Down Under II — Juuli III

Antsh
Antsh
Jul 21, 2017 · 11 min read

17. juuli (esmaspäev)
Ärkame 7st, ringutame, sööme kõhud täis ja paneme minekut.

Otsustame Exmouth’i vahele jätta ning järgmiseks asulaks valime Coral Bay nimelise linnakese, eelpool nimetatud asulast sadakond kilomeetrit lõunas. Seal peaks olema üsna kenad snorksirannad ja ehk on võimalus lõpuks sealt ka mõni kala kätte saada.

Sinna me täna veel aga ei jõua, vaid jääme Lyndon’i jõe kaldale ööbima.

18. juuli (teisipäev) Kirjutab Annika
Peale hommikusi toimetusi sõidame kaks tunnikest edasi, kuni jõuame Coral Bay’sse. Tegu on rohkem ühe suure karavanipargi, kui külaga, sest ühe tänavalise linnakese moodustavad kõikvõimalikud haagissuvilad, autotelgid, kämperbussid jne. Lausa kummaline, kui tihedalt nad üksteise kõrval paiknevad — ei saagi aru, kust ühe kodu algab ning teise oma lõpeb.

Rand on siin kena ning inimestest tulvil. Tahame snorgeldama minna kuid esmalt jalutame pisut “linna” vahel ringi ning külastame kohalikke kauplusi, kus hinge hinna eest süüa ja muid tarbekaupu saab muretseda. Esialgu osta midagi ei plaani, vaid suundume randa ning kaeme olukorra üle.

Coral Bay — Paradise Beach.

Vesi on päris mõnus soe ning läbipaistev, mistõttu on see kant ideaalne snorksimiseks. Kougime bussi tagumistest nurkades lestad nind prillid välja ja lähme vee alust elu uurima.

Ants rihvililli nuusutamas.

Näeme päris toredaid suuremaid ja väiksemaid ning erivärvilisi kalu korallide ümber askeldamas. Hulbime pea tunnikese ringi kuni tunnen, et jahedus on nahe vahele pugenud ja aeg on vaikselt kaldale triivida.

Lõuna ajal külastame populaarset kondiitriäri ning ostame omale pitsasaiu ning šokolaadi crossante, mida me rannapingil agaralt nosima asume. Hiljem, bussis aega viites märkame, kuidas üks kamp inimesi merelt saabub ning otse meie auto ees värskelt püütud kalu puhastama hakkavad. Kokku võis seal olla oma 10–15 isendit, kelle Ants red emperorina ära tuvastab.

Kuna Ants on kala püüdmisest juba ammu märgi unenägusid näinud, mõtleme homme veel tagasi tulla ning ise ka õnne proovida. Selleks peame me ette võtma umbes 3 kilomeetrise jalgsimatka, sest ujumisrannas kehtib
kalapüügi keeld ning õigesse kohta me oma bussiga ligi ei pääseks. Loomulikult saaks jällegi paadituuri suure rihvi taha teha, kus õite prisked kalad elavad, kuid see läheks meile vähemalt 200 dollarit maksma ja seega
peame omal käel hakkama saama. Annaks ainult jumal, et Ants midagi kätte saaks, sest ta vaeseke on nii nuheldud oma kalakirega ja hakkab iga kord, kui kuskil vett näeme midagi spinningutest ja lantidest ja söötadest ja maeiteagi millest veel jahuma.

Õhtupoolikul tangime bussi täis ning asume ööbimiskohta sõitma. Ainus tualetiga parkla asub 69 km kaugusel, mis tähendab pikka sõitu. Leiame küll lähemalt ühe kruusaplatsi, kus kavatseme esialgu öö veeta aga kuna Wikicampsis selle koha kohta ühtegi kommentaari ei ole ning rangerid võivad halva õnne korral 100 dollarilise trahvi teha, otsustame siiski pika maa maha sõita ning ametlikus puhkealas magada. Siinkohal tahaks jällegi enda nimel jumalat paluda, et ta mulle natukene julgust juurde annaks, sest olen üks paras argpüks, ega julge palju riskida. Ants oleks valmis iga nurga peal kämpima kuid tänu minu püksis elavale jänesele, peame tihtipeale sõidu peale palju aega ning bentsu raiskama. Mis seal ikka, kes argpüks, kes kalahull…

Jõuame poole kuue ajal kohale ning teeme tortillasid.

19. juuli (kolmapäev)
Ärkame poole seitsmest. Väljas on üsna jahe ning igal pool hõljuv paks udu näpistab isegi läbi selga aetud puhvaika. Kiirkorras valmistame hommikusöögi ning suundume tagasi Coral Bay poole. Lõpuks ometi saab kalale!

Kohale jõudes käime poest ja pagariärist läbi, muretsemaks pika matka peale endale pisut nosimist. Siis pargime auto sadamasse ära, pakime seljakotid snorksikama ja kalakola täis ning asume mööda kaljust rannaäärt püügialasse turnima.

Teel sinna ehmatame põõsast ülesse pruuni känguru, kes meid mõnda aega eemalt vahtima jääb, siis aga liivaluidete taha peitu hüppab. Alla vee äärde jõudes pagevad kümned rohelised krabid koralliplaatide alla peitu ning jõllitavad meid siis sealt oma kummaliste antennsilmadega. Ilmselgelt oleme siin võõras element.

Lõpuks, püügikeelu alast välja jõudes, saan spinningu püügivalmis seada ja jalgupidi vette ronida. Järjepanu mõõnav vesi tõstab korallid pisitasa kuivale, mida mööda nüüd sügavama vee poole liigun. Asun loopima.

Koralli serval.

Esimesed katsed ei anna mingit tulemust. Viienda viske ajal käib paar rapsakat läbi, kuid ei midagi märkimisväärset. Järgmise korraga jääb juba aga miskit konksu otsa. Vähese vastupanu ja kerge kerimise järgi otsustades on ilmselt tegemist mingisuguse väikese tegelasega kuid sellest piisab, et süda üsna kiirelt põksuma hakkaks.

Pisike sand diver.

Saagiks osutubki liivarulli meenutav, ilgelt piraka suuga tegelane (sand diver), kes kaalub tunde järgi u 50–70g. Pole just suurem asi kala aga ikkagi minu esimene (Austraalia mõistes siis)!

Kilgates jooksen kaldale Annikale saaki esitlema. Pilt tehtud, rändab vennike tagasi vette. Loobin siin veel pool tunnikest ja kuna erilist huvi keegi landi vastu enam üles ei näita, otsustame 500m edasi, järgmise korallrahuni (Five Finger Reef) liikuda.

Jalutame üsna kena rihvinukani, mis tundub just selline koht olevat, kus suured voblad peaks ringi siblima. Vähemalt kui mina oleks suur kala, siis mulle meeldiks küll seal sõpradega aega veeta. Jätan Annika kaldale laagrit valvama ning suundun rihvile “tööle”.

Juba teise viskega ampsab keegi ennast landi külge. Nüüd on juba tegu pisut suurema, ahvenalaadse vennikesega (grouper), kes aga oma mitte “pannimõõdu” tõttu peale pildi tegemist tagasi koju rändab. Korraks õnnestub ka mingi eriti kobe asi otse rihvi serva alt välja meelitada, kes landi ühe ampsuga puhtalt rakenduse otsast ära rebib. Suure õhinaga topin uue viguri otsa kuid müstiline teravhambuline ennast enam näole ei anna. Ju sai ühest kummisest lõuatäiest piisavalt.

Beebi grouper. Karmapunktide säilitamiseks rändas tagasi vette.

Kuigi enam konksu otsa midagi meelitada ei õnnestu, näen vähemalt enda ümber üsna tihedat liiklust erinevate mereelukate poolt. Küll pistavad suured kilpkonnad aegajalt nina hingamiseks pinnale, küll ujuvad latakad raid risti-rästi jalgade eest läbi. Lugematutest värvilistest korallikaladest ei hakka rääkimagi — neid on siin mustmiljon, mis annab märku elujõulisest rihvist. Samuti saan ka ise mitu korda vee’all’maailmas ära käia, kuna suudan liigagi tihti landi korallide taha kinni ajada ning kuna lante mul eriti palju ei ole, on ainukeseks variandiks neile järgi sukelduda. Õnneks tuleb Annika mulle alati rõõmsalt appi samal ajal ritva hoidma.

Lõuna teeme piknikuvormis otse rannas, peale mida hakkame tasapisi tagasi liikuma. Loobin iga natukese maa tagant lanti, kuid tulemuseta. Lõpuks otsustan hoopis pisut snorgeldada. Sessiooni lõpus kaldale ronides suudan oma vasaku jala terava koralli otsa puruks astuda, mille aga käepäraste vahenditega koheselt kinni lapime (särgi käis ja jupike marlit koti põhjast). Viimased 2km autoni mööduvad pehmes liivas longates ning lõpuks kohale jõudes olen üsna väsinud.

Kastame end veel kiirelt vette, et pikast retkest tilkuma hakanud higi maha loputada. Siis pakime asjad kokku, peseme salaja karavanipargi dušši all soolad maha ning poole viiest asume ööbimiskoha poole teele.

Sinna jõudes aega ei raiska vaid keedame õhtusöögiks kiirelt nuudleid ning viskame pikali. Oli üks ütlemata tore päev üle pika aja ning just parajalt mõnusaks vahelduseks nürile sõitmisele.

20. juuli (neljapäev)
Laseme üsna pikalt õnnist ning alles kaheksast ajame jalad alla. Kuna munad on otsas, tuleb leppida pisut tagasihoidlikuma hommikusöögiga, milleks osutuvad 3, juba paar nädalat meiega kaasas loksunud apelsini ja 2 pähklibatoonikest. Liikuma saame üheksast, Carnarvon’i jõuame kella 11ks.

Esimese asjana suundume poodi toidujahile, peale seda kütus ja vesi. Kahtlaselt haisevad linad ja võidunud padjapüürid karjuvad juba ammu pesumasina järgi ning peale pooletunnist jalutuskäiku promenaadil, otsime üles laundromati.

Carnarvoni puiesteel…

Samal ajal, kui pesu masinas rõõmsalt ringe teeb, skaibime Papa- ja MammaErnesaksaga, kes Kiisal usinasti põllumajandusega tegelevad.
Aedviljad on seal koledat moodi vohama hakanud ning kapsad on täielikult valitsemise üle võtnud.

Samuti kuuleme Tiidu seiklustest Amsterdami kurikuulsal punaste laternate tänaval, kus meelad tädid poistele akna pealt värki näitasid ja seda veel puhta muidu eest! Muideks papaErnesaks astus ka suure sammu nutiajastusse ning on nüüd uue ja uhke Samsungi omanik. Vana Nokia 3210 (ei ole numbris kindel) võib lõpuks teenitud puhkusele minna.

Peale pikka maadlust kuivatiga, mis kuidagi peale raha sisse toppimist tööle ei tahtnud hakata ja lõpuks veel ka asju ära ei kuivatanud, jätame Carnarvon’iga hüvasti ning vurame edasi. Kell on üsna hiline ning selle tõttu valime ööbimiseks esimese tasuta parkla, 80km linnast väljas.

Sinna sõites näeme teeääres mitut metsikut kitsekampa ning ekstranunnusid
kitsetallesid, kes mänguhoos naljakaid haake viskasid. Inimest nad väga lähedale ei lase ja õnneks oskavad nad vist isegi liiklust jälgida. Kahju, et kängurud veel nii nupukad ei ole — nende laipu võib endiselt iga mõnesaja meetri järel kohata.

Poole kuuest jõuame kohale ning asume entusiastlikult ööbima.

21. juuli (reede) Kirjutab Annika
Öösel kitsed meid kiusamas ei käinudki kuid sõitma asudes näeme neid iga natukese aja tagant tee ääres ringi askeldamas ning kiduraid põõsaid närimas.

Sõidame üsna pika maa ning keerame lõpuks nina Peron’i poolsaare peale. Esimese peatuse teeme Shell beachis, mis koosnebki täielikult kaldale uhutud pisikestest merikarpidest. Meri on siin ultra soolane ning vähesed liigid on võimelised sellistes oludes elutsema. Need visad karbid on siin juba nii kaua olnud, et moodustavad lausa paksu lubjakivi kihi (pidavat pea 8–9m sügavune olema kohati). Kõndida on selle omamoodi “liiva” peal paljajalu üsna võimatu kuid vähemasti moodustavad karbid kena lumise ranna efekti.

Taas sajab valget lund väljas…

Edasi sõidame Denhami linnakesse ning maandume mõneks ajaks väikese laguuni kaldal, kus saame rahulikult lõunat teha ning netis passida. Õhtupoolikul avastab Ants, et lähedalasuvatel merekallastel oleks võimalik kalastada ja seega valime Wikicampsist ühe tasulise koha, mis peaks otse merekaldal asuma. Sõidame kohalikust infokeskusest läbi ning ostame 15 dollarilise pääsme, mis kahjuks kestab vaid üheks ööks.

Maja otse rannas — luks värk!

Siis käime poest läbi ning varume kalapüügiks sööta. Seejärel sõidame linnast 40 km välja ning saabume poole viie paiku Goulet Bluffi nimelisse kämpingualasse. Koht on iseenesest kena ning sätime end üsna kalda lähedale sisse. Nüüd on meil koduaknast miljoni dollari merevaade.

Õhtu möödub päikeseloojangu, tee ja ekleeride seltsis.

22. juuli (laupäev)
Eile, peale seda, kui Annika õhtuselt vetsuringilt tulles mulle mainib, et vees käib ilge lobistamine, ei suuda ma enam kuidagi bussis paigal püsida vaid viskan lambi pähe, sätin õnge korda ja jalutan lootusrikkalt kalale. Väljas on kottpime ning ainukeseks valgusallikaks, peale pealambi, on ainult tähed ja helendav plankton.

Viskan tonka sisse ning avastan koheselt pettumusega, et vee sügavus on isegi 20–30 meetri kaugusel kaldast ainult nabani ning paksult vetikaid täis. Selle teadmisega kaob ka igasugune lootus siit kala saada (teadupärast suuremad kalad eriti madalasse ei roni) kuid vähemasti on tore öises vaikuses lihtsalt olla. Eelmainitud lobistajateks on tõenäoliselt kalmaarid, kes pimedas saaki kütivad. Istun ligi tunnikese, siis liitun taas Annikaga, kes veel filmi vaatab. Kümnest tuled kustu.

Pool 11 tuled uuesti põlema. Tundub, et bussi ümber askeldab keegi ringi ning kuna meil on kõik kola väljas laiali, pistan pea ukse vahelt kontrollimiseks välja — ei midagi. Igaks juhuks teen autole veel tiiru peale kuid ei näe kellestki mingit märki. Mõtleme, et mis kurat see nüüd siis oli ja üritame uuesti magama jääda.

Ei möödu viite minutitki, kui sahistamine jätkub — seekord aga autos sees. Nüüd on vist juba selge, kellega tegu ning nagu tellitult, pistab süüdlane oma pika vurrulise nina pedaalide vahelt välja. Tegu on ilusa pontsaka, pruuni värvi hiirekesega, kes meist eriti välja tegemata jätkab oma ringkäiku armatuuri vahel. Kuna hiirtel kipuvad tihtipeale hambad juhtmete taha kinni jääma, otsustame esialgu kutsumata külalise kinni püüda ja kuskil kaugemal
lahti lasta. Seame tühja veekanistri peibutusküpsisega välja ja ootame. Krõbistamine jätkub kuskil kindalaeka taga, siis kostub mingit naginat aga juba köögiosakonnast ning kui esiistme vahelt pupsab välja hoopistükis halli värvi näriline, tõmbab juba kukla pealt jahedaks. Siin ei ole enam üksikvõitlejaga tegemist vaid ilmselge invasiooniga, millega edukaks võitlemiseks meil vahendid puuduvad. Ei jää muud üle, kui keset ööd buss rännakuvalmis seada ja kuskil kaugemal endale ohutum laager otsida.

Kilomeeter sisemaa poole on kena lage kruusaplats, mis peaks asja ära ajama. Tundub, et kõik hiired lasid käivitamise või sõidu ajal varvast ning vallutajatest on maha jäänud vaid väikesed mustad pabulad, mis nüüd igal pool bussis laiali on (üks jultunum näsvik oli isegi Annika padja kõrvale
ühe sooja tera poetanud). Poole ühe ajal saame lõpuks uuesti uinuda.

Hiiretrallist alles väsinud.

Hommikul ajame ennast 7st üles ja sõidame tagasi mereäärde. Nosime seal pirukaid ja naudime kaunist päikesetõusu. Siis otsustan aga veelkord kalaõnne proovida, seda aga seekord pisut kaugemal sopis, kus niivõrd palju vetikaid ei ole.

Kuigi on peaaegu tõusu tipp, ei ületa vesi siinkandis kusagil paari meetrit ning seetõttu jooksevad kõik minu katsed kala võluda luhta. Siiski ei loe ma käiku ebaõnnestunuks, kuna iga hetk, mis ma saan õnge taga istuda, on kulda väärt — saagiga või saagita. Lisaks liitub minuga mingi hetk ka Annika ning kahekesi koos on sellevõrra lõbusam.

Annikaga kalal.

Peale 11st hakkab ookean mõõnama ning aeg on asjad kokku pakkida. Teeme veel sealsamas rannas ära lõunapausi ning asume uuesti teele. Otsest sihti tänaseks ei ole, vaid proovime sõita nii kaua, kui viitsime.

Vaid 50 km edasi, keerame sisse Hamelin Pool nimelisse lahesoppi, kus võib 3 biljoni aasta vanuseid bakterikolooniaid e. stromatoliite näha. Need vintsked vennikesed on üle elanud meteoriidid, dinosaurused ja kommunistid ning panevad üsna jõuliselt edasi siiamaani. Tegelikult nägime sarnaseid tegelasi ka eelmisel aastal, siiski pisut allpool Lääne Austraalias, kohas nimega Cervantes (kui ma nüüd ei eksi).

Jätkame sõitu. 5 paiku jõuame Sandy Corner nimelisse võsaparklasse ning seame end ööseks sisse.

Õhtusöögiks heeringas ja kardul.

23. juuli (pühapäev)
Ärkame 8st. Hommikuks küpsetame üle pika aja munaputru ning tõdeme, et paremat munarooga pole olemas.

9st saame liikuma ning ilma vahepeatusteta jõuame peal kümmet Kalbarri’sse. Ilm on üsna külm ja vahepeal tibutab isegi vihma. Sellest hoolimata otsustame kaljusele rannajoonele ronima minna ning võimsaid, madalikul murduvaid laineid kaeda. Igaks juhuks võtan loomulikult ka spinna kaasa — mine sa tea, ehk on mõni rahulikum auk, kus kannatab loopida (kahjuks ei olnud).

Juuhuuuu!

Jõuame umbes 500 meetrit ukerdada, kui märkame järsku kaugel ookeanil veidrat veepilve. Esialgu ei saa aru, kas nägime viirastust või murdus seal mõni lainetipp kuid mõni hetk hiljem viskub ilmatuma suur kere lainete vahelt püstloodis välja ja plartsatab külili tagasi vette. Vaal! Oleme igal pool alati valel ajal olnud ja pole siin veel kordagi vaaladele peale sattunud ning nüüd lõpuks näeme need elajad oma silmaga ära. Kahjuks küll üsna kaugelt (pakun, et kuskil kilomeetri kaugusel kaldast), aga siiski.

Priske vennike teeb veel mitu kõrget õhulendu, enne, kui uuesti sügavustesse kaob. Boonusena näeme veel mitmepealist delfiinikarja kaldasurfis lustimas. Päris hea päev!

Vaikselt hakkab tibutama, mis on meile märguandeks tagasi bussi suunduda. Käime ära poes ja muretseme õhtusöög kõrvale pisut rohelist ning võtame suvalises mereäärses parklas aja maha. Loomulikult üritan seal natukene jälle lanti loopida kuid peale seda, kui üks suurem laine mind ülepeakaela märjaks
kastab, loobun edasistest katsetest ning asun koos Annikaga pastat meisterdama. Sööme kõhud täis ning veedame tunnikese netis.

Kella 4st hakkame ööbimiskoha poole sõitma ning märkame järsku linna servas viite pelikani passimas. Kuna külmakastis vedeleb siiamaani kilo jagu sööta minu ebaõnnestunud kalalkäigust Peron’i poolsaarel, otsustame selle kõik linnukestele loovutada. Tundub, et see ei ole nende pelikanide esimene rodeo ning ülima osavusega püütakse kõik kalakesed otse õhust kinni.

Anna ainult peale.

Poole kuuest jõuame oma ööbimiskohta ning asume ööbima.

)
    Antsh

    Written by

    Antsh

    Käime rändamas, paneme kirja.

    Welcome to a place where words matter. On Medium, smart voices and original ideas take center stage - with no ads in sight. Watch
    Follow all the topics you care about, and we’ll deliver the best stories for you to your homepage and inbox. Explore
    Get unlimited access to the best stories on Medium — and support writers while you’re at it. Just $5/month. Upgrade