Down Under II — Detsember 2017

27. november — 3. detsember
Esmaspäeval saan pikalt magada, kuna arsti juurde on alles aeg kella kümneks. Seal käidud ning kipsilattu naasemiseks luba käes, plaanin juba täna uuesti tööle naasta. See idee ei meeldi aga Programmed’i tädile (Cindy) kohe üldse ning tõreleval toonil käseb ta mul otsejoones koju minna ning täna veel rahulikult võtta. Selged jutud — kui nad selle päeva mulle kinni maksavad, siis miks mitte.

Tagasi koju sõites tabab mind meeldiv üllatus, kui naabrite aia taga värsket prügihunnikut märkan ning selle hunniku otsas omakorda täiesti kabedat naiste jalgratast vedelemas. Kuna buss on nüüd maha müüdud, oleks meil kahe peale kasutada ainult 1 auto ja see jääks tööpäevadel tõenäoliselt minu kasutada (kipsiladu asub poole kaugemal, kui Annika töökoht). Ja kuna eelmised rattad said bussiga kaasa, olime juba peaaegu valmis Annikale
tööl käimiseks uue velo ostma. Nüüd aga lahendas olukord ennast ise ja seda ilma igasuguse kulu ja vaevata. Ainukese asjana pean ära remontima esipidurite trossi (mis oli ka tõenäoliselt ainukeseks põhjuseks, miks täiesti kabe masin minema oli visatud) ning kummidele vähekene rohkem õhku sisse lööma. See tehtud, jääb ilus kakstsükkel verandale oma uut perenaist ootama.

Uus tööauto.

Ülejäänud päeva veedan aias taimi kastes ja tube koristades. Olen üsna elevil, sest juba homme peaks Annika tagasi Austraalia pinnale jõudma. Wohoooo!

Edasi kirjutab Annika
Istun 27nda pealelõunal lennukile ning asun Austraalia poole teele. Lennud on lihtsad ning kummalisel kombel ka praktiliselt tühjad. Seega saan kaks pikka lendu (Helsinki — Doha 6h ning Doha — Perth 11h) omaette kolmeses reas laiutada. Tugeva turbulentsi tõttu ei saa ma siiski väga hästi välja puhata. Aga tühja sellest.

Teisipäeval Austraalia aja järgi pool seitse õhtul maandun Perthis. Kuna kodunt sai kaasa toodud suitsuvorsti ning sigarette (suitsud siis müügiks, mitte oma tarbeks), olen tollist läbi minnes üsna pabinas, sest ei taha oma asjadest ilma jääda. On olemas oht, et pean kodusest vortsijupist suu puhtaks pühkima kuid õnneks oli tollis eriti lahke vennike, kes peale suitsude koguse (mida mul vaid kaks pakki kaasa oli ostetud) midagi muud teada ega näha tahagi. Kõmbin õue ning jään Antsu ootama, kes varsti parklasse veereb.

Homme on mul veel vaba päev, mis annab võimaluse korralikust jetlagist välja puhata.

Kolmapäeval läheb Ants tööle ning mina jään koju puhkama. Eriti energiat pole ning enamuse ajast üritan lihtsalt magada. Zombina taarudes käin vahepeal õues päikest kaemas, sest kaks nädalat Eestis tekitas päikesevalgusest korraliku defitsiidi.

Lepin ka homse asjus tööagendiga kokku ning alustan jällegi vana rutiini — tööle kella kuueks hommikul.

Neljapäeva hommikul istungi rattaselga ning annan pedaalidele valu. Uus ratas on üsna mugav ja endalegi üllatuseks ei väsita 4 kilomeetrine teekond mind absoluutselt ära.

Kuna töötaja kaarti mul enam ei ole, laseb vahetuse vanem mind uksest sisse. Vahepeal jõuti paar uut eestlast ning üks eakam Austraalia daam siia tööle palgata ning selle tõttu saab minu uueks ülesandeks nüüdsest olema hoopis kohvi picking (korjamine) ja packing (pakendamine).

Tööliste rohkuse tõttu ei jätku minu tarbeks esialgu ei sõidukit ega ka kõrvaklappe, mida mul oma tööülesannete efektiivseks täitmiseks aga hädasti vaja oleks. Seega ei jää mul muud üle, kui Cody’l (suvaline pickerivello, kes mind koolitab) sabas jõlkuda ja võimalikult palju meelde jätta.

Ei tundu see uus töö ülesanne keeruline ühti ning olen väikese vahelduse üle isegi õnnelik.

Reede hommikul saan lõpuks oma tõstuki ning pärast pikka pusimist ning jamamist ka töötavad kõrvaklapid. Pool päevast jõlgun veel ustavalt Cody sabas kuid hiljem jätab ta mind juba omapead ning laseb mul iseseivalt ametit praktiseerida.

Süsteem on lihtne: robot ütleb mulle ette, millise riiuli juurde ma sõitma pean, mitu pakki kohvi pakendama jne. Pange panemise võimalust just väga ei ole. Aga eks näis, kuidas minema hakkab. Esialgu tundub küllaltki lihtne.

Koju jõudes annab väsimus end siiski tunda ning jään kohe peale õhtusööki magama.

Laupäeval pikalt aega ei raiska ning suundume traditsioonilisele ostlemisringile suurde kaubamajja. Õhtul plaanime rostbiifi küpsetada ning ostame selle tarbes üsna kabeda käntsaka veiseliha.

Koju jõudes muud ei teegi, kui peseme pesu ja kokkame. Praad tuleb ütlemata hea.

Õhtul helistab isa ning saame kodust uudiseid, mis on siiani ainult paremuse poole liikumas.

Pühapäeva hommikul peale sööki paneme näpu kaardile ja peilime välja järjekordse rahvuspargi (John Forrest National Park), mida plaanime avastama minna. Taevas on pilvine ning isegi tuul on kergelt liikumas, mis loob matkamiseks ideaalsed tingimused.

Kabe maja. Sellise ehitame endale kah kunagi.
Tõestatud — tunneli lõpus ikkagi paistab valgus.

Park on üsna kena ning hoolitsetud ning matkarada lookleb mööda puudesalu, mägisel nõlval. Vihmasel ajal peaks seal isegi väikene kosk mühisema, mis hetkel paraku aga täiesti kuiv on. Ammusel ajal lookles pargist ka loodusnautlejatest turiste vedav raudtee läbi, millest annab tunnistust veel täiesti kõbus vanaaegne tunnel (läbi mille ka jalutada saab).

Tiiruga tagasi alguspunkti jõudes avastame, et kokku kõmpisime pea 7 kilomeetrit.

Sõidame koju ning sööme näljapetteks hunniku liha ja salatit. Oli üsna asjalik päev.

4. detsember — 10. detsember
Nädala töisem osa möödub üsna rahulikult ning tavapäraselt rutiinses rütmis.

Pizza on maandunud (vasakult: Rob, Ben, Kumars).

Ainuke suursündmus on Khadim’i lahkumine, keda jõulude eelse vaikse perioodi tõttu enam vaja ei ole. Selle puhul korraldame neljapäeval pizzapeo ning õgime endid silmini täis.

Annikal on samuti kõik rahulik ja kohvide noppimine on tal nüüdseks juba täiesti käpas.

Laupäeval plaanime lõpuks Rottnest Island’ile minna ning asume selleks juba kolmapäeval ettevalmistusi tegema. Kahjuks jääme praamipiletite bookimisega liiga hiljaks ning õhtusele, saarelt tagasi tulevale alusele me enam kohta ei saa. Ööseks saarele jäämiseks pead sa aga põhimõtteliselt miljonär olema, sest kõik sealsed hostelid maksavad hingehinda. Proovime Quakkade (saarel elutsevad naerunäolised kukkurnäsvikud) külastamise järgmisse nädalavahetusse lükata ning üritame selle laupäeva hoopis kesklinna avastamise ja jõulushopinguga ära sisustada.

Iseendale kingitusi ostmas. Ja miks see paremal asuv vanahärra minust palju parem välja näeb?

Südalinn kihab inimestest ning kõik poed ja putkad on juba täiel aurul jõuludesse purjetanud. Et mitte üle parkimisaja minna (1h), üritame igale poole kärmelt nina sisse pista ja kiirkorras midagi kotti krabada. Tõenäoliselt tuleb siia veel tagasi tulla ja pisut põhjalikumalt kaubavalikusse keskenduda.

Kesklinnaga ühel pool, põikame sisse ka ühte antiigiärisse kodule lähemal, kuid peale paari vinüüli ja ehmatava mälupildi muldvanast müüjatädist sealt midagi kaasa võtta pole.

Õhtul vedeleme pikalt diivanil ja vahime seriaali. Saame kodust väga häid uudiseid ning tundub, et seal on nüüd kriitilised ajad möödas.

Pühapäeval ärkame ustest ja akendest sisse pressiva läitsaku peale üles ning teeme ära oma hommikuvõimlemise aias. Sellega ühel pool ja kõht täis, leiutame endale tegevust. Annika asub suure hooga koristama, mina aga töllerdan aias ringi ja räägin oma taimedega.

Viimase aja kuumad ilmad on maitsetaimedest enamuse kiduraks ja kängu tõmmanud kuid vapralt päikest trotsides ei kavatse veel keegi alla anda. Niikaua, kui igapäevaselt lonksu vett kätte saavad, on asi okei. Ainukesena on
üks tomatitaimedest nüüdseks ära koolenud, kinkides meile siiski veel viimaste jõupingutuste najal 2 ilusat punnpõskset tomatit. Teine taim on selle eest aga väga elujõuline ja minust juba vaat, et pikemaks kasvanud. Ka temal on esimesed viljad punaseks tõmbumas. Maasikad on vist väikesel puhkusel ja hetkel peale paari roosa õie erilist aktiivsust ei ilmuta.

Taimed näpitud, üritan järjekordse prügihunnikust välja kougitud ratta üles putitada (seekord siis meesteka) ning peale tunnikest pusimist ongi velol jälle uus elu sisse puhutud. Kui ma peaks siia, Austraaliasse, elama jääma, avaksin kindlasti oma äri ja hakkaksin ära visatud tehnikat remontima ja müüma, kuna ilmselgelt visatakse siin juba väikese vea ilmumisel väga kvaliteetseid asju lihtsalt minema.

Peale lõunat, kui juba piisavalt päikest nahavahel ja kuumast siiber (täna viskas jälle üle 40C), asume kokkama. Annika tegeleb magustoiduga — tiramisu, minu ülesandeks jääb täna ahjukana.

Õhtul plaanime uuesti kesklinna minna. Nimelt teadis paarimees Keeniast rääkida, et pimeduse saabudes pidi kesklinn jõulukaunistustest ja tuledest lausa maagiliseks imedemaaks muutuma. Teades aga Corneliust, kes isegi niidi otsas rippuva käbi peale täiesti ekstaasi võib minna, ei hakka just erilisi lootusi hellitama. Aga mine sa tea…

11. detsember — 17. detsember. Kirjutab Annika
Võtsime end eile õhtul ikkagi kokku, istusime autosse ja sõitsime hämaruse saabudes Perthi jõulutulesid kaema. Parkisime end kesklinna serva ja jalutasime kõige populaarsemale shopingutänavale. Juba eemalt oli näha hoonete vahele riputatud tulukesi kuid midagi erilist need meile endast ei kujutanud, arvestades asjaolu, et oleme ju pärit jõululaada tulede-vilede pealinnast — Tallinnast (Raekoja Plats).

Kõndisime siiski lootusrikkalt edasi. Kusagil H&M-i ning Australian Gift Shopi vahel oli keset tänavat hiigelsuur jõululaternat imiteeriv ornament üles installeeritud ja tollest vigurist veidi maad edasi lasti ka toredat jõulumussi. Ühe suurema platsi peal nägime ka kirevat muusika taktis hüplevat tuledemängu ning sinna oli isegi tehiskuusk üles tõmmatud (mis jällegi jääb pilvelõhkujast Tallinna tannenbaumile kordades alla).

Jõulutirinas.

Kuigi väljas on soe ja lumetu ja kohe üldse mitte jõululik, suutsid kõik need kunstlühtrid ja -kuused minu südamesse siiski pisikese jõulutunde tekitada. Kui nüüd kausitäie mandariine kodus lauale saaks panna hakkaks juba täitsa looma.

Esmaspäeval jätkame töö tegemisega. Antsu nädal on küllaltki sündmustevaene, kui välja arvata mõned vaidlused Corneliuse ning teiste töökaaslastega, kelle faktilised teadmised teinekord alt veavad ja keda Ants google’i abil ümber üritab veenda (“näiteks väitis Cornelius, et Lõuna-Aafrikasse on Keeniast pikem maa, kui Austraaliasse, mis isegi minusuguse geograafiavõhiku jaoks täiesti arulage väide on. Üllatav oli see, et kõik töökaaslased nõustusid Corneliusega ja ei kaalunud isegi fakti, et esimesed kaks asuvad ju samal mandril. Õnneks peatas rumaluse võidukäigu kõikvõimas Google.” Antsu märkus).

Minul on aga tööjuures pühad juba käes ning esmaspäevase pausi ajal toimub sööklas suur jõululõuna, kus igasuguseid soolaseid ja magusaid piduroogi pakutakse. Kuna tasuta toit ei jäta kedagi külmaks, kahmatakse taldrikud kuhjaga täis, et kõhus üksi sopp täitmata ei jääks. Peale korralikku nuumamist on küll üsna raske tööle naasta, ent kuidagiviisi venitame päeva õhtusse.

Ülejäänud nädal on tegus nagu ikka, täis kohvisid, teesid ja lõputuid kastide pakendamisi ning sildistamisi.

Lõpuks jõuab kätte reede ning aeg on pakkida seljakotid ning käia poes, et homse reisi jaoks kõik valmis oleks.

Laupäeva hommikul ärkame varakult, sööme kõhud täis ning viskame veel viimased snäkid seljakotti. Imekombel suudame mõlemad rattad oma väikesesse autosse ära mahutada ja isegi pagasniku ukse kinni lükata.

Alustame sõitu sadama suunas ning oleme pisut murest, kas jõuame ikka õigeks ajaks praamile. GPS näitab, et kohale jõuame 15 minutit enne aluse väljumist ja seega annab Ants gaasipedaalile üsna korralikult valu. Kohale jõudes pargime end puude alla villudasse, krabame pagasnikust rattad ja kiirustame kai poole, teadmata tegelikult, kust mulgust see paat õieti väljuma peaks. Õnneks juhatab üks kohalik jalutaja meid õigesse suunda ning vaid loetud minutid varuks, astume praamile. 45 minutit loksumist ja maabumegi kauaoodatud Rottnest’i saarele.

Ilm on täna päikseliselt kena ja mitte väga palav, siiski pisut tuuline. Saame kiirelt oma rattad kätte ning suundume kaarti uurima. Otsustame tervele saarele korralikult tiiru peale teha ja aega raiskamata asume teele.

Kollaste majade allee.

Sadama ligiduses näeme esmalt kollaseid vanaaegses stiilis turistimajakesi, mis pühade eel loomulikult kõik ära on broneeritud. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et rahvast on väga palju liikvel. Üritame suuremast saginast kuidagimoodi läbi laveerida ning jõuame lõpuks mööda saart kulgeva rattaraja algusesse.

Ülivinge on see, et Rottnest’ile autosid ei lasta (va hooldusautod) ning ainukesteks tehislikeks liiklusvahenditeks on velod ja segway’d. Tegusamad matkasellid saavad saarele tiiru peale teha loomulikult jalgsi.

Saame vaevu umbes paar kilomeetrit sõita, kui näeme puude all esimest
quokkat kükitamas. Hüppame kohe ratta seljast maha ning asume uue tegelasega sõprust sobitama.

Quokkad on selles mõttes ideaalsed loomad, et nad absoluutselt ei pelga inimesi, vaid on pigem isegi uudishimulikud ning tulevad sind asjalikult nuuskima. Tõenäoliselt on see nii sellepärast, et neid vaatamata rangele söötmiskeelule ikkagi turistide poolt toidetakse ja ajapikku on loomakesed pugemises üsna osavaks muutunud. Aga kellele selline asi siis ei meeldiks? Ants on meie esimese quokka eriline lemmik ning nuustik pressib end talle peaaegu sülle. Tegelane näeb oma sassis kasuka ja näritud kõrvadega üsna räsitud välja, ent tema nunnule naeratusele ei saa küll miski vastu.

Tour de Rottnest.

Kuna lõviosa saart ootab veel avastamist, lehvitame oma uuele sõbrale hüvastijätuks ja hüppame sadulasse.

Rottenest on iseenesest kena väike saareke, olles ümbritsetud ilusa helesinise veega ning sisaldades paljusid ideaalse rannaga sopikesi. Loodus on siin aga kidur ning suuri puid vähe — enamuse taimestikust moodustavad madalad okkalised põõsad ja kõrbekliimaks kohastunud kõrrelised. Quokkadele sobib see viljatu maastik aga ideaalselt.

Tiir ümber saare on umbes 20 kilomeetrine ning üsna tõusuderohke, andes meie reie- ja säärelihastele paraja koormuse. Esimeste kaunite lahesopikesteni
jõudes on hirmus kiusatus end vette kasta kuid otsustame helesinise ookeani kiuste ikkagi edasi sõita ja alles kõige lõpus ujuma minna.

Peale ühte eriti karmi tõusu mõtleme hetkeks viludas puhata ning õieti tegime — avastame kõigest mõne hetke pärast terve trobikonna quokkasid, kes madala alustaimestiku all toidu otsimisega parasjagu ametis on. Tuleb tunnistada, et tegime ka ise natukene pattu ja andsime neile paar suutäit banaani mekutada. Suures toidukorjamise tuhinas ei pane karvased kukkurlased ka pahaks paari heasoovlikku paid (nii mõnusalt pehme kasukas on neil!).

Siin kotis peaks midagi head peidus olema.

Parasjagu põõsa all nunnutamisega ametis olles, ei pane me tähelegi, et üks kavalpea on juba eemal rataste juures peadpidi Antsu seljakotti pugenud, tuuseldades sealt rahulikult asju laiali ning pakkudes sellega mööduvatele jalgartturitele koledasti nalja.

Lõpuks hakkab meie ümber juba suurem matkaliste mass kogunema ning seega otsustame vaikselt edasi liikuda, jättes maha banaaniaurude all quokkad ja imestavad hiinlased, kes ilmselt aru ei saanud miks just meie ümber nii palju loomakesi askeldas.

Tervitan kõiki Annika ja Antsu sugulasi ja tuttavaid ning kinnitan, et nad olid meie, quokkarahvaga, väga viisakad. PS! Mulle maitseb banaani süüa.

Kuna kere on juba hele, jääme peale paarikilomeetrist lõiku ühe varjualuse alla piknikuks peatuma. Seal saame lisaks pirukat noolivale quokkale lauanaabriteks ka kümmekond suurt sisalikku, kes kõik ilmselt parajat suutäit ootavad. Oleme siiski tublid ja jätame roomajad sedakorda söötmata (kui välja arvata tegelased, kes Antsu varbaid näkitsema asusid).

Megatuutu.

2 paiku jõuame tagasi asulasse ning liigume otsejoones Pinky Beach nimelisse randa, kus tegeleme pisut snorgeldamisega ning hiljem päikese käes soojenemisega. Kuna varsti peame tagasi praamile minema, sõidame kohalikust gelaterie’st läbi ja tellime sealt ekstra suured jäätisekoonused. Kõht jäätust täis, sätime end praamile ning loksume tagasi suurele saarele.

Õhtul kodus avastan, et olen jala- ja käelabad üsna karmilt ära põletanud, sest unustasin sinna päikesekreemi peale kanda. Vaatamata kärsanud nahale, oleme oma päevaga äärmiselt rahul ning vahime uneooteks oma quokkaselfisid ning kahetseme, et ühte neist salaja kaasa ei smuugeldanud.

Pühapäeva hommikul hakkab pisut tibutama, mis on kohutavale palavusele kosutavaks vahelduseks. Sööme hommikust, peseme pesu ning suundume Woolworths’i, et algavaks nädalaks toitu osta. Enne aga käime paarist riidepoest läbi ning teeme endale uute kostüümide näol varajased jõulukingid. Õhtuks maiustame rostbiifiga, sinna kõrvale kaboikartul ja tomatisalat.

Mmmõnna !

18. detsember — 24. detsember
Esmaspäeval saame tööjuures pommuudise — meie suur ülemus, Darren, kellega Benil, meie vaheülemusel, pidevalt kana oli kitkuda, annab sisse lahkumisavalduse. Uudis tuleb, kui välk selgest taevast ja teeb nii mõnegi vennikese (Ben’iga eesrinnas) päeva eriliselt rõõmsaks. Tüübid ei suuda oma õnne varjata ning käituvad terve tööaja üsna tobedalt, jättes mulle nendest ausaltöeldes väga halva mulje. Tegelikult ei olnud Darren üldse halb ülemus ja ei vääri minu arvates sellist tagaselja nõmetsemist. Hoian ennast neutraalsena ning ei lähe klatsimisega kaasa.

Teisipäeval tuleb taas välja päike ning sellega seoses hakkavad ka soojapügalad agaralt tõusma. Peale lõunat on juba väljas pea 35 kraadi ning ega laohoones seeski väga palju jahedam pole, kui ehk mitte isegi palavam.

Pühade lähenedes hakkab ka töö mõttes vaikselt rahulikumaks tõmbama ning päeva lõpus vahime tunnikese niisama ja ajame juttu.

Kolmapäeval saab Cornelius kätte tõstukiload ja ülendatakse lihttöölisest üle tõstukijuhiks. Ülesanded jäävad tal esialgu samaks aga palgale viskab 2$ tunnist juurde. Olen siin nüüd ainukene nö. lihttööline (General labour) kuid ei põe selle pärast absoluutselt vaid pigem naudin vastutuse puudumist ja vabadust kõigele vilistada.

Nähes Corneliust järjekordset kipsipakki tõstuki kahvlitega ära lõhkumas, tunnen üha rohkem kergendust, et ei hakanud lubade tegemisega vaevuma (maksavad pealekauba üsna kabedat hinda — ca 300–500$).

Neljapäeval läheb eriliselt palavaks ja keskpäevaks viskab üle 40 kraadi. Loomulikult saadetakse meid just siis õue konteinereid tühjendama.

Kaanin liitrite kaupa vett kuid ilmselgelt ei jõua ma higivooluga sammu pidada ning päeva lõpuks on korralik pohmaka tunne — üleüldine loidus ja pea valutab.

Annikal möödub nädal üsna rahulikult, kui jätta kõrvale pidev jäätistega nuumamine (pühade puhul jagatakse Coca Colas pea igapäevaselt jätsi) ja endise, vingupunnist töökaaslase, naasemine. Samuti hakkab Annika nüüd omale kohvidepakkide korjamises uut õpipoissi koolitama ja on üleüldse niivõrd tubli tööline, et saab ainukesena preemiaks 2 suurt pappkasti, täidetuna enda poolt vabalt valitud jookidega. Kolleegide hämmastuseks otsustab ta koju tuua ainult vett.

Reedel töötame ainult pool päeva, kuna pealelõunaks on plaanitud väljasõit bowlingusse. See on siis tagasihoidlik jõulukink firma poolt ning kuna seal on ka avatud baar, peavad enamus vennikesi agaralt plaani, kuidas võimalikult vähese aja jooksul võimalikult palju ja võimalikult kallist jooki endale sisse kallata.

Millegi pärast eeldavad kõik, et kuna tulen Ida-Euroopast, siis peaksin olema eriliselt osav ja võimekas alkoholi tarbimises. Etteruttavalt võin öelda, et samal ajal, kui mina esimese tunni aja jooksul teist 0,3l õlut lõpetasin, olid kohalikud vennikesed “kogenud idaeurooplasest” juba julgelt 10 pudeliga ees. Mõni tellis endale lausa 5 õltsi korraga, et ei peaks iga 5 minuti tagant uuesti baari vantsima.

Mängida oli iseenesest päris vahva ja eriti valus kohalike tüüpide jaoks oli see, et mina ja Cornelius, kes me absoluutselt keegliga kokku pole puutunud (olen vist korra kunagi käinud) ja kes me absoluutselt ei pingutanud, skoorisime mede meeskonnas kõige kõrgemad punktid — mina 151, Cornelius 142. Võta sa nüüd kinni, kas asi oli tagasihoidlikumas alkoholikoguses või lihtsalt algaja õnnes.

Pidu lõppeb kuue paiku ning 7ks olen juba kodus.

Laupäeval paneme terve päeva laiska. Ainukeseks kõrghetkeks on toidupoe külastus ja õhtusöök ahjulõhe näol. Väljas on endiselt väljakannatamatult palav (42C) kuid õnneks ei ole õhuniiskus enam väga kõrge.

Saame skaibis ühendust ka Trinnuga, kes täiel rinnal oma vaba aega veedab hetkel.

Pühapäeval veedame enamuse ajast köögis õhtusöögiparti prepareerides ning magustoiduks halvaatorti meisterdades. Mõlemad kukuvad oivaliselt välja ning jõuluõhtule kohaselt sööme ennast silmini täis.

Kui juba pisut hämaramaks kisub, seame hoovi üles välikino (ehk veame diivani ja läpaka õue) ning saadame oma tujuküllaselt suvised jõulud klaasikese veini saatel mõnusalt ära.

Kuumad jõulud.

25. detsember — 31. detsember Kirjutab Annika
Seoses pikkade pühadega, mis jooksevad veel kahe päeva jagu uude nädalasse, otsustame lisaks söömisele ja vedelemisele ka midagi mõistlikku ette võtta.

Tundes juba ammu puudust korralikust suplusest, otsis Ants netist toredaid ujumiskohti. Kuna linnarand just eriti ei tõmba, võtame hoopis nõuks ühe pikema sõidu ette võtta(u 200 km) ning Collie linnakese läheduses oleva Black Diamond nimelise ujumiskoha üle vaadata. Järv on endine, nüüdseks suletud ‘open cut’ põlevkivi karjäär, mida täidab juba viimased paarkümend aastat helesinine, küll mitte just kõige läbipaistvam, vesi

Pakime külmakasti hunniku jääpudeleid ning puuvilju ja asume teele. Sõites tulevad vanad head rännumehe ajad meelde, tekitades taas hinge väikese avastamiskihu.

Järv asub üsna kõrvalises kohas, suurest teest ning asulatest eemal ja pole kirjade järgi veel meeletut populaarsust kogunud. Rahvast on aga pikkade pühade puhul omajagu kohale vajunud ning parimad mulgud kallaste peal juba hõivatud. Leiame siiski ühe pisikese augu läänepoolsel kaldal ning sätime oma päevitusnurga sinna üles.

Sinine vesi, sügav põhi.

Kastame varbad sisse ning meeldiva üllatusena on vesi väga soe. Paljud inimesed on omale vee peal hulpimiseks igasuguseid paadikesi ja muid täispuhutavaid pudulojuseid kaasa toonud ja nüüd mõistame isegi, et väga vahva oleks ju endalgi kummimadratsiga mööda vett triivida (vaatasime just mõni aeg tagasi K-Mart’is ägedaid ja odavaid ananassi/arbuusikujulisi madratseid kuid otsustasime mitte osta) . Aga mis teha, seekord tuleb end oma väikeste käpakestega pinnal hoida.

Kuuleme ümberringi igasuguseid erinevaid keeli räägitavat ning mõtlen omakeskis, et tea, kas mõni oma jope ka siia on ära eksinud. Ei möödu kümmet minutit, kui kuulemegi sulaselget emakeelt üle vee kaikumas, kui Arks karjudes Margusel üle järve ujuda soovitab, et siis käsikäes vastaskaldal köie otsast vettehüppeid harrastada. Vaatame, kuidas poisid kohaliku tatikarja laiali ajavad ning ise, nagu prisked valged ahvid, liaanide otsa kõlkuma asuvad.

Paar tundi päevitamist ning sulistamist, siis sõit tagasi koju.

Teisipäeval teeme aga kinokülastuse ning vaatame ära uue Star wars’i. Meile meeldis.

Kolmapäev, neljapäev ja reede on mul tööpäevad. Kuna tellimusi on vähe, venib aeg koledat moodi, seda enam, et nüüd korjan kohvit koos teise tüdrukuga. Kui oma töö otsa saab, otsime ise tegevust, et mitte niisama jõlkuda ja luuserdamisega ülemustele silma jääda. Kuidagimoodi oleme üsna toimekad ning saame isegi hommikusel koosolekul kiita.

Ants seevastu on hetkel kodukana ning ainsaks saavutuseks peab ta reedest pikemat jalgratta tiiru.

Laupäeval vedeleme taaskord suht niisama tühja. Poes käidud ja aastavahetuseks toidud ostetud, pikutame palavuse kiuste pisut jahedamas toas ja uurime netis elu.

Roosa Draakon.

Pühapäeva ehk vana-aasta lõpu puhul erilisi plaane just ei ole. Õhtuks tuleb ahjust päev läbi küpsenud siga, magustoiduks aga külmkapist idamaine dragonfruit.

Mõtleme alguses kesklinna saluuti vaatama minna, kuid täis pargitud kõht naelutab meid hoopis terveks õhtuks õue diivanisse.

Kui kell kaksteist lööb, kuuleme vaid kaugustest õrna mürinat ja näeme veel õrnemat valguskuma kusagilt taamalt, Perthi suunast.

Ja nii see kollane koer algas…

Like what you read? Give Antsh a round of applause.

From a quick cheer to a standing ovation, clap to show how much you enjoyed this story.