohal oleme.

Peale pausi oleme kell kaksteist tagasi tööl, kuid kuna puud on head, lõpetame tänaseks kella poole nelja paiku. Peale ühepäevast pausi on energiat rohkem ja tuju on ka parem.

Kuna eile ostsime kuivainete jaoks mitu purki ja karpi, ootan põnevusega koju jõudmist, et kõike organiseerima hakata. Siin ei saa ühtki toiduainet niisama jätta, kuna kohe on sipelgad kallal. Seega sätin suhkru, jahu, riisi ja kaerahelbed õhukindlatesse anumatesse. Ants üritab samal ajal küllaltki tulutult kõrbestunud muru kasta. Väga ammu ei ole siin korralikult sadanud ning kõik on kuiv kui Saharas.

Vahepeal vurab meie juurde perepoeg, kes teatab, et kohalikul festivalil rodeot ei toimugi, mida me muidu huviga vaatama oleks läinud. Lisaks saame teada, et võime jätkata samalt põllulut, kus tänagi ehk kõik ei ole veel kadunud.

Käime pesus, sööme salatit ning kõlgume võrkkiiges. Õhtul veel tee ja küpsised, peale mida kobime bussi ja võitleme umbse palavusega.

30.aprill (laupäev) kirjutab Annika
Kõik on täpselt sama, mis iga päev. Põhimõttelist on rutiin juba sisse juurdunud. Äratus on samal ajal, hommikusöök on sama ning laimid on ka samasugused.

Eile õppis Ants pisut kahveltõstuki käsitlemist ja seetõttu on meil omal vaba voli kaste maha laadida ja tühjaga uuesti põllule sõita. Siis ei ole ka ülemustel nii palju jooksmist, et meie järgi käia ja bin’e vahetada.

Kuna saime sellesama hea põlluga jätkata, täitub esimene kast kell pool üksteist, millele järgneb tunni ajane lõuna. Teise kastiga saame valmis pisut enne poolt nelja ja siis tuleb Ants ideele korjata veel pool bin’i, et homme ainult pooleteise kastitäiega hakkama saada. Siis saame varakult pühapäeva nautima asuda, ilma, et vajalik norm täitmata jääks. Tunneme, et energiat veel on ja homme me seda ei kahetseks. Mõeldud, tehtud.

Laadime teise kasti maha ja traktordame tagasi laimiaeda. Kuskil pannake kohe ATV-le hääled sisse ja ei keegi muu, kui perepoeg tuleb kaema, et kas me tõesti lähme uuele ringile. Kui Ants talle plaani ära seletab, on ta rahul ja teeb sama rutuga minekut.

Korjame ja korjame ning pikapeale hakkab jõud raugema. Tunnen, et tähelepanu hakkab ära hajuma ja seda seetõttu, et plaanime õhtul jäätist süüa. Kosutavale maiusele mõeldes, ei leia ma kuidagi piisavalt palju laime, et kast kiiremini täituks. Mina juba käin peale, et minema hakata, kuid Ants on nii hoos, et ta võiks vist põllule jäädagi. Lõpuks annab ta ikka järgi ja kell 17:10 liigume tagasi farmi.

Jason ilmub nagu keravälk oma majakesest kuuri alla ja tõstab laimikasti kaalule. Õnneks on meil täpselt 250kg täis, mis oligi eesmärgiks ja lõpuks saame puhkama minna. Puhkus tähendab söömist ja pesus käimist. Kuna lõpetasime nii hilja, läheb õues juba kähku pimedaks ning kui lõpuks unistatud jäätiseni jõuame, sööme seda taskulabi valgel koos tüütute sääskedega. Siiski on vanilje, šokolaadi ja vaarika jäätis koos passioni viljaga pagana hea.

Samal ajal, mis iga päev, poeme põhku ära.