Down Under II — Juuli II

10. juuli (esmaspäev) Kirjutab Annika
Hommikul pakime asjad ning sõidame linna, et pargis hommikusööki teha ning tualetti kasutada. Peale sööki istume ka tükk aega netis.

Kuna jorutasime hommikul üsna pikalt, on märkamatult lõuna kätte jõudnud. Peale sööki otsustame ülejäänud päeva sisustamiseks kohaliku muuseumi üle vaadata, mille sissepääsuks peame lunastama 12 dollarit.

Ringi jalutades ja lugedes saame teada, kuidas Broome’ist kunagi pärlipüüdjate pealinn kujunes. Esmalt kasutasid pärlikarpe kohalikud aborigeenid, kes end nende läikivate mereandidega kaunistasid ning neid vahetuskaubana sisemaa hõimudega “äri” ajades kasutasid.

Tööülikond. Viimane sellist kostüümi kandnud pärlipüüdja läks pensionile 1975. a.

Aastal 1879 otsustas pastoral Charles Harper, et Roebuck Bay (Broome’i lähistel) on hea koht, kus pärliäri ajama hakata. Töö oli muidugi ohtlik ning varustus tõsiselt puudulik. Esialgu orjastati kohalikud aborigeenid sukeldujateks ning eriti eelistatud olid lapseootel tüdrukud, kuna usuti, et neil on võimsam kopsumaht.

Kui orjus kaotati, võtsid jaapanlased ohtliku ameti üle ning domineerisid pikalt pärliäris kui kartmatud ja väga head sukeldujad. Paljud mehed kaotasid väärtuslikke karpe jahtides aga oma elu.

Ka Teine Maailmasõda ei jätnud Broome’i puutumata — jaapanlased ründsid Broome’i suisa neljal korral, jättes endast maha palju ohvreid.

60ndatel toimus Broome’is aga kaevandusbuum ning tänu sellele sai jalad alla ka turism.

Lõpetuseks vaatame ära tänapäevase filmi pärlipüüdjatest. Kuna ookean kubiseb lisaks mürgistele ussidele, meduusidele ning haidele ka pidevalt õhutorudesse takerduvatest vaaladest, on tegu üsna ohtliku kuid kindlasti väga tasuva ametiga. Pärli kujunemise protsess on iseenesest väga pikk ning nõuab oskuseid ja delikaatset lähenemist. Lõpptulemusena saadakse kahe — kolme aastase töö tulemusel 200 miljoni dollari väärtuses pärleid, mis üle maailma erinevatesse juveeliäridesse jõuavad.

Lahkume muuseumist ning jalutame pisut rannaribal, lootes ise ka mõnda ilusat karpi leida kuid kahjuks on saak väga kesine. Mõtleme isekeskis, et küll nendel asutraallastel ikka veab, kõiki loodusvarasid on neil küllaga, 
mine ainult ja võta (seda nad ka muidugi maksimaalsel tasemel teevad).

Kell on küll üsna palju kuid otsustame veel enne linnast ära sõitu suure sadamasilla üle kaeda. Kohale jõudes avastame, et kahjuks on jalakäijate rada suletud ning saame vaid kalda pealt kaid uudistada.

No te vaadake ainult seda elegantselt poseerivat mimmut! Taustal paistval kail pole kah viga.

Peale neljast sõidame ööbimiskohta ning sööme õhtust.

11. juuli (teisipäev)
Ajame ennast poole seitsmest jalule, et normaalsel ajal linna, teenendusse jõuda. 8 paiku töökotta veeredes selgub aga kurb tõsiasi, et meie broneering oli juba 7st (ju jäi mulle midagi valesti meelde, sest arvasin, et kohal peame olema alles 9st). Kuna uuesti saaksime alles paari tunni pärast löögile, otsustame bussi siia jätta ja ise linna peale töllerdama minna. Õnneks saame toreda sekretäritädi käest küüti.

Laseme ennast hiinalinnas maha visata ja asume igavuse peletamiseks
erinevaid pudipadi ja ehete poode kammima. Enamus poode keskenduvad ainiti pärlitele ning letid on lookas erinevates mõõtudes läikivatest viguritest. Kallimad neist ulatuvad pea 4000 dollarini, odavamad ja väiksemad kuulikesed saaks juba 70$ eest kätte. Eheteni meie rahakott jällegi ei küündi, küll saame aga leiunurgast endale paar päris ilusat pärlikarpi.

Vana pärlipüüdjate poolt kasutatud sadamasilt (hiinalinna servas).

Enne lõunat hakkab nälg pepusse pesa tegema ning eeldades, et hiinalinnas peaks kindlasti mõni nuudliputka olema, otsustame ennast pisut poputada ja täna väljas süüa. Kammime kõik tänavad ristipõiki läbi, kuid peale ühe Tai restorani, mis kah suletud oli, ühtegi arvestatavat aasiatoidu putkat ei leia. Küll aga on iga nurga peal mingeid smuutibaare ja üüberfäänzisi kohvikuid. Üsna kummaline hiinalinn küll…

Lõpuks oleme sunnitud leppima vana hea McDonaldsiga, kus kenasti kaks kanaburgerit meie kõhtu tee leiavad.

Poole kaheteist paiku saame kõne ka remonditöökojast, et buss on valmis. Arve on üsna kobe — 205$, aga vähemasti on masin jälle meistri poolt üle vaadatud ja peaks jooksma nagu viiul. Ainukese asjana jättis remondimees tagumised piduriklotsid vahetamata, mis minu arust juba üsna õhukeseks on kulunud.

Buss käes, kimame randa ning käime pesus ära. Edasi woolisse, kus muretseme hautatud kapsa jaoks materjali, ostame külmakasti jaoks uue laari jääd ning tangime kütust. Viimaseks jätame veevõtu ning sellega ühel pool, pühime Broome’i tolmu jalgadelt.

Kolmeks jõuame oma ööbimiskohta ning puhkame tigedast linnapäevast jalgu.

5 paiku sööme kõhud täis, kuuest teeme voodi.

12. juuli (kolmapäev) Kirjutab Annika
Täna alustame sõitu Port Hedland’i suunas ning sinna on veel pea 400 kilomeetrit jäänud.

Päevaga liigume kokku vist 300 kilomeetrit, tehes peatuse 80 mile beach’is. Tegelikult tahtsime juba ühte eelnevasse rannakuurorti sisse põigata kuid avastades, et sinna viib üsna rõve kruusatee, keerasime poole maa pealt nina tagasi. Hiljutine kohutav kruusatee õudusunenägu Kings kanjonis on veel liiga värskelt meeles.

80 mile beach on ise-enesest üsna populaarne koht, kus asub ka tihedalt asustatud karavanipark. Meie eesmärk on sealt rannalt võimalikult ägeidaid merekarpe leida ja seega kõnnime nina maas, mööda liiva ja korjame, nagu pompsid, pudelite asemel merekarpe kokku.

Jaht täiuslikule teokarbile.
Vee piiril peesitas selline tegelane.

Rand on kalastajaid täis ning näeme isegi pealt, kuidas kaks vennikest pisikese hai konksu otsa püüavad. Hiljem märkame veel mitut teist kalapead, mis rannale kajakate nokkida on jäetud. Jalutame üsna pika maa ning kogume enda arvates päris kobeda saagi.

Ööseks sõidame pisut maad edasi asuvale kruusatee lagendikule. Õhtuks kokkab Ants oma firmarooga — hautatud kapsast ja kartuleid.

13. juuli (neljapäev)
Parkisime eile nahavahed kapsast niivõrd punni, et öö otsa käis kõhus kahtlane mulin ning olin juba enne päikesetõusu sunnitud labidaga võsavahele liduma.

Lõplikut tõuseme seitsmest. Sööme tagasihoidlikult hommikust ja jätkame sõitu Port Hedlan’i suunas. Kohale jõuame 10st ning otsustame esimese asjana infokeskusest läbi põigata, et Newman’is (400km Hedlandist sisemaal) asuva suure kaevandusmuuseumi kohta pisut infot hankida. Kahjuks puudub seal aga igasugune teave antud kandi kohta ning ilmselt tuleb ise netis sobrada.

Põikame ka sisse infokeskuse kõrval asuvasse kunstigaleriisse, mille põhiliseks teemaks on rauamaak ning kõik selle ümber tiirlev. Nimelt on Port Hedland maailma suurim rauamaagi transportija, vedades läbi oma sadamate miljardeid tonne rauamaaki aastas. Linnapiiril asub ka üsna suur mineraalimaardla ning sealsel laadimisplatsilt paistavad juba kaugelt silma hiiglaslikud soolamäed. Turisti jaoks siin linnas just eriti midagi teha ei ole.

12st maandume kenas mereäärses parklas, et pisut kapsast soojendada ja tasuta rannadušše kasutada. Kuna ajastasime oma lõunapausi täpselt tõusu tipuks, ei suuda ma kuidagi kalastamiskihule vastu panna ning kasutan juhust, et väikese laguuni kaldal pisut lanti loopida. Annika üritab samal ajal võimalikult palju päikest püüda ning käib aegajalt ennast vees jahutamas.

Raud jumalast kõver ju. Ilmselt selle tõttu ei ole kala kah.

Loobin pea paar tundi, kuid tulemuseta. Ainult korra käis keegi lanti näksamas ning korra nägin ühte beebibarrakuudat landisabas jõlkumas (ei tea, kas oli just barrakuuda aga pikliku kehaga igatahes).

Lõpuks, peale tulutut vehkimist, kastan ka ennast korraks vette. Alles hiljem loeme, et seal laguunis, mangroovide vahel, käivad krokodillid meelsasti aega veetmas. Jaiks!

Käime veel kiirelt dušši alt läbi ning kimame poodi. Ostame jälle mitme päeva varu värsket ning muud näksimist, tangime tanklas paagi ja kankud täis ja jätame Port Hedland’iga hüvasti.

Ööbimiskohaks valime võsaparkla 90km kaugusel, teel Newman’i poole. Õhtusöögiks kapsas. Panen aegsasti labida ukse taha valmis.

14. juuli (reede) Kirjutab Annika
Alustame sõitu Newman’i suunas, mis on meie ööbimiskohast umbes 350 kilomeetri kaugusel. Stardime kella poole üheksast ning kohale jõuame poole kahe paiku.

Sattusime järjekordsele väsapõlengule. Isegi suletud akendega ja konditsioneeritud salongis oli tigedat kuumust tunda.

Esimese asjan suundume infokeskusesse ning broneerime homsele kaevandustuurile kohad ära. Siinne rauakaevandus pidavat maailma suurim olema ning ega sel linnal muid vaatamisväärsusi väga pakkuda polegi.

Ratastel monstrum. Ühes kummis on rohkem ruutmeetreid, kui meie bussis.

Keskuse ees ning taga seisavad oma hiiglaslikus uhkuses vanad kaevanduse masinad, mille all seistes totaalse kääbiku tunne peale tuleb. Eks homsel ringkäigul näeb ja kuuleb nendest veelgi.

Kuna lõuna on ammu möödas, otsime suvalise varjulise koha majade vahel ning soojendame oma kapsaid ja kardulaid. Seejärel sõidame linnast 5 kilomeetri kaugusel asuvale puhkealale ning tõmbame tänasele päevale joone alla.

Peale päikeseloojangut hakkab temperatuur kolinal kukkuma — tuleb vist külm öö.

15. juuli (laupäev)
Ja tuligi külm öö — temperatuur langes suisa 4 kraadini. Õnneks olime kenasti valmistunud ning sättisime juba õhtul endale lisatekid külje alla.

Ärkame 7st, sööme, pakime ja sõidame infokeskuse ette. Seal saame pool tunnikest netis aega surnuks lüüa ning päikese käes ennast kenasti üles soendada. Poole üheksaks on kõik rahvas kohal ning tore giiditädi kupatab inimesed peale kiivrite, vestide ja prillide jagamist bussi.

Oleme siin ainukesed alla 60nesed ning tunneme ennast pisut veidralt. Sisse sulandumiseks hakkasin isegi natukene vanamehe moodi käituma, tatsates käed sabakondile toetudes ringi ning nohisesin omaette infosilte lugedes. 
Usun, et sain infiltreerumisega edukalt hakkama.

Bussisõidu ajal loetakse meile ette terve posu huvitavaid fakte kaevanduse ning Newman’i linna kohta ja tutvustatakse erinevaid kaevandusega seotud agrekaate, mis igal pool näituseks välja on pandud.

Ülevaatajad.

Kaevanduse alale jõudes, rühime esimese asjana ülesse vaateplatvormile ning saame seal põhjalikuma ülevaate BHP Billiton rauamaagi kaevanduse kohta. Esimesena leiti siit väärtuslikku maaki 1957. a. ning kuna tegu on üsna kõrgeprotsendilise rauasisaldusega kivimiga (68,8%), alustati juba 10 aastat hiljem laiaulatuslikku kaevandamisega.

Suurte poiste mänguasjad kaugel-kaugel künka otsas (läbi vaatlusbinokli).

Kui 50 aastat tagasi oli Mt. Whaleback 805m üle merepinna, siis nüüd laiutab uhke mäe asemel maa sees 135m sügavune, 5,5 kilomeetri pikkune ja 2 kilomeetri laiune kraater. Igal aasta tõmmatakse sealt keskmiselt välja ligi 230 miljonit tonni maaki, mis leiab oma tee Jaapanisse, Hiinasse, Euroopasse ja kurat teab veel, kuhu. Üleüldse eeldatakse Mt. Whalebackis kokku umbes 1,6 biljonit tonni väärtusliku kraami olevat, niiet järgmised 25 aastat peaks siin veel kindlasti usin andmine käima.

Kuigi kohalikud tunnevad oma megakaevanduse üle sügavalt uhkust on minuarust vaatepilt kurb ja küllaltki trööstitu — kõik maapind, nii kaugele, kui silm ulatub, on pahupidi keeratud ja meenutab koledat moodi filmidest nähtud täielikult alla käinud tulevikukolooniat kuskil hüljatud marsikraatris. Ma ei oleks küll eriti õnnelik, kui minu tagahoovis selline maapinna “hooramine” käiks. Kuigi just selline hooramine toimus Arumetsas aastaid (Fibo savikarjäär, siiski õnneks kordades väiksem).

Jõuka inimese tunne tuleb peale kohe.

Tuuri lõpetuseks tiirutame veidi ka kaevanduse logistilise keskuse ümber ringi ning suundume tagasi infokeskusesse. Bussist maha astudes tervitab meid kannuke teed ja paar vahukoorekoogikest. Pole paha!

Istume mõnda aega ja rüüpame oma teed ning seejärel võtame suuna poodi. Kuna suutsime eilsega enamuse oma puuviljadest nahka panna, oleme sunnitud taas oma tagavarasid täiendama. Samuti sirtsutan bussil paagi jälle täis ning igaks juhuks varume ka vett.

Poole kahest asume tagasiteele rannikule, üritades õhtuks vähemasti oma üleeilsesse ööbimiskohta jõuda (330km). Vahetustega sõites see meil ka õnnestub ning poole kuuest maandume oma kenasse mäetagusesse parklasse.

Õhtuks sööme tortillasid. 7st poeme põhku filmi vaatama.

16. juuli (pühapäev) Kirjutab Annika
Midagi põnevat täna ei juhtu ega näe. Hommikul alustame sõitu Karratha suunas, kuhu on taaskord peaaegu 300 km. Ainus raputav kogemus oli see, et üks pikk rekka oleks meid ääre pealt kraavi puskinud.

Kuna veoautod on siin jumala staatuses, peab neid alati mööda laskma, et nad mitte mingil juhul kiirust maha ei peaks võtma. Kuna meie sõidukiirus on teadupärast väike, tõmbas Ants kenasti tee serva ja andis veokile mõista, et sõidku mööda. Poolel maal, hakkab treiler liiga lähedale kalduma ning oleme sunnitud praktiliselt peatuma või siis piiriposti otsa sõitma. Kui kaubik viimaks möödub, näeme, et samal ajal tegi rekkast üks väikeauto omakorda möödasõitu, mis tegigi olukorra eriti ohtlikuks. Ma ei tea, mis selle autojuhi peas toimus kuid kindel on, et päris korras seal kõik ei olnud. Teine seik oli karavaniga, keda Ants enne ülevõtu raja lõppemist mööda tahtis lasta. Millegipärast otsustas karavan ikkagi meie taha jääda ja alles mõni kilomeeter hiljem, täpselt kõige pimedama kurvi peal, möödasõitu harrastama hakata. Ikka ülidebiilne manööver, mis jätab lihtsalt peab kratsima ja omaette vanduma.

Jõuame kella ühe paiku Karratha linna ning tiirutame seal mõnda aega ringi, püüdes leida kas shopingu tänavat või siis randa aga kahjuks ei leia me kumbagi üles, mis sest, et sõidame mööda linnaservi kolm korda edasi-tagasi. Karratha on vist mingi kaevanduslinn, kus just eriti palju vaatamisväärsusi ei ole.

Kokosnutzikute allee.

Kuna me ei saagi sellest linnast sotti, otsustame hoopis järgmisesse asulasse Dampieri sõita. Seal leiame üles kena laguuni, kus peame oma hilise lõuna ning käime pesus. Enne lahkumist jalutame kaile ning vaatame, kuidas austraallased oma kalapaatidega sadamasse randuvad. Pühapäeva puhul on paljud pered toreda merelkäigu ette võtnud ning kindlasti on paljudel ka kobe kalasaak paadis, mis Antsu taaskord väga kadedaks ajab.

Kuna kell on juba neli, sõidame ööseks linnast 30 km kaugusel asuvale puhkealale ja võtame seal ööbimisasendi sisse.

Like what you read? Give Antsh a round of applause.

From a quick cheer to a standing ovation, clap to show how much you enjoyed this story.