Down Under II — Jaanuar/Veebruar

30. jaanuar (esmaspäev)
6st äratus. Hommikusöögiks kanapirukas. 7ks oleme juba halli all ning kuna Greg meie vastu erilist huvi üles ei näita, asume endale ise ülesandeid välja mõtlema ning asume reipalt rohima.

Kamuflaaž

Kammime järjekordselt läbi põllu, kus juba 4 korda rohimas oleme käinud (Summerfields 2) ja leiame ikka veel päris suuri maltsasaarekesi, mis ennast puuvilla vahele osavasti ära on peitnud. Feather top’i kõrval on hakanud pead tõstma ka teist sorti, samuti mürkidele allumatu umbrohi — Flaxleaf Fleabane,
mille me eestipäraselt KirbuVäino’ks ümber nimetame. Sahistame vagude vahel kuni poole üheni, siis suundume pausile ning peale lõunat jätkame sealt, kus pooleili jäime.

Kolme paiku saame uueks ülesandeks torusid loopida, millega me kenasti päeva õhtusse venitame ja peale mida koju sõidame. Enne veel helistan James’ile ja küsin talt taimekattevõrku, mida ma tema aias juba jupimat aega muru sees mädanemas olen näinud.

Pean tomatitele mingil moel väikese varjualuse ehitama, kuna päike on lihtsalt niivõrd agressiivne ja kuumus talumatu, et kõik õied kukuvad lihtsalt küljest ära. Kattevõrk peaks aga ideaalseks kaitseks olema, hoides otsese päikese eemale ja lastes ainult parasjagu valgust läbi. Monteerin selle kuidagi moodi, üle jala, üles. Ehk nädalavahetusel on rohkem aega majandada. Samuti ajan meie vana jeebi käima ja sõidutan tolle kohutava tossupilve saatel suure halli alla varju.

Minu köök ruulib

Annika saab samal ajal köögis suurepärase Mehhiko pajaga maha, mis väikese törtsu hapukoorega lihtsalt oivaline on.

See hapukoore värk on vist eht Eestlaste asi: kalapulgad — hapukoor peale; ühepajatoit — täiesti välistatud ilma hapukoore törtsuta; supp — vahet ei ole mis supp, hapukoor peab sees olema; heeringas — must leib ja hapukoor; makaronid hakklihaga — ketšup ja hapukoor; pelmeenid — ei kujuta ettegi ilma hapukooreta; hapukapsas — vahet ei ole, paneme peale! Nimekiri asjadest, mida hapukoor täiustab, on lõpmatu.

Poole kaheksa paiku mängime õhtutee kõrvale partii dominot, võitjaks järjekordselt Annika.

Kaheksast voodisse seriaalile (Breaking Bad), pool 10 magama.

31. jaanuar (teisipäev)
Äratus 05:55. Jalad alla, helbed sisse ja tööle. Greg eirab meid järjekordselt ning tundub iga päevaga aina tusasemaks muutuvat.

Puhastame ajaviiteks oma uue jeebi salongi ära ning nokitseme pool tunnikest niisama halli all. Siis võtame aga James’ile sappa ning asume järjekordsele rotapuhitsusringile.

Meiega liitub täna ka Tim, kes aga peale paari tundi omadega vist päris läbi on (kuigi lubasime tal kõige lihtsama osa teha e. torusid tagasi õigele kohale nihutada) ja kiiresti-kiiresti jahedasse traktorisse ülejäänuks päevaks peitu poeb.

Üleüldse tundub, et kohalikest ei kannata keegi väga väljas olla ning kõik tööd, mis hõlmavad endas päikese ja kuuma käes olemist, veeretatakse meie kaela, mis on muidugi natukene ebaviisakas täiskasvanud meeste poolt, seda just Annika suhtes, kes peab samuti, võrdselt minuga, nende tööd väljas ära tegema. Ise istuvad vennikesed, nagu juba varem mainitud, konditsioneeriga autodes ja traktorites.

Siiski oleme võtnud plaaniks mitte vinguda ja teeme ilma nurinata kõik ette antud ülesanded ära. Eks oleme meie ju tegelikult kõige värskemad siin ja peame delegeerimisahela lõpuotsas ellujäämise nimel võitlema.

Muideks saame Tim’i käest natukene infot Greg’i halva tuju kohta. Nimelt olevat tal juba natukene siiber sellest, et peremees viimasel ajal kõik ülesanded ainiti tema kaela veeretab ning vaeseke pole minu arust ühtegi nädalavahetust vabaks saanud, alates ajast, mil meie siia tulime. Samas tundub ta täielik töönarkomaan olevat, kes rahulikult kodus istudes koheselt hulluks läheks.

Enne lõunat jõuame veel pisut rohida, kraavist maltsa välja loopida ja ühel
väiksemal põllul torusid liigutada. 12st jõuame koju, vitsutame Mehhiko pajast kõhud täis ja laseme pool tunnikest leiba luusse. Siis aga tagasi tööd murdma.

Ise tehtud, hästi tehtud!

Koristame ühe sogahunniku ära ning ehitame pumbajaama seinale, mis päikese käes niivõrd tuliseks läheb, et teisel pool asuv elektrikapp ennast välja lülib, presendist lisaseina, et vältida pumpade seiskumist.

Sellega ühel pool, suundume koju, et ennast linna minekuks ette valmistada.

Viiest jõuame Woolisse ja ostame endale piisava varu erinevat toidukraami. Satun jällegi allahinnatud lamba peale (oli 23$ kilo, nüüd 11$) ning võtan kohe ühe ära. Kilo ma mõtlen. Poole seitsmeks oleme juba kodus tagasi.

Linnas olles sain James’ilt sõnumi, kes käskis mind ennast öiseks niisutamiseks ette valmistada. Saab huvitav olema. Loodan, et meid igal öösel välja ei kupatata, vastasel juhul me päeval põllul kaua vastu ei peaks.

Kaheksa paiku hüppab korra läbi Greg, kes uurib, kas meil pealambid on olemas. Jääme James’i kõnet ootama, mis tuleb kümne paiku. Vaja minevat ainult ühte inimest ja otsustan löögi seekord enda peale võtta. Samal ajal, kui James uusi torusid käima tõmbab, pean mina jooksvad kinni panema. Aega võtab kõik vaid kolmveerand tundi ning üheteistkümneks olen tagasi kodus.

Soovin juba norskavale Annikale head ööd ja jään ise samuti üsna kiirelt magama.

I.veebruar (kolmapäev) Kirjutab Annika
Äratus kell kuus. Päris raske on tõusta, kuna magama sai üsna hilja jääda. Tänu Anstu öisele põlluvahel luusimisele ei saanud ka mina paremini uinuda.

Sõidame seitsme ajal halli juurde ja näeme seal Gregi autot kuid teda ennast mitte. Kuna eile sai justkui kokku lepitud, et lähme tammi külgi kuivanud puudest kokku korjama, otsustame ise tasahilju upitaja võtta ja tööle asuda. Nii, kui Ants rooli taha saab istuda, kostab üle õue Gregi hääl: “ärge võtke, seda läheb mujal vaja” (inglise keeles muidugi). Nojah, kõmbime tööliste majja ja näeme seal Gregi oma hommikusöögi helbeid nosimas.

Esialgu peame siiski tammile minema ja oksad nõlvade pealt alla 
veeretama, et siis hiljem, kui upitaja vabaneb, need siis ühte hunnikusse vedada. Võtame seda ülesannet hästi rahulikult ja venitame nii palju kui saame. Kui oksad lõpuks enam-vähem organiseeritud saame, liigume edasi Fairview kraavile torusid sikutama. Ka seda teeme võimalikult aeglaselt, et tunde venitada.

Ahhoi, lendurmees!

Mingi hetk kuuleme taeva kohal mürinat ning märkame põllu kohal ühte kollast lennukit tiirutamas. Käimas on puuvilla põllu väetamine. Taimede peale lastakse mingit ainet, mis põõsaste kasvu kinni paneb, kuna nüüdsest on vaja, et taim pööraks tähelepanu õisikute laiali ajamisele.

Selline väetamine on omamoodi vaatepilt, kuna lennuk triivib hästi madalal, umbes pooleteise meetri kõrgusel, põllu kohal ringi ja laseb tagant väetist välja. See töö pidi väga tasuv kuid ka väga ohtlik olema, sest lendurid on elektriliinidesse lendanud ning alla kukkunud. Need piloodid pidavat aastast vaid mõned kuud tegutsema, kuna töö on hooajaline kuid palk see-eest väga kõrge.

Kella kümne ajal oleme aga vahtimise ning pildistamisega ühele poole saanud ning ei jää muud üle, kui halli juurde sõita. Seekord lubatakse meil upitaja võtta ning tagasi tammile sõita. Rahmeldame kordamööda tõstuki roolis purukuivi puunotte ühte suurde hunnikusse kuhjates. See venitab meil aja kenasti üheni välja kuni on aeg lõunale sõita.

Peale pausi Greg meie kõnele jälle ei vasta ja uurime Jamesilt, mis teha oleks vaja. Ta käsib meil kümme toru kuuri juurest kaasa vedada ja põllu peale transportida. See tehtud, ei oska ta meile muud soovitada, kui Bretile helistada.

Peremees annab meile ülesandeks Stanmore’i sõita ja silode juurest paar 
suurt mändi maha saagida. Kui kohale jõuame, sõidab Tim ka upitajaga paltsi, sest peremees olevat tal käskinud meid aidata. Lootsin ise tõstukiga jännata kuid nüüd ei jää muud üle, kui niisama vahtida ja mõned pisemad oksat lõkkeplatsile vedada. Ants saab aga sae enda valdusesse ja annab okstele valu. Ühelt maalt sureb saag millegipärast välja, jättes pool puud veel lõigatud tüve peale kõlkuma. Kuna kell on juba neli saanud, sõidame koju.

Õhtuks valmistab Ants kalkuni trummipulki, mis pigem seakoote meenutavad, ning ahjukartuleid. Mina helistan samal ajal emale ja laulan talle väriseva häälega sünnipäeva laulu.

Valmistume juba magama minema, kui helistab James ja palub meil homme poole kuuest tööle hakata, sest neil olevat kastmisega hirmus tuli takus ja meie rotapüksatamise oskused on juba üle küla levinud. Seega ei passigi pikalt üleval, vaid üritame võimalikult ruttu magama jääda.

2. veebruar (neljapäev) Kirjutab Annika
Äratus kell 5. Viimati pidime laimifarmis nii vara üles ärkama. Üllataval kombel ei olegi väga hirmus see tõusmine. Kiirelt midagi hamba alla ja minek.

Esimese asjana peame ühe väiksema põllu peal rotapükse korda sättima. Siis võtame ette ühe suurima põllu, mille vagude tegemisele ei paistagi lõppu tulevat. Lisaks peame ka torusid paika viskama, kuna varsti lastakse vesi kraavidesse ja siis hakatakse koheselt kastmisega pihta. Kuna hetkel on siin kandis totaalne põud, saavad veevarud varsti otsa ning siis on kastmistel lõpp.

Kella poole üheksa ajal tõmbame väiksema põllu peal pooled torud tööle ning meie ülesandeks jääb täna kastmisi kontrollida ning torusid käivitada/katkestada. Kõik ülejäänud klemmid lähevad uue puuvilla koristusmasina koolitusele ja seega oleme meie siin kahekesi ja 
vastutame niisutamise eest.

Kuna alustasime oma tööpäeva nii vara, plaanime ka varakult lõpetada. See aga nii ei lähe, vaid oleme siiski viieni tööl, mis iseenesest pole sugugi halb. Ainus on see, et palav on ja hirmus väsitav. Olime praktiliselt kümme tundi lõõskava päikese käes ja vehkisime tööd teha nagu usinad hiired. Eriti palju vaeva peab Ants nägema, kes sopa ja vee sees vagusid korda peab kühveldama, et vesi sujuvalt vao lõppu jõuaks. See võtab oma pool päeva ära.

Ants vaatab valdused üle.

Kella ühe ajal otsustame siiski lõunale minna ja pisut ikka puhata ka. Peale pausi kontrollime uuesti vee kulgemist ning viskame veel kahe põllu peal torusid paika.

Kella poole viie ajal saabub Greg, kes tundub meie tööga rahul olevat ning laseb meil peale viimaste torude käima tõmbamist koju sõita. Oli see vast ikka tegus päev!

Oleme enda üle uhked ka, kuna seekord ei keeranud me midagi vussi ning kõik kätte antud ülesanded said täidetud. Kodus kokkan kiire pasta, peale mida kohe siruli viskame ja magama jääme.

3. veebruar (reede) Kirjutab Annika
Ärkame endisel ajal, kell kuus. Seekord kuke ja koiduga tööle ei pea jõudma. Väsimus on tugevalt sees kuid teha pole midagi, tuleb minna.

Esmalt peame taaskord torudega jändama. Tuleb välja, et ühe niisutustsükli tarvis on vesi neil veel olemas ja seega on see ring eelviimane. Ausalt öeldes on kõbla maitse juba kergelt suus, sest iga jumala päev oleme pidanud vagusid toksima või siis torusid liigutama. Hakkab juba kergelt ära tüütama.

Mingi hetk saame peremehega põllu vahel kokku, kellega Ants mõnda aega juttu teeb. Hea uudis on see, et puuvilla hooajal, mis algab märtsi lõpus, saame me tõenäoliselt kõvasti tööd teha, just nii nagu me oleme terve aja
lootnud. Samas tõmbab peremees meil tujud nulli, küsides kahtlustavalt, et kas eile, kui kõik teised minema läksid, vahtisime me niisama ja vaatasime, kuidas vesi vagude vahel voolab. See mõjutavat väga tugevalt tema rahakotti, kui nii oligi. Ants loetleb ette kõik sada asja, mida me tegime ja siis vist jääb Brett rahule.

Mind kurvastab see tema kahtlus eriti, sest minu arvates rügame kui hullud ja ületame end iga päev, trotsides kuumust ja mida kõike veel. Peremeest ennast pole enamus ajast kohalgi ja seega on temast eriti ebaõiglane eeldada, et me niisama ringi luuserdame.

Enne lõunat saame kõik vaod ja torud korda sätitud ning sõidame koju
puhkama. Peale pausi suundume Stanmore’i mände maha saagima, mis peremehele ilmselt närvidele käivad. Ants saeb ja mina vean need upitajaga hunnikusse. Ausalt öeldes on tõstuki roolis päris vahva olla ja puudega mängida.

Upita ja upita, mis siis muud, kui upita!

Kell neli sõidame koju ja valmistume linna minema. Tõmbame Mäkis paar tundi asju alla ja sööme kalaburgereid. Seitsme ajal, kui väljas juba pime on, sõidame Woolisse nädalavahetuseks sisseoste tegema.

Oleme just poest väljumas, kui helistab Greg ja käsib meil homme tööle minna. Vaja on veel kaks põldu kastmiseks ette valmistada. Loomulikult ei võinud nad täna seda teha lasta, vaid pidid ikka laupäevale kriipsu peale tõmbama. No tegelikult peame vaid paar tunnikest rügama kuid siiski on see töö tegemine ja vaba aja kulutamine.

Kavatseme siiski magada nii kaua, kuniks und jätkub ja alles siis end välja ajada.

4. veebruar (laupäev)
Kuigi jätsime äratuse panemata, ärkame siiski küllaltki vara, 06:45. Ronime voodist välja ja võtame rahulikult. Teeme hommikusöögiks pumperniklitega supervõikusid (leib, küüslauk, avokaado, feta, tomat) ja maiustame üle pika aja küpsistega. Poole üheksa paiku tunneme, et aeg tööle minekuks on küps ning vurame põllule.

Eelmise nädala rotapurtsutamine on oma jälje jätnud ning seljalihased on suurest labidatööst päris valusad, andes küürutamisel endast korralikult märku. Õnneks pole kuuma ilma tõttu eriline probleem lihased kiirelt soojaks saada ja vaod mööduvad lennult.

Oleme omadega parasjagu poole põllu peal, kui appi sõidab perenaine oma viie pudinaga. Lapsed tunnevad ennast mülgastes ja niisutuskraavides eriti koduselt ja ei möödu minutitki, kui esimene neist, pere noorim, Ashton, pea ees mudasse maandub. Tema eeskuju järgivad koheselt Emyrson e. Emmy (pere ainus tütar) ja Brighton. Vanemad poisid, Jake ja Decklan üritavad aga töised olla ning aitavad meid ja ema torude käima tõmbamisel. Kümne paiku liigume uuele põllule aga sinna jõudes selgub, et peremees on ise kõik juba ette ära valmistatud ning laseb meid koju ära.

Tagasi oma majja jõudes tunnen järsku mingit kummalist tungi. Teen külmkapi lahti, märkan seal eelmisest nädalast küpsetamata jäänud šašlõkki ja taipan koheselt, mida tegema pean — grillima. Tuleb õite hüva saslik, kuna nädalaga on marinaad kenasti läbi tõmmanud ja liha on väga pehme. Annika, kes täna erilist isu vardavärgi vastu ei tunne, keedab endale kausitäie riisi ja mugib lõunaks seda.

Laseme tunnikese leiba luusse ja siis läheb aias agar toimetamine lahti. Üritan oma prügimäge meenutavas peenranurgas pisut korda luua ning koristan ülearused kausid ja notsikud minema. Veel püstitan taimekattevõrgust kasvuhoonelaadse varjualuse, et tomatid otsesest päikesest pisut leevendust saaksid. Samast võrgust ehitan ka spinatiosakonnale väikese kasti, kaitseks tirtsude eest, kes noori võrseid meelsasti näkitsemas käivad. Samuti avastan tomatitaimede pealt mingid veidrad rohelised ussikesed, kes juba hulganisti lehti on jõudnud nahka panna ja järjekordselt taimed stressi on ajanud. Kuidagi ei taha tomatitega vedada.

Võit on magusam, kui Domino küpsised.

Toimetan kuni päikeseloojanguni, siis ronin tuppa, Annika valmistatud tuunapirukaga maiustama. Hiljem joome teed ja mängime dominot. Kui alguses oli Annika klotside ladumises absoluutne valitseja, siis nüüd hakkab vaekauss minu poole kalduma ja lõpuks saan võidu magusaid vilju nautida.

Ütlen ausalt — võita mulle meeldib!

Kaheksast viskan tunnikeseks vanni vedelema ja selga puhkama. Annika poeb aga voodisse ja jääb raske töönädala jooksul naha vahele pugenud väsimuse tõttu märkamatult magama. See nädal oli tõesti üks karmimaid.

5. veebruar (pühapäev)
Ärkan 8st. Annika oli täna eriti varajane lind ja ronis lausa enne seitset voodist välja, valmistas meile hommikusöögiks supervõikusid ja kõrvale teed.

Esimene pool päevast möödub toas — pesu pestes, voodis vedeledes ja netis ringi kolades. Peale lõunat ronin jälle välja.

Puhas automaatika!

Võtan täna ette taimedele niisutussüsteemi leiutamise, mis meie aiamaa pikemal äraolekul elus peaks hoidma. Jauran kuni õhtuni õues ning ronin alles poole seitsme paiku tuppa, et Mamma- ja PapaErnesaksaga skaibi teel 
pisut juttu puhuda.

Eile pidas MammaErnesaks oma suursugust sünnipäeva, kutsudes külla kõik lähemad ja kaugemad sugulased. Pilte vaadates, mis hiljem järgi saadeti, võib ainult kadedust tunda — laud oli parima proviandiga kaetud ja tähtsalt sündmuselt ei puudunud ka teravam kraam. Võrdselt peopiltidega saadeti ka 
ülesvõtteid Titsi-Ninni-Barby-Liisi’st e. Mammust (pere tähtsaim liige — kass), kes erinevates poosides — nii külili, kui selili, mööbli otsas rähkles.

Poole kaheksa paiku joome traditsioonilise tee ja mängime dominot.

Poole üheksast voodisse seriaali vaatama (Breaking Bad), kümnest magama.

Like what you read? Give Antsh a round of applause.

From a quick cheer to a standing ovation, clap to show how much you enjoyed this story.