Down Under II — Juuli VI
24. juuli (esmaspäev) Kirjutab Annika
Algul tundus, et tuleb hea, rahulik öö — mingit maantee müra ei kosta ja õues on kottpime. Ühelt maalt, just enne uinumist, hakkan aga taaskord mingit kahtlast krõbinat kuulma. Otsin kärmelt taskulambi ja näen koheselt, kuidas üks pisike hiir Antsu kõrval, madratsi serva peal kükitab. Ei taha esiti Antsu üles äratada kuid varsti tuleb välja, et temagi kuulis neid sahinaid juba ammu läbi poolune.
Kuna sõita ei ole meil kusagile ning üleüldse pole erilist viitsimist nende närilistega jälle jageleda, üritame lihtsalt vägisi uinuda. Kahjuks osutub see üsna võimatuks, sest iga eest või tagant kostuv krõbistamine tekitab kahtluse, et äkki närvivad nad midagi hinnalist või vajalikku puruks. Triangel kestab umbes kella kaheni, vaibubudes siis mõneks ajaks. Ühesõnaga unenorm jäi vägagi puudulikuks. Hommikul märkame igal pool köögiosakonnas pruune riisiterasid laiali, mis annab tunnistust, et hiirepoiss sai kusagilt päris hea kõhutäie.
Tänaseks sihiks on meil üle vaadata roosat värvi järv. Esmalt sõidame läbi Northampton’i linnakse ja jalutame nännis ning teistes väikestes külapoekestes ringi. Midagi eriti vinget ei leia kuid ostan omale 3 dollari eest üsna vahvad Indoneesia rannaplätud.
Edasi liigume Port Gregory nimelise sadamaküla peale, kus asub järv, mis on tänu seal elutsevaletele bakteritele roosa värvusega. Tegemist on loodusliku soolajärvega, mis sisaldab beeta karotiini, toiduvärvi algaeid ning a-vitamiini. Järv kuulub BASF keemiatööstusele, mis seda mikroalgaed kasvatab ning korjandab.
Sõidame kõigepealt idapoolsele kaldale ning peame esiti pettuma — vesi on täiesti tavaliselt sinine ning vaid kaldal olev muda on ehk mõnest kohast roosaka tooniga. Sõidame igaks juhuks jupi maad edasi kuid pilt on sama — ei
mingit nätsumulli vett.
Kui aga lõpuks teisele poole kallast jõuame, saame aru, miks järv nii populaarne vaatamisväärsus on — tänu ilusale päikesepaistele on vee värvus heleroosa ning jooma kutsuvalt rabarberi limonaadi sarnane. Juua seda vett loomulikult suure soolsussisalduse tõttu ei tohi.

Sõidame edasi Port Gregorysse, millest läbi looklev tee viib otse mereranda. Jalutame pisut väikese kai peal ringi ning loomulikult löövad Antsus kalamehe kired jälle välja. Võtame vastu otsuse kusagil siinkandis ööbida, et siis homme kalastama minna.
Kuna tasuta kohti siin praktiliselt ei ole, mõtleme ühes kenas farmimajutuses öö veeta ja sooja dušši võtta. Enne käime veel poest läbi, et värsket osta. Meid tervitab üsna tõrges poemüüja, kes ilmselt võõramaalasi väga ei salli. Kuna tühjadel lettidel kusagil puuvilju näha ei ole, küsime talt endalt, et egas siin juhtumisi õunu ja apelsine ei müüda. Torina saatel kõnnib tädi laoruumi ja toob lagedale väikese kotitäie puuviljuv(neli õuna, kaks apelsini ja viis mandariini). Suureks üllatuseks müüb ta selle meile vaid kahe dollariga maha. Oleme vaatamata mitte just parimale teenindusele väga õnnelikud. Homme kavatseme tagasi minna ja sööta osta, ehk siis on tädi vähe leebunud.
Kuna Antsul ei ole siiamaani Austraalias kalapüük veel väga edukas olnud, otustame enne ööbimiskohta sõitu mere ääres ära käia ja kalavarude olukorra üle vaadata. Jalutada tuleb omajagu pikk maa, sest enne riifi on vesi madal ning kalu seal ilmselt väga ei ole.
Peale 2km vantsimist jõuame ühte soovitatud kohta, kus kala peaks olema kuid Ants avastab, et lained on seal liiga suured ja tema väikese spinninguga oleks püük marutavas kaldasurfis üsna võimatu. Jalutame pisut targemana tagasi ja otsustame homme siiski õnne proovida.

Sõidame Linga Longa farmimajutusse, mille juures ka väike muuseum asub. Tegemist on kunagise depooga vangidele, keda erinevatesse kaevandustesse sealt tööle kupatati.
Kunagi, esimeste asunike ajal (1835), tekkis suur tööjõu puudus ja seetõttu oli ju hea vange igale poole orjadeks rakendada. Esialgu elati vaid presendi all kuid hiljem saadi ka mõned kivist seinad püsti. Suurim maja neist on nüüdseks restaureeritud.
Poole nelja ajal jõuame lõpuks farmi ning lunastame 30 dollari eest üheks ööks platsikese. Tegemist on küllaltki idüllilise taluga, kus lambad, lehmad, kolm vasikat ja muud karvased ja sulelised ringi askeldavad.
Sööme õhtuks nuudleid ja naudime üle pika aja jälle sooja dušši.
25. juuli (teisipäev)
Ärkame 7st. Uni oli üsna mõnus ning kuna saime eile varakult silma looja, on täna päris värske ja reibas olla. Söögiks munapudru ja minekut.
Kaheksast jõuame Port Gregory’sse, haarame sealsest poekesest möödaminnes koti sööta ning seame sammud randa. Sain ka müüjatädilt paar kasuliku vihjet kalastuskohtade kohta ning nüüd suundumegi esimesele soovitatud nukile (ca 1,5km parklast).
Lõpuks sinna jõudes selgub aga, et rand on meeletult vetikaid täis ja seetõttu kalastamiseks täiesti kõlbmatu. Kuna tõusu tipuni on ainult tunnike aega, üritame päeva päästmiseks eile välja skauditud koha peale jõuda kuid kahjuks võtab sinna jõudmine nüüd topelt aja, kuna peame esiteks kõik selle 1,5km tagasi parklasse kõmpima ja sealt veel omakorda 2,2km lõuna poole liikuma. Usalda veel mingit suvalist poemutti…
Aeg tiksub armutult ning otsustan poole maa peal asjad lahti pakkida ja võtta, mis võtta annab. Sean õnge korda ja virutan sööda vette. Ei lähe minutitki, kui
keegi hakkab aeglaselt ja uimaselt ritva nõgistama. Tean kohe, kellega tegu — krabid. Norras sattusime Tomiga samuti tihtipeale nende sõraliste otsa, kes meid, sööta mööda põhja sikutades, lollitamas käisid. Vahest õnnestus mõni ka kätte saada, kuid väga harva. Siin päädib asi sellega, et olen sunnitud iga 5 minuti tagant uue kalakese otsa panema, kuna näljased krabid suudavad konksu üsna kiirelt paljaks lutsida. Korraks käib ridvast ka tugevam jonks läbi, kuid otsa ei hakka kedagist.
Kuna tõusu tipp möödub üsna kiirelt, ei viitsi enam aega raisata ja peale paari landiringi, paneme asjad kokku ning suundume tagasi.
Parklasse jõudes teeme ära lõuna ja puhkame paar tunnikest jalgu. Pehme liiva sees sõkkumine on ikka kuradi kõva trenn. Õnneks hakkab koralli otsas ära lõhutud jalg vaikselt ära paranema ning ei anna enam käimisel niiväga tunda.
Ihud puhanud, otsustame tagasi farmi sõita, kus eile ööbisime, kuna seal jäi pimeduse tõttu üsna palju avastamata. Käime nüüd kõik nurgatagused läbi ja tõdeme, et elu on siin ikka vägev. Ilusad majad, kaunid vaated, uhked mäed, võimas ookean, toredad loomad — kõik su enda kodu ukse ees. Eriti vinge on 1 vana kahekordne kapteni maja, mis on poolenisti mäe küljele ehitatud ning avaneb vaatega ookeanile.


Sinna saab ka sisse piiluda ning pisut ajaloo kohta uurida. Ühes toas laiutab seal suur vaala pealuu, mis kohaliku tädikese sõnutsi kuulus esimesele Port Gregory’st püütud mereimetajale.
Jätame korjanduskarpi võikese annetuse ja laseme varvast.
Kuna kell on alles vähe ning valget aega üsna palju järgi, otsustame igaks juhuks veel ühe lähedalasuva kalastuskoha üle kontrollida, et homseks rohkem valikut oleks. Tegemist Hutt River’i jõe suudmega, mis kuiva perioodi tõttu hetkel aga ei voola. Näeme taaskord vaalu kauguses õhku puristamas ning tunneme rõõmu jalutuskäigust värskes õhus.
5 paiku käime kiirelt ära Port Gregory toidukas, ostame sealt hingehinna eest
pätsi saia (7$) ning sõidame ööbimiskohta. Valisime tänaseks tasuta platsi roosa järve kaldal, võsa vahel.
Kohale jõudes meisterdab Annika viimastest kõikvõimalikest erinevatest toidutagavaradest üsna kobeda riisipaja, mis kaob nagu mutiauku.
Poole seitsmest poeme põhku ning üritame jälle üsna varakult uinuda.
26. juuli (kolmapäev) Kirjutab Annika
Leppisime kokku, et ärkame kella viiest. Ootamatult aga algab tirin kella nelja ajal. Tuli välja, et Ants sättis “kogemata” äratuse nii varaks, et siis kiiremini jalule ja mere äärde saada. Õnneks polegi väga raske tõusta ja annan Antsule ta pisikese näpuvääratuse andeks.

Õues on kottpime ja parasjagu külm kuid toimetame kiirelt ning keedame endale soojustuseks portsu teed kaasa. Parklasse jõuame vist kella viie paiku ning asume oma kompsukuhilaga pikale jalutuskäigule.
Ainsaks valgustuseks linnutee, kõnnime kokku umbes 3,5 kilomeetrit ning jääme siis päikesetõusu ootama. Ants hiilib juba vaikselt vee äärde ning asub püüdma. Mina veedan aega netis ning tegelen oma lemmiktegevuseks kujunenud pulmakleitide vahtimisega.
Esimeste valguskiirtega ühinevad meiega kaks vanemat meest, kes ka usinalt õnge viibutama hakkavad. Kahjuks täna aga kellegil õnne ei ole ning viimaste
visadena hakkame poole üheteist ajal, ehk tõusu tipu möödumisel, asju pakkima.

Kuna parajasti sõidab üks auto meist kalda pealt mööda, küsime neilt tagasi parklasse küüti. Õnneks on vennikesed nii lahked, et võtavad meid peale. Üks neist on kohalik kuid teine pärit Ameerikast, Kaliforniast.
Kuna kalaõnn meile absoluutselt ei naerata, on Ants sellest kõigest üle saanud ega viitsi nüüd enam mõnda aega proovidagi (loodetavasti). Vähemasti oli jälle tore niisama rannas aega veeta ja kaasameisterdatud võikudega pikniku pidada.
Jätame Port Gregoryga hüvasti ning asume Geraldtoni suunas sõitma. Enne linna jõudmist hakkavad osad kohad ja teeotsad kuidagi tuttavad tunduma ning märkame üllatusega, et nüüd ongi meil Austraaliale ring peale tehtud! Maha oleme nüüdseks sõitnud 42 000 kilomeetrit mööda kõrbi, metsi, ookeanikaldaid, mägesid ja maanteid.
Vurame esmalt poodi ning ostame kokku uued varud, sest kõik toidukraam on täitsa otsa saanud. Siis sõidame mereäärsesse parklasse ning mõtleme, mida homse päevaga peale hakata. Päris kummaline on jälle Geraldtonis olla, sest sellega on meie suur ringreis lõppenud ja ees ootab ilmselt töö ning siis juba lahkumine. Selle peale mõeldes tuleb vägisi klomp kurku.
Kella neljast jõuame ööbimiskohta ja seame bussi magamiseks korda.
27. juuli (neljapäev)
Tõuseme juba enne 7t. Väljas on nii rõske ja niiske, et akende ning pleki pealt jooksevad alla lausa kastejoad.
Otsustame, et ei hakka siin teeäärses räpases parklas hommikust tegema vaid sõidame linna ning otsime seal mõne kenama koha söömiseks. Eelmisest aastast meenub 1 vahva mereäärne plats, kus peale WC’de, duššide ja tasuta wifi ka kaunis ookeanivaade pakkuda on.
Kõhud täis, hakkame netis ringi kolama. Plaan on vaikselt tööd otsima hakata Perthi või sinna ümbrusesse, et samal ajal, kui bussi müüme, üüri jaoks raha teenida. Samuti oleks tore enne Uus-Meremaale minekut pisut eelarvet kasvatada.
Tundub, et tööd peaks Perth’is jaguma ning pakkumisi on üsna palju üleval kuid otsustame enam mitte ise pead vaevata vaid otsime tõenäoliselt agendi abil mõne kabedama otsa.
Terve päev möödubki sealsamas parklas vedeledes. Poole neljast otsustame tagasi ööbimiskohta sõita ning seal õhtusöögiks kardulaid keeta. Kuuest teeme voodi.
Poole kümnest magama.
28. juuli (reede)
Äratus nagu ikka, 7st. Sõidame jälle samasse parklasse ning valmistame seal vihma kiuste maitsva hommikusöögi. Tänane päev möödub jällegi netis.
Hommikul saan ühenduse Urukaga, kes parasjagu FuFuga esimainitu juures tilka panevad. Kell on seal hiline ja härrasmeestel üsna mitu lõuatäit juba nööbi taga. Tore oli korraks videopildis FuFut näha, kes minu arust pole siiani päevagi vanemaks jäänud ning näeb oma stiilse seiteltukaga ikka sama rõõsa ja muretu välja.
Lõunaks keedukartul ja kodujuustu-sibula salat. Peale sööki saame üllatuskülastuse Ranger’ilt, kes üsna karmilt peale lennates uurib, et kus me viimatise öö veetsime. Nimelt olla ta meid juba eile märganud ning eeldas, et varjasime ennast siiani siinsamas. Üritame talle rahulikult selgeks teha, et olime ühes suvalises teeäärses parklas ning õnneks leebub vennike lõpuks pisut ja loeb meile veel hoiatavad sõnad peale.
Üsna nõmedaks kisub see asi siin, peaks mainima. Ilmselgelt kohalikud ei salli eriti päkkereid ning aina rohkem tõmmatakse igal pool rihma koomale (eriti läänekaldal). Unustatakse ära fakt, et needsamad päkkerid maksavad samamoodi iga asja pealt makse ja annavad tuntava panuse Austraalia majandusse; hoiavad odava tööjõuna üleval väiksemaid farme ja seda just eriti outbackis (eraldatud aladel); ja on tegelikult palju hoolivamad keskkonna suhtes, kui kohalikud “maakad”, kes tavaliselt kõige kõvemini karjuvad ning seljakotirändureid reostamises ja räpasuses süüdistavad. Ja siis ei võimaldata meile isegi kõige algelisemaid hüvesid, ehk kohta, kus öösel olla? Kas on raske teha tee-äärde iga 30km tagant üks väike parkimisala välikäimlaga, kus siis noored rändurid saaksid magada ja ihuhädasid ajada? Selle raha pealt, mis iga näo pealt kooritakse, peaks saama vabalt üle kontinendi mitutuhat platsikest teha ja sellega oleks ka kohalike inimeste silmast pind väljas. Ei tea miks, aga see intsident rangeriga tekitas üsna mõru tunde.

Õhtuks otsime koha linnas sees, sadamaparklas. Käime jalutame ümbruskonnas pisut ringi ning tutvume rannapromenaadi ajalooga. Ringkäigult naastes, koperdame juhuslikult kohaliku kino otsa ning tuju parandamiseks läheme vaatame ühe filmi ära (Ahvide planeet).
Raha kokkuhoiu mõttes smuugeldame oma nachod põues sisse ja krõbistame neid vaikselt kõige tagumises pingis.
Üheksast oleme juba tagasi bussis ning keerame magama.
29. juuli (laupäev)
Ärkame 7st ja sõidame hommikusöögi tegemiseks pisut kaugemal asuvasse rannaparki. Täna on ilm ikka üsna sombune ja jahe ning ega bussist nina väga välja ei tahaks pista.
Vedeleme jällegi niisama ja kammime pisut tööpõldu. Täidame ära ülipõhjaliku ankeedi ühel tööotsija lehel ning saame mõne aja pärast sealselt agendilt meili, a la, et mis meie nimed on ja kas me oleme varem üldse tööd teinud. No mille kuradi pärast ja kelle jaoks me siis selle peensusteni detailse ja tunde aega võtva ankeedi oma eelnevatest kogemustest ja oskustest üldse ära täitsime??? Üsna kõva kihk on vastu kirjutada, et mingu nüüd ja logigu oma andmebaasi korraks sisse ja võtku sealt vajalik info aga otsustame jääda viisakaks ja uuesti oma resümee talle üksipulgi meili teel ära lahata.
Lõunaks on kannikad istumisest kanged ning paras aeg kohalikke poode külastama minna. Võtame ette punase risti nänni, kus endale toredad püksid 7$ saan. Kulunud ülikondade vahel ripub ka üks üsna korralik ja üliodav
kalipso (10$), kuid kahjuks mõõtude poolest mulle natukene väike. Selline maksaks muidu Eestis tõenäoliselt paarisaja euri kanti, Austraalia nännidest võib aga aegajalt selliseid kullatükke pea tasuta leida.

Teeme ka tiiru Woolisse ning ostame endale hunniku puuvilju ja üle pika aja jälle liha. Kimame kohe lähimasse parki ja lööme pannile tule alla. Kõhud täis, passime tunnikese muiste ja liigume ära ööbimiskohta, milleks valisime oma üleeilse parkla tee ääres.
Kuuest voodi, poole kümnest magama.
30. juuli (pühapäev) Kirjutab Annika
Öösel kiusas meid taaskord üks nõme hiir, kes mind kella kahe ajal üles äratas ning siis enam uinuda ei lasknud. Kuna kuulsin läbi une pagasnikust krõbinat, sai kohe selgeks, kellega tegu. Teadsin samuti, mille kallal ta seal nokitseb ja sellepärast pidin üles tõusma ning välja minema. Nimelt oli meil riiuli peal terve saiapäts vedelemas ja see tuli nüüd närilise eest peitu panna. Kui ma lõpuks tagasi magama kobisin, vaibus ka krabin, sest ju polnud väiksel vennikesel enam midagi pureda.
Ärgates googeldasin esimese asjana, et piparmündi õli peaks need tülikad tegelased eemale hoidma. Eks näikse.
Hommikusöögiks sõidame tasuta wifiga kogukonna parki ning lööme netis aega surnuks. Enne lõunat hakkab aga sinna liiga palju kohalikke kogunema ning otsustame hoopis poodi minna. Suureks pettumuseks on siin linnas pühapäeval aga enamus kaupluseid suletud. Ostmata jääb hädavajalik piparmündi õli.
Sõidame pisut niisama ringi kuni tunneme, et aeg on lõunat teha. Valime ühe järjekordse pargi ning praeme ära järgmise laari kanaliha. Siis liigume omakorda kolmandasse parki, kus Ants jääkülma välidušši võtab ning kus parajasti kümmekond kohalikku SUPi laudadel ringi hulbivad.

Kuna kered on kahepäevasest istumisest totaalselt nõdraks läinud, lähme õhtu lõpetuseks linna peale jalutama. Vahime suletud poeakendest sisse ja tiirutame ranna esplanaadil ringi. Jälgime seal mõnda aega noori surfikutte, kes üsna toredasti koos lestade ja väikeste bodyboard’idega (kehasurfi laud) laineharju vallutavad.
Kuna kell on juba üsna hiline ning õhtusöögi valmistamine võtaks liiga kaua aega, käime Mäkist läbi ja ostame nälja peletamiseks paar juustukat.
Peaegu pimedas maandume oma tasuta parklakesse ja valmistume ööks.
