Down Under II — Juuni II

5. juuni (esmaspäev) Kirjutab Annika
Tänane päev on kõmpimispäev.

Eile õhtul hakkas Ants bussi pärast muretsema ja eelmiste omanike poolt tehtud parandustöid uurima. Tuli välja, et mootoririhma pole ei tea, kui kaua vahetatud kuid sellise läbisõiduga autol peaks selle kärmesti ära tegema, enne, kui õnnetus käes.

Kardame, et oleme töökotta aja panemisega lootusetult hiljaks jäänud, sest linnades on tavaliselt järjekorrad üsna pikad, meie tahaks aga juba ülehomme Townsville’ist varvast lasta. Netis pisut ringi sobrades leidis Ants, et ühte linnaäärsesse töökotta on võimalik homseks, ehk siis tänaseks, aeg kinni panna. Lükkame kella üheksase aja lukku ja loodame, et broneering läheb läbi.

Hommikul sõidame platsi ning saame kinnituse, et buss võetakse ette ning kätte saame oma kodu alles õhtul. Pakime seljakotid rannakama täis ning hakkame Strandi poole astuma. Õues on juba küllaltki palav ning päike limpsab üsna aplalt. Jalad on juba kergelt pehmed all, kui lõpuks pärale jõuame. Kaardilt vaadates selgub, et kokku oli teekond üle 6 kilomeetri.

Linnamatk.

Viskame end esiti puude alla varju jahtuma, sest päikesest ning kõmpimisest on kere märg. Kuna aga randa sai juba tuldud, lähme ikkagi mõne aja pärast ka päevitama ja ujuma.

Poole kahe paiku otsustame hakata tagasi kõmpima, et tee peale jäävasse Mäkki sisse põigata ja ajaviiteks midagi alla laadida. Nett on üsna kehva kuid ühe filmi saame siiski tõmmatud.

Poole viie paiku pole meile töökojast ikka helistatud ja seega otsustame ise sinna tagasi jalutada, kuna viiest pannakse putka kinni. Jõuamegi vahetult enne viite kohale ja meie armas elamine seisabki juba uhkelt angaari uksel meie ootel.

Mootoririhma vahetus on teadupärast kallis ettevõtmine ning töökojast lahkume 707 dollarit vaesematena, see eest aga rahustava teadmisega, et tee peale me enam jääda ei tohiks.

Jõuame Bluewatersisse ebaharilikult hilja(pool kuus) ning märkame, et meie kunagine lemmik nurgake on üllataval kombel isegi vaba! Seame end sisse ning sööme makaronisalatit.

Seitsmest õhtune film ja tudile.

6. juuni (teisipäev)
Ärkame 7st. Joome teed ja sööme salatit. Linna, Strandi, jõuame pisut enne üheksat ning jalutame koheselt randa vedelema. Taevas on jälle veidi pilves kuid seda lihtsam on päikest võtta — ei hakka palav ning ei pea ennast sisse õlitama.

Viimane Strandikas.

Vedeleme kuni poole 11ni, siis pakime asjad kokku ja jätame järjekordselt oma lemmikrannaga hüvasti. Loodame, et seekord lõplikult. Käime ära ka Woolis ning varume algavaks rännakuks, Austraalia südamesse, toidukraami. Kindlasti jääb teele kah omajagu linnakesi ja külakesi kuid parem oma varud siin täis osta, kui kuskilt suvalisest putkast poole kallimalt asju muretsema hakata. Sama lugu kütusega — mida kaugemale rannikust, seda õudsamaks kasvavad hinnad. Olen täheldanud, et iga 100km pealt kukub kütusele vähemalt 10 senti otsa.

Kastid toitu ja kankud kütust täis, otsustame veel kiirelt linnapiiril asuvast mäkist läbi hüpata, et seal veel mõned filmid alla laadida. Annika saab ka lõpuks oma kauaihaletud karamelli piruka ära proovida (1.50$), mis viimased paar nädalat igat McDonaldsi plakatit ehib ja mida taevani kiidetakse.

Poole neljast tõmbame mäkist jeehhat ja võtame suuna Reid River rest area peale, mis jääb täpselt Townsville ja Charters Towers’i vahele. Justnimelt — tee Uluru’sse läheb läbi meile juba niivõrd koduseks saanud Charters Towersi ning sinnapoole sõites käib alakõhust korraks selline imelikult vastik tunne läbi, nagu hakkaks kõht lahti minema või nagu oleks keegi lahtise käega munadesse virutanud. Ju tunneb alateadvus laimide lähedust ja üritab ohust märku anda. Õnneks ei pea me seal tööd enam tegema. Võibolla hüppame niisama farmist läbi ning ütleme vähemasti pererahvale tere.

Kämpimisalasse jõudes nosime õhtusöögiks ära ühe pomelo ning ludistame janu kustutamiseks värsket kookospiima.

Poole 7st teeme voodi ja poeme põhku filmi vaatama. Magama 22:00.

7. juuni (kolmapäev)
Kuna parkla on otse raudtee kõrval, saame neljast öösel kaubarongi ja tema tuhande vaguni möödumist otse esireas nautida. See vahepala ei kõiguta aga kuidagimoodi meie unenormi ning enne seitset oleme kõpsti üleval ja tunneme ennast pealekauba veel üsna värskelt. Hea enesetunde annab ka karge õhk ning esimesed päikesekiired, mis saabudes kogu maapinna aurama panevad. Kõik on kastest märg ja bussi akendel võib näha veeniresid jooksmas. Autos rippuva kraadiklaasi järgi peaks väljas 12 kraadi
sooja olema, tunde järgi pakuks aga 10 või isegi vähem.

Hommikuks sööme võikusid. Asju kokku pakkides märkab Annika kõrvalasuvast karavanist kedagi piilumas. Juba eile õhtul oli meil samade tegelastega väike seis, kui jõudsime vaid minut enne neid siia, napsates endale õite magusa platsi. Tõre tädike seisis jupp aega oma karavani ukse peal ja lihtsalt jõllitas, üritades meile ilmselgelt oma vihase pilgu ja kissis silmadega vitsa anda. Niipea, kui Annika aga vastu hakkas vahtima, kadus memm krõbinal oma kaitsvasse karavani ja enam sealt oma nina välja ei pistnud. Nüüd, hommikul, kordus sama olukord, lõppedes täpselt sama moodi. Meie ennast juba nii lihtsalt ahistada ei lase!

Veerand üheksa saame bussile hääled sisse ja võtame suuna Charters’i peale, et seal veevarusid täiendada ning üle pika aja oma päikesedušš täis tankida. Otsustame, et ei hakka 36kilomeetrist ringi sisse tegema ja jätame laimifarmi külastuse ikkagi vahele. Eks saadame sõnumiga terviseid.

Üksiti linnas olles käime ära ka oma lemmiknännis ning jalutame vanade aegade mälestuseks veidi peatänaval ringi. 12st paiku jätkame teed sisemaale.

Taaskord punases kõrbes.

Maastik ümberringi kisub aina kõrbesemaks ning asfalt on tuttavalt oranž. Ei tea küll miks, aga tundsin sellest punasest kõrbest isegi natukene puudust.

Poole kahe paiku teeme väikese lõunapeatuse ning nosime tee äärest ostetud arbuusi.

Kuna siinkandis veel eriti midagi vaadata ei ole, saame päeva lõpuks, kui ööbimiseks välja valitud parklasse jõuame, nõksa üle 200km läbitud. Sätime ennast kenasti paika ning asume õhtusöögi kallale.

Annika valmistab maitsva soja-kapsa pasta, lisades sinna ka chayote’t, mis meil juba pikemat aega proovimist ootas. Tekstuurilt on too kummaline vili krõmps ning maitselt magusapoolne (seda toorelt), meenutades ehk kõige rohkem maapirni. Ära praetuna ning pastasse lisatuna töötab chayote ideaalselt, asendades täiesti edukalt näiteks paprikat.

Kõhud täis, vedeleme oma rannatoolides ja võtame päikest. Unustasime varem mainida, et saime mõned päevad tagasi ühtedelt toredatelt rännulistelt kingituseks 2 vinget matka/rannatooli, mis küll pisut räsitud, kuid siiski täiesti töökorras on.

8. juuni (neljapäev) Kirjutab Annika
Ööd on siin viimasel ajal päris külmad olnud ning tõustes näitab kraadiklaas ka täna vaid 3 soojakraadi. Õnneks on varsti päike üleval ning temperatuur kasvab üsna jõudsalt, tõustes päeval 26 kraadini. Ants naudib seda jahedust täiega, mina nii väga mitte.

Magada oli ka üsna kehva, sest rekkad suristasid oma kerosid öö otsa ning madala sagedusega mürina tõttu oli üsna kehva uinuda. Lisaks oli meie läheduses üks lehmikuid täis reka, kus vaesed loomad kitsaste olude tõttu varahommikust saati kolistasid. Mõtlesin juba korra, et lähen ja lasen vissid vabadusse.

Vahepeatus Prerie’s.

Sööme, pakime asjad ning asume jällegi teele. Otsest sihti meil ei ole kuid Prairie nimelises linnakeses peatust tehes ning kaarti uurides leiame Porcupine’i ehk okassea nimelise rahvuspargi, kus suurt kanjonit kaeda saab. Sinna me suuna võtamegi.

Teel peatume üsna mitmes vaatamisväärsuseks märgitud kohas, mis enamasti kellegi vana hauakoht on või lihtsalt lookout (ilus vaade).

Siis keerame sisse kanjoni vaateplatvormile viivale maanteele. Parklast vaid mõnekümne meetri kaugusel asub platoo, millelt kanjonit imetleda saab. Tegu on sajakonna miljoni aasta jooksul vee poolt uuristatud kaljulõhega, mis on pea 40m sügav ja jookseb 25km pikkuselt läbi kohaliku rahvuspargi. Kaarti uurides selgub, et kusagil läheduses peaks üks matkarada olema, mida mööda ka alla, kanjoni sisse, saab seigelda.

Okassea kanjon.

Sõidame 11 km edasi ja leiamegi üles kämpinguala, kust rada alguse saab. Loomulikult on tee üsna raske ja jalgadele koormav kuid tänu eelmistele matkadele, ei võta allaminek enam nii võhmale, kui arvata võiks. Kanjoni põhja jõudes, näeme esimese asjana mitmeid kivibasseine ning
smaragtrohelise veega oja, kus erinevad kalad ning üksik kilpkonn ringi ulbivad. Põhiliseks tõmbenumbriks on siin aga püramiidi kujuline kaljunukk, mida me ka lähemalt uudistame.

Pikast vantsimisest väsinud ning näljased, laotame oma teki ojakaldale laiali ning nosime pomelot, kookost ning apelsini, samal ajal toredaid kalakesi kokku lugedes.

Ants toidab kookosega näljaseid kalu. Taamal paistab püramiid.

Piknik peetud, kõnnime pisut maad veel teisele poole kallast ning leiame isegi ühe imepisikese kose.

Kuna kell on juba üsna palju, asume tagasi üles ronima, mis seekord keele ikka täitsa vestile võtab. Tagasi maapinnale jõudes on tunne nagu oleks pika maratoni maha jooksnud.

Kuna antud kämpinguala on tasuline ning registreeringut me tänu olematule telefonilevile teha ei saa (ja ega ei tahakski), otsustame mõne tasuta platsi üle otsida. Õnneks on 5 km kaugusel üks kruusatee, mille servas ööd saab veeta. Pargime end ära ning sööme õhtust.

Täna kasutab Ants üle pika aja meie välidušši, mida viimati vist enne laimifarmi tööle asumist, üle aasta tagasi, vaja oli. Samati tegi Ants otsa lahti võsa alla koma laskmisega.

9. juuni (reede)
Ärkame 7st. Täna öösel oli veel külmem, tõenäoliselt nullis. Lõpuks, kui päike juba puude tagant piiluma hakkab ja ennast bussist välja ajame, näitab kraadiklaas 2 kraadi. Piisavalt krõbe, et müts pähe panna.

Nje mai mesjats.

Hommikuks võikud ja teele. Hughenden’ist läbi sõites teeme seal väikese peatuse ning istume tunnikese netis, kasutame võimalust vetsus käia ning laeme dušši uuesti täis. Järgmiseks peatuskohaks valime Richmond’i nimelise alevi/linnakese, mille lähedal peaks asuma fossicking’u ala, mis tähendab siinmail põhjusmõtteliselt aarete või kivististe otsimise kohta.

Poole kaheks jõuame pärale ning asume usinasti otsima. Annika, kes erilist huvi tolmu sees tuhnimise vastu ei tunne, läheb mõne aja pärast bussi varju, mina aga jätkan otsinguid.

Ja siin on tegemist täiesti hariliku paekiviga,

Kuigi igas mõõdus teokarpe ja muid sarnaseid moodustisi on kõik kohad täis, on üsna raske mõnda kala või kooriklooma leida. Lõpuks, peale paari tundi haamri ja hambaharjaga tuuseldamist ning tohutu kärbseparvega võitlemist, märkan ühe kivi küljes midagi põnevat. Ei julge pead anda aga arvan, et leidsin mingisuguse eelajaloolise vähilise sabaotsa, 3 lüliga. See on ka kõik. Õnneks on hetkel samas karjääris pooleli tundmatu veesauruse väljakaevamine ning presendi alt võib näha iidse eluka fossiilseid luid, mis meie fossicking’u janu vähemalt visuaalselt ära rahuldab.

Tundmatu sauruse haud.

4st sõidame tagasi Richmond’i ning teeme sealses kohalikus pargis ära õhtusöögi (sojakapsa nuudlid) ning peseme maha oma päevase kaevandamistolmu.

Pimeduse varjus hiilime aga mõnedsajad meetrid eemal asuvasse RV parki, kus ennast kõige tagumisse nurka ööseks sisse seame.

10. juuni (laupäev)
Ärkame jälle 7st. Täna enam nii külm ei olnud ning magada oli päris mõnus. Hommikusöögiks sõidame Lake Fred Tritton’i äärde (kohalik tehisjärveke) ja meisterdame endale mõnusad võikud.

Otsustasime, et anname fossiilidele veel ühe võimaluse ennast üles leida ning veedame tänase päeva jälle tolmu sees kive keerates. Enne varume muidugi kohalikust dinosaurusekeskusest, Kronosaurus Korner’is, pisut rohkem infot, kuidas ja mida jälgida ning mis on mis.

Suur krokodillkala e. kronosaurus.

Esimene pool päevast möödub erilise tulemusteta ning peale kahe priske kalakakajunni e. koproliidi, maa seest muud välja ei tule. Peale lõunat muudame aga veidi asukohta ning ei lähe kaua, kui leiame esimese kalmaari tagumiku e. belemniidi. Need väikesed kalmaarilaadsed cephalapoodid elasid meredes 100 miljonit aastat tagasi, olles nüüdseks muidugi välja surnud.
Kivistis ise on ca 3–4cm pikk ning meenutab kujult püssikuuli. Samuti leiame mõned kenad kristallimoodustised ning loomulikult lademetes kalapuru.

Iidset kalakakat kaevandamas.

Õnneks on taevas enamus ajast pilvine ning päikesepiste pärast täna muretsema ei pea. Lõpuks hakkab aga tühi kõht vaikselt märku andma, et oleks aeg otsad kokku tõmmata.

Ja just siis, viimast paekamakat ümber keerates, märkan midagi üsna huvitavat — u. 8cm pikkust piklikku kivistist, mis koledat moodi kihva meenutab. Suure õhinaga uuristan moodustise paest välja ning puhastan tolmust ära. Lähemal vaatlusel selgub aga, et hambaga tegu vist ikkagi ei ole ning tõenäoliselt kuulub too kummaline fossiil mõnele järjekordsele kalmaarile. Hiljem infobrožüürilt järgi uurides saame teada, et tegu on siiski üsna haruldase leiuga, kuna tavaliselt jäävad belemniidid pikkuselt vahemikku 1–4cm, mede oma on aga vähemalt topelt nii pikk ning üsna lai. Eks homme käime saurusekeskusest läbi ja uurime täpsemalt järgi.

Päevale joont alla tõmmates selgub naljakas tõsiasi, et kõik meie poolt leitud fossiilid olid kas väljaheited või kunagi kellegile kuulunud tagumikud.

Saak: belemniit e. kalmaariperse; suur soomus või teokarp; erinevad kalajupid (ülemine võib olla ka vähi taguots); kellegi roie või varba/lestaluu; kristall ja 3 kalapabulat. Väiksem kalmaariperse veeres enne pildi tegemist auto armatuuri puhuri august sisse ja kätte me teda enam ei saanud.

Poole viiest sõidame Richmond’i poole tagasi ning põikame sealsest kaubamajast läbi, ostes hommikuks mõned munad. Kui muidu maksab 12 muna 3$, siis siin on hind aga eriliselt lakke keritud ning sama koguse pealt tuleb välja käia 5$. Homme peame kütust samuti varuma — tea, kas kaardi peal on üldse niipalju raha, et paak täis võtta…

Viie ajal sööme õhtust, käime pesus ning jalutame Fred Trittoni järvekesele tiiru peale. Kuuest, siis kui pimedamaks hakkab kiskuma, hiilime jälle RV parki ööbima.

11. juuni (pühapäev) Kirjutab Annika
Täna on plaanis Richmondi linnaga hüvasti jätta.

Hommikul ajame end peale seitset üles ning sõidame 800 meetrit eemal asuvasse parki, kus tualett ka olemas on. Teeme hommikusöögi ära ning otsustame veel enne lahkumist ühest tasuta muuseumist läbi põigata. Teel sinna, oleks Ants peaaegu ühest pisikesest krantsist üle sõitnud kuid õnneks oli pitsu piisavalt väle ja pääses pakku. Järsust pidurdamisest muutis aga enamus asjadest bussis oma asukohta.

Kuna Richmond on pigem küla, mis koosneb ühest väiksest tänavast, jõuame muuseumisse umbes minut peale pargist välja keeramist. Loeme tänaval asuvalt infotahvlilt pisut selle asula ajalugu, mis nagu ikka, on umbes sama, mis igal pool — tulid valged, peksid kohalikud laiali, panid püsti paar putkat ning hakkasid seejärel kariloomade kasvatusega tegelema.

Muuseum.

Madal, kohalikust lubjakivist ehitatud muuseum, on pisike kuid sisaldab endas vanade aega kireldust ning ka ajaloolist kraami, mida küla pealt kokku on laenatud. Meiega ühinevad kolm üsna väärikas eas daami, kelledest üks meiega juttu alustab.

Tegu on juurte poolest kanadalannaga, kes juba 50 aastat Austraalias on elanud. Tädi on nüüd, peale õpetaja ametit, pensionile jäänud ning tegeleb hobikorras fossiilide otsimisega. Oma kahe Kanada sõbrannaga ongi nad parasjagu mööda kõrbet ringi tiirutamas, üritades leida põnevaid kivistisi. Väga vahvad tegelased, kelle teeb veel erilisemaks asjaolu, et kõigil kolmel on igaühel umbes sama hipibuss reisimiseks nagu meilgi, mitte kõigi mugavustega karavan nagu tavaliselt sellises eas prouadelt eeldaks.

Vanad asjad üle loetud ning kaetud, võtame ette järjekordsed 360 kilomeetrit mööda kuiva ja igavat kõrbe. Õnneks muutub silmapiir lõpu poole natukene põnevamaks, pakkudes silmailuks mägisemat maastikku. Cloncurry nimelises linnakeses teeme pisut pikema pausi, kus sõidame kohalikku tammi juurde, et end kookose ja pomeloga kostitada.

Teeäärne mälestusmärk (60km enne Mt Isa’t) väljasurnud aborigeeni hõimudele, kes enne valgete tulekut siinsetel kõrbealadel elasid.

Siis sõidame veel 50 kilomeetrit edasi ja maabume maantee äärses puhkealas, mis juba paksult karavane täis on pikitud. Mahutame end kahe monstrumi vahele ära ning asume õhtusööki valmistama.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.