Down Under II — Aprill V

24. aprill (esmaspäev) Kirjutab Annika
Ärkame ikka kell seitse ja valmistume tööle minema. Ants sõidab naaberfarmi puuvilla kokku kühveldama ja mina sõidan halli alla mürke kokku segama.

Rohimise käigus tuli ühe tuusti alt välja pisike konnu.

Pean veel paar kohakest üle spreima, mis eelmisel korral kahe silma vahele jäid ja mis paksult umbrohu täis on kasvanud. Seejärel pean oma õuduseks hakkama käsitsi oma vana kallist feathertoppi rohima. No tegelikult saan ikka kõblat kasutada aga siiski poleks ma eales uskunud, et seda jama veel tegema pean. Õnneks on vaja vaid kaks kuivamaa põllulappi üle käia, kus eriti palju seda tüütut tegelast ei olegi.

Enne lõunat pesen taaskord suure mürgipritsi ära ja siis suundun pooletunnisele lõunale. Ants koju sööma ei tule, vaid nokitseb traktoris kodunt kaasa võetud maiustega (tuunakonservid).

Peale pausi jätkan rohimisega ja venitan sellega peaaegu neljani välja. 
Siis kiman veel halli alla ja pesen aja viitmiseks gatori ka puhtaks.

Kell pool viis olen juba kodus ja jään õhtusööki meisterdades Antsu ootama, kes lõpuks kella kuuest saabubki. Enne eneste toimist, käime õues ja söödame oma possu ka ära, kes meil absoluutselt iga kord oma naljaka olekuga tuju heaks teeb. Siis kardul ja kaste ning õhtune tee.

Homme on austraallastel Anzac’i päev (sõdurite/veteranide mälestuspüha) ning tõenäoliselt saame vaid paar tunnikest tööd teha. Parem ikka, kui niisama aega surnuks lüüa.

25. aprill (teisipäev)
Äratus 07:00. Kiire munapudru ja Gatoriga halli alla. Alustame masinate servise ja pesuga — Annika majandab traktoriga, mina nühin koos perepojaga kombaini puhtaks.

11st paiku oleme hooldusega ühel pool ning saame uueks ülesandeks vana kombaini roostes elemente puhtaks lihvida ja seibideks võtta. Asume
usinasti asja kallale — mina kakun jupid detailideks ning Annika laseb need siis relakaga läikima. Lõpuks, et kõik kena välja näeks, nühime osad õlise lapiga üle.

Kui koju tuleme, avame oma töökoja!

Enne nelja saame koju. Ajame eilase kartulkaste soojaks ja vitsutame kõhud täis.

7st tee, 8st voodisse filmile. Magama 23:00.

26. aprill (kolmapäev)
Ärkame 7st. Taevas on kahtlaselt pilves ning küllaltki pahaendeline. Sööme kõhud täis ja asume juba uksest välja astuma, kui kuuleme järsku tuttavat krõbinat plekkkatusel — raibe hakkaski sadama…

Kiire kõne Greg’ile, kes kinnitab meie aimdusi ning ütleb, et võime tõenäoliselt täna kodus passida, kuna põllud ja teed ligunevad niikuinii õite varsti läbi. Õhhh, vaba päev on viimane asi, mida vaja, niikuinii oleme juba nii palju passinud. Istume maha, keedame teed ja peame plaani. Leiame, et aitab — järgmisest nädalast saab meie viimane töönädal ja siis pakime asjad. Otsustame pererahvale ja Greg’ile oma otsusest alles homme teada anda, siis peaks neil piisavalt aega olema meile asendajad otsida, seda muidugi, kui meid üldse on vaja asendada.

Igavuse peletamiseks kimame enne lõunat linna ja teeme kiire poetiiru, tsekkamaks üle uued soodukad ja allahinnatud kauba (siin pannakse kolmapäeviti uued kampaaniad üles).

Saame päris hea noosi värsket ja leiame ka kuupäeva ületanud asjade seast komplekti suuri pitsapõhjasid (2tk — 2,5$). Sellega on õhtusöögi mure lahendatud, kuna kodus, sügavkülmas, laiutab veel paar kanafileed ning pool pakki hakkliha, mis peatse lahkumise puhul ära tuleks hävitada. Veel on tavalises külmas igasuguseid poolikuid purke erinevate toodetega, mida ehk samuti pitsa peale kannatab sokutada (jalapennid, oliivid, hapukapsas, …).

Tagasi koju jõudes veedame enamuse ajast vedeledes, netis passides ja raamatut lugedes.

Õhtul teeme kiire skaibisessiooni isaTreiga, kellega puurkaevu plaane arutame. Samuti jutustame Trinnuga loodushoiu teemadel. Nimelt on Häädemeeste rahvas kahte leeri jagunemas noorte ekstreemsportlaste ja pisut vanema, rahu armastava generatsiooni näol. Murekortse tekitavad noored krossiratturid, kes looduskaitse alasse kuuluvatel liivaluidetel metsaalust käivad kündmas. Saan siinkohal motopoistest täiesti aru, kuna Häädemeestel lihtsalt pole kuskil korraliku rada, kus vennikesed oma hobiga rahulikult tegeleda saaks ja skilli lihvida. Siiski kaldun roheliste leeri, kuna teema juurde postitatud pildid sõitmisest maha jäetud jälgedest on päris koledad. Samas kui minna ükstapuha mis lageraie langile, on vaatepilt sadu kordi hullem. Väiksed sulid võllas, suured sulid tõllas…

7 paiku söödame El Popossul kõhu täis, keedame kiire tee ja kebime voodisse. Tundub, et täna tuleb külm öö, peab vist sokid jalga jätma.

Magama pool 11.

27. aprill (neljapäev) Kirjutab Annika
Äratus heliseb 6:50 aga kohe üldse ei viitsi veel tõusta. Lükkame muudkui kella edasi. Me ei teagi täpselt, kas on vaja täna midagi teha või ei ning seega võtan end lõpuks niipalju kokku, et saadan Gregile sõnumi, kes mõni hetk hiljem tagasi helistab ja teatab, et saame tõenäoliselt alles üheksa paiku tööle minna, sest teed on veel liiga märjad. Nojah, saamegi kauem uneleda ja kiirustamata hommikust süüa.

Sätime siis enne üheksat end minekule, kui Greg uuesti helistab ja meie töölemineku veelgi edasi, pealelõunasele ajale, lükkab. Nojah, saamegi siis kauem hommikusööki luusse lasta ja ehk lõunagi ära süüa.

Kell pool üks mõtleme, et aeg on küps ja sõidame halli alla. Räägime Gregile oma plaanist järgmine nädal ära minna ning kergenduseks tuleb välja, et tõenäoliselt venib siin puuvilla korjamine veelgi edasi, kuna vill pole veel
piisavalt küps. Kui teised poisid (Tim ja James) ka komnadeeringust tagasi jõuavad, pole meid siin väga vajagi.

Pakime kopli kokku.

Tänaseks saame aga ülesande vana lääpa vajanud kopli traataed kokku korjata. Selline paras nukitsemistöö, mina lõikan okastraati raud- ja puittalade küljest lahti ning Ants kerib seda samal ajal kokku. Koos jõuame ära rullida umbes 150 meetri jagu vana aia traati ja roostetanud aiaposte.

Vahepeal, soga prügiauku viies, sõidab Ants kogemata ühe vaese ussivooliku sabaotsast üle, kes siis vingerdades end kraavi äärde valust kerra tõmbab. Loodame, et roomajal ikka hing sisse jäi, sest ega tema ju süüdi ei ole, et ta valel ajal, vales kohas, üle tee otsustas roomata. Antsu aga vaevavad veel pikalt süümepiinad.

Lõpetuseks sõidame kohale ka upitaja, et viimased maasse kinni jäänud toikad lahti saada ja kella viieks oleme lõpetanud. Enne käib meie juurest Greg uuesti läbi ja annab teada, et meie otsusele ära minna anti nõusolek ja peremees end väga õnnetuna ei tunne. Kuna järgmine nädal tõenäoliselt ka midagi erilist teha pole, jääb see töönädal meie jaoks siin viimaseks — ei ole mõtet rohkem oma piiratud aega siin Austraalias raisata.

Sõidame kerge südame ja rõõmsa meelega koju. Homme küll peame sama aiaga jätkama ja võib-olla saab Ants isegi paar puuvilla palli korjata kuid vähemasti teeb teadmine, et saame varsti jälle teele, meele ütlemata rõõmsaks.

Kuna nälg on kallal, hakkame koju jõudes kohe pitsat küpsetama. Tänane pitsa tuleb kordades parem, kui eilne ja märkamatult mugime end silmini täis.

Siis käime oma armsat possut toitmas, kes miskipärast sapsu täis on ja iga võõra sahina peale katuse alla peitu poeb. Lisaks on ta ka valivaks muutunud. Hetkel pole meil banaani anda, vaid peame vaesekesele õuna ja viinamarju andma ning lõpuks minnakse nii ülbeks, et hapukamad ubinatükid loobitakse ükskõikselt põrandale, tolmu sisse, ning jäädakse küsivate, kergelt kõõrdis silmaga meid jõllitama, oodates ilmselgelt midagi magusamat. Pole midagi teha, tuleb poodi minna ja banaani varuda…

Tee, film, pool 11 magama.

28. aprill (reede)
Äratus tavapärasel ajal. Hommikuks munapudru ja 8st minekut. Kassipere on jälle tagasi, millest annab märku kõrvulukustav kräunumine. Niikui keegi tagumise ukse juurde liigub, kapatakse maja alt kohe sinna karjuma, niipea aga, kui sammud esiukse poole suunduvad, tormatakse ummisjalu sinna taha ja lastakse kisakoor lahti. Kuna oleme üsna nõrgad ja ei suuda “ei” öelda, maandub kassinäsvikute kõhtu karbike tuunat ja pisut piima.

Eile jäi veel paarsada meetrit aeda lammutada, millega kohe usinasti pihta hakkame. Korjame kõigepealt okastraadi puntrasse, ülejäänud, tavalised traadid, topime gator’i külge ja lohistame pikalt teepeale välja, et lihtsam kogu komplekti kokku oleks kerida.

Ilm on üsna ilus, kuid temperatuur on juba teist päeva ebanormaalselt madal, kukkudes öösiti juba alla 5 kraadi. Õnneks toppisime hommikul endale paraja hunniku särke selga, mis nüüd nahavahe sooja hoiab aga karvad paljastel säärtel kipuvad ikka kibedamate tuuleiilidega turri tõmbuma.

Lõunaks saame traadid kokku, postid välja ja jõuame veel kõik ka vanarauda ära vedada. Enne koju suundumist oleme sunnitud pisut peremeest aitama ning kombaini mõned kilerullid tõstma, mis aga eriti pikalt aega ei võta.

Pärastlõunal saame erinevad missioonid — Annika peab feathertoppi rohima minema, mina aga suundun peremehe järelt puuvillarulle korjama. Nimelt tehakse paar testringi esimesel põllul, et näha, kas varsti saaks täie hooga koristama hakata. Tundub aga, et põõsastel on alles liiga palju lehti küljes ning see kiskuvat puuvilla kvaliteeti ja sellega seoses ka hinda, alla. Samuti on kombainil raskem korjata, kui rohemass teatud normi ületab.

Saan kõik pallid neljaks ritta. Peremees läheb ise vahepeal Toowoomba’sse, jättes kombainihooluse samuti mulle teha. Olen parasjagu puhastamisega
ametis, kui minuga liitub Annika, kes koheselt käed külge lööb. Tõenäoliselt on tegu minu viimase hooldusega, sest hommikupoole mainisime peremehele, et oleme õite pea ära minemas ning saime ka temalt kinnituse, et ega siin lähipäevadel väga teha pole niikuinii. Seega leppisime kokku, et pühapäev on meie viimane tööpäev. Seda muidugi juhul, kui üldse on nädalavahetusel midagi teha vajaka.

Kombaini ‘päid’ puhastamas. Loodetavasti viimast korda.

5ks oleme asjadega ühel pool. Kimame koju, teeme õhtusöögiks maitsva soja-kapsapasta, toidame ära näljased karusloomad ja kassid, käime vannis, joome teed ja 8st suundume voodisse filmile.

Magama pool 11.

29. aprill (laupäev) Kirjutab Annika
Ärkame kell 8. Peale hommikusööki ei oska me esialgu muud teha, kui niisama passida. Kuna lubasime pühapäevani löögivalmis olla, ei ole veel mõtet täiskäigul pakkima ja koristama hakata ning seega võtame üsna vabalt.

Lõuna paiku otsustame siiski linna poodi sõita, sest puuvilja varud on kahanemas ning possule on vaja banaani muretseda. Ostame siis hunniku viinamarju, banaani ja muud manti ning paki Hong Kongi stiilis pelmeene. Eks näis, kas mekivad samamoodi, nagu Eesti suguvennad.

Antsu viimane lõikus...

Koju jõudes helistab ootamatult Greg, kes Antsu mõneks tunniks tööle kutsub. Perepoeg on lõikusega ametis ja vaja oleks puuvilla rullid kokku korjata. Ants sõidabki kolme ajal tööle ning mina jään koju ja teen omale vanni, sest
varsti on see luksus möödas ja peame hakkama end suvalistes teeäärsetes peldikutes pesema.

…Ja Greg Antsu viimaseid palle kokku korjamas.

Kella kuue ajal jõuab Ants koju ja asume oma pelmeene küpsetama. Ootused on suured, kuniks aga esimene suutäis hamba alla maandub. Korraks on maitse nagu tuttav kuid sekundi pärast toimub suus maitseplahvatus ja elamus on kergelt öeldes pikantne, kui mitte rõve. Paki pealt koostist lugedes selgub, et lisaks sealihale on pelmeenidesse lisatud usinasti ka kapsast ja ingverit, mis kõik kokku maitseb nagu mädanev silo. Kuidagimoodi, rohke ketšupiga, sööme ikka kõik valmis praetud tükid lõpuni ning pisut jääb ka sügavkülma homset ootama. Rohkem me neid küll ei osta…

Peale sööki kohustuslik laudaring ning siis film ja tudu.

30. aprill (pühapäev) Kirjutab Annika
Viimane aprilli päev ja ühtlasi viimane “tööpäev” siin farmis on käes. Tööle täna siiski minema ei pea ja terve päev möödub pakkimise ja lammutamise tähe all.

Hommikul ajame bussi maja ette ja asume seda tolmust puhtaks lööma. Seejärel hakkan tasapisi asju uuesti autosse vedama ning sorteerimise käigus otsutame mõned üleliigsed asjad siia jätta, et lasti vähem oleks. Nii maanduvad kappi mõned linad ja villatekid, mida me kordagi bussis ei kasutanud. Lisaks jätame siia katkise madratsi ning auklikuks kulunud kalipsod. Loodetavasti hiljem ei kahetse, kuid kui saime siiani nende asjadeta hakkama, saame edaspidigi.

Lõuna ajal sööme ära viimased “viguriga” pelmeenid ning tuuseldame mööda tube ringi ja vaatame, mida kuskile toppida ja mida enne pakkimist pesta oleks vaja. Pesumasin huugab meil praktiliselt päev otsa, pestes mitu satsi linu ning riideid.

Tubli inimene. Läheb toob nüüd konservi...

Samuti on päev otsa töös kassipoeg, kes lausa vahet pidamata uste taga kräunub või siis mööda aeda sabas longib ja väsimatult tähelepanu nõuab. Eks see ole nende karvakustide strateegia — kõige väiksem pressib toiduportsu välja ning siis, kui õhk inimestest puhas, julgeb suur kass samuti kohale hiilida ning lõugadel valu anda.

Õhtupoolikul on nälg kallal ning Ants küpsetab viimase tüki lammast, koos juurviljade ja kartulitega, ära.

Peale sööki lähme veel aeda toimetama ja lõhume ühe rohemajanduse kasti laiali. Seal sees niikuinii midagi ei kasvanud ja seega kaabime mulla mööda aeda laiali, kasti veame aga gatorisse, et see siis prügihunnikuse transportida. Ants istutab osad tomatid, murulaugu, basiiliku ja peterselli jäänused otse maa sisse ning teised tomatid jätame Jamesi hooldada, kui ta neid juhuslikult tahtma juhtub.

Peale loomade toitmist siirdume tuppa teetassi taha ning skypes suhtleme esmalt Tommaga, kes rõõmsalt Norras leiba teenib ning seejärel Trinnuga,
kes koos isaga nüüd metsi käib istutamas.

Uneooteks kohustuslik film.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.