Down Under II — August IV
21. august (esmaspäev)
Ärkan pisut enne seitset, söön kõhu täis ja põrutan tööle. Buss on taas tõrkuma hakanud hommikuti ja köhib tagumikust korralikult sinist. Tea, kas jälle karbussiprobleemid?
Äge on see, et ei pea enam tund aega mööda liikluskaost orjenteeruma vaid saan nüüd 10 minutiga rahulikult tööle kruiisida (ladu asub vaid 5,7km kaugusel korterist). Päev on sama — oksendamiseni kipsilappamist. Õnneks on ülemus ja kolleegid mõnusad ning käsivad kogu aeg rahulikult võtta
ja mitte väga stressata. Sobib mulle!
Kolmest kukub kell ja kips ning aega raiskamata vuran koju. Leppisime korteriomaniku mehega (Greg) väikese remondiaja kokku, et tilkuvad kraanid ja katkised aknakatted korda saada. Vennike on üsna hakkaja ning 20 minutiga on asjad jonksu aetud.

Õhtusöögiks teeme oma viimase aja lemmikut — kana, juurikate ja värske salatiga.
7st voodisse filmile. Kuramuse seinad on siin ikka küll papist ning kõrvalkorteritest on absoluutselt kõik magamistuppa kuulda. Kui naabrimees oma peldikus juhtumisi otse veesilma laseb, käib mul kurgumandlitest vibratsioon läbi.
Magama 11.
22. august (teisipäev) Kirjutab Annika
Kuna mul tööd veel hetkel ei ole, saan meeleheitel koduperenaist mängida. Asi on õnneks veel meeleheitest kaugel, sest siin on ikka väga mõnus olla. Kui väljas päike paistab, saan isegi päevitada!
Hommikul läheb Ants tööle ja siis vaatan ise, kuidas päeva mööda saadan. Korteri omanik tõi hommikul meile paar kapikest juurde, mis kööki marjaks ära kuluvad. Mõnda aega tegelengi nende pesemise ja tuppa vedamisega. Ümbruskonda avastama minna pole veel viitsinud ning tõenäoliselt võtame selle nädalavahetusel Antsuga koos ette.
Tööagendile on mul mõtet helistada alles siis, kui meil mingi teine transpordi vahend juba olemas on (jalgratas või mingi pisike autoront). Tegelikult on Coca-Cola tehas umbes 4 kiltsa kaugusel ja annaks isegi jala sinna visata aga kes ikka nii palju kõmpida viitsiks kogu aeg. Ühesõnaga ei jäägi muud üle, kui päev kodus askeldades õhtusse veeretada ja oodata, kuniks Ants töölt saabub.
Tänu kindlale elukohale on üks suur mure südamelt langenud ning stress on hakanud taanduma. On ikka ütlemata suur asi see oma privaatne katusealune. Bussis oli ju tore elada aga lõpuks hakkas see igaõhtune ööbimiskoha jant ja üleüldine kitsikus häirima.
Õhtuks teeme kana ning vaatame netist rataste ja autode kuulutusi.
23. august (kolmapäev)
Kõht täis ja tööle. Jätkub igapäevane kipsilappamine. Täna saan esimest korda selja märjaks, kuna nüüd asume pikemate (6m) plaatide kallale ja neid on vaja juba ka lühemaks lõigata (et päästa, mis päästa annab). Õnneks saab asi kiirelt käppa ja aeg lendab märkamatult.
Siin on ka huvitav reegel, et kolmapäeviti võib pool tundi kauem tööd teha. Kasutan selle võimaluse ära ning lasen rahulikult poole neljani.
Koju jõudes käin kiirelt pesus, peale mida teeme suuremat sorti shoppamisringi.
7st voodisse filmile, pool 11 magama.
24. august (neljapäev) Kirjutab Annika
Tänane päev möödub mul kokkamise tähe all. Ärkan alles poole kümnest ja lükkan kohe pliidile tule alla. Kuna nüüd on meil jälle ahi kasutada, siis peab kohe ühed koogiristsed ära tegema.
Keedan kaks tundi kondentspiima, et karamelli saada ja sellest siis hiljem üks iiveldama-ajavalt magus banoffee vormida. Seejärel on järjekord tuunapiruka käes, mille tegemine samuti oma pool päeva ära võtab.
Viimasel ajal on päevad kõik nii kiirelt möödunud, et ei pane tähelegi, kui kell juba kolm läbi ja Ants kodus. Sööme ja ruigame mõnust — niivõrd õnnelikuks teeb meid toitumine.
See on see asi rändurieluga, kõige lihtsamadki asjad tunduvad peale näguripäevi tõelise õnnistusena. Kodus elades ei tuleks mõttessegi, milline võiks elu ilma sooja dušši või otse ahjust tulnud pirukata olla.
25. august (reede)
Järjekordne tööpäev. Midagi erilist ei juhtu. Nädalavahetuse ootuses on tuju üsna hea ja päev möödub kiirelt. Lihased on kah juba liikumisega ära harjunud ning ei valuta enam igast otsast.
Kolmest sõidan koju. Annika on järjekordse maitsva tuunapiruka valmis meisterdanud ning kuna õues on üsna soe, otsustame õhtusöögi väljas, sisehoovis, teha.

Kuuest filmile, pool 11 magama.
26. august (laupäev) Kirjutab Annika
Ärkame poole kaheksast, sest kell üheksa peame autoteeninduses olema, et bussile ülevaatus ära tehtaks.
Jõuame poolest juba kohale ning Ants annab võtmed üle. Kuigi ta kirjutas juba netis broneeringut tehes, et lisaks tavalisele ülevaatusele on vaja ka piduriklotsid ära vahetada, ei tea teeninduse vennike asjast midagi ja väidab, et kirja oli pandud vaid pidurite vahetus. Kui Ants siis lõpuks meili üles otsib, kus täpne bronn kirjas on, ei oska teenindaja midagi tarka vastata. Kuna väidetavalt on piduriklotside vahetus kolme-nelja tunni töö ja maksab 300 dollarit, lepime kokku vaid standard ülevaatuse, millele peaks
poolteist tundi ära kuluma.
Kõnnime üle tee olevasse kaubamajja ja jalutame niisama mööda buduaare ringi. Kella üheteist ajal otsustame ise teenindusse minna ja vaadata, kas saame bussi juba kätte. Loomulikult on kõik juba valmis tehtud ning auto seisab meie ootel. Siin ei ole kombeks autoteenindustel kliendile
helistada, vaid peab ise tajuma, kas aeg on juba küps.
Bussil on kõik enam-vähem korras kuid neetud piduriklotsid vajavad üsna pea vahetamist. Veel üks piinlik pang, millega antud töökoda hakkama sai, oli see, et letil olevatel brošüüridel oli kirjas, et kui teed Auto Bahn’is ülevaatuse, tehakse auto sise-ja välipesu kingitusena tasuta. Ants siis küsib, et kas meie buss ka üle kraamiti ning taaskord on teenindajal suu vaid vett täis ning vabanduseks annab ta meile 30$ eest kütuse kinkekaarte.
Kuna ühe rihma kiginat nemad ei märganud, lepib Ants järgmiseks laupäevaks igaks juhuks veel ühe aja kokku ning siis lubab vennike meie bussile ka suure suuga lubatud koristuse ära teha.
Edasi liigume aga teisele poole linna, kus peaks odavalt second hand jalgrattaid müüdama. Kohale jõudes saame aga pettuda, sest kõik rattad on üle saja dollari, mis sest, et kuulutuses ilutses müügihinnaks 60 dollarit.

Õnneks asub rattakoja kõrval kalapood, kust endale kena ja turske riffahvena (red throut emperor) ostame. Enne koju sõitu käime veel Woolist läbi ning siis põrutame koju sööma ja olesklema.
27. august (pühapäev) Kirjutab Annika
Peale hommikusööki mõtleme endale ikkagi kusagilt jalgrattad muretseda. Leiame netist ühe kena velo ja lepime ülevaatamiseks aja kokku.
Ratas maksaks 85 dollarit. Mõni hetk hiljem leiab Ants aga siitsamast lähedalt ühe vennikese, kes oma rattaid vaid 20 dollariga müüb. Istume bussi ja kimame platsi. Tegelikult oleks me saanud isegi jala minna aga avastame seda liiga hilja.
Kohale jõudes näeme tervet hunnikut vanu kaherattalisi, mis küll üsna päevinäinud välja näevad aga asja ehk ära ajaks. Valime endale kaks kobedamat välja ning maksame kokku 45 dollarit (minu ratas oli 25, sest see on veidi parem, kui ülejäänud käulad).

Kuna bussi kaks ratast korraga ei mahu, otsustan enda omaga koju sõita. Töötab üsna hästi kuid pidureid on vaja pisut timmida. Antsu ratas on aga pisut kehvem, sest esiratta mantel on pikast seismisest veidi rabedaks läinud.
Kodus kõpitseme rattaid, peseme pesu ja hakkame õhtuks kala meistedama.
NB! Kuna nüüd läheb elu meil üsna rutiinseks, hakkame blogi edaspidi nädala kaupa ühe kuu alla üles panema.
Kes soovib meile postkaarte saata, siis aadress on:
Australia, WA, Perth, Bellevue, Helen St. 16B, 6056
