Down Under II — Juuni VI

19. juuni (esmaspäev)
Magame täna meelega sisse ning ootame, et päike välja tuleks ja ilmaruumi pisutki soojemaks kütaks. Juba teist hommikut järjest on väga külm ja tugev lõunatuul lõikab igast selga aetud särgist ja kuhvtast läbi.

Kummuli elamine.

Hommikusöök nahavahel, asume Alice Springs’i poole tagasi sõitma, tehes vahepõike Kings Canyon’isse (Kuninga Kanjon). Sinna on pea 250km ning ennelõunane aeg kulubki ainiti sõitmisele, ainukeseks meelelahutuseks teeäärsed auto- ja karavanivrakid.

Kathleen Springs’i nimelises roadhousis teeme boksipeatuse, et kütust varuda kuid nähes hinda — 2.20$ L, laseme sealt kiirelt varvast. Kõikide arvestuste kohaselt peaks Alice Springs’i oma varudega nibin-nabin välja vedama.

Kings Canyon’isse jõuame kella ühest. Lõunaks kiired köögiviljatortillad, siis matkasussid jalga ning rajale. Kahjuks on kõige põnevam rada, ‘rim walk’, nimme täna suletud (varingu tõttu) kuid 3,8km rada lõunapoolsel küljel on õnneks avatud.

Esimesed 600–700m on päris rasket tõusu, edasi kulgeb rada aga üsna mõnusalt, mööda lauget mäeharja. Hoolimata tihedast inimliiklusest, võib igal pool rajal vilgast sisalikuaelu märgata ning julgeid linnukesi söögi otsinguil põõsaste vahel siblimas kohata.

Suzlik.

Peale kahte kilomeetrit jõuame kanjoni servale. Avanev vaade on üsna majesteetlik ning väärib igati oma kuninglikku nime. Kaljune sein langeb mõlemalt poolt kanjoni püstloodis pea 100m ning kuristiku põhja palistavad aja jooksul seintelt varisenud graniidikamakad ning nendel kasvavad kõrged gumtreed. Viimatine suurem varing toimus siin 1930. aastal, peale seda on kõik rahulik olnud (va. mõned väiksemad intsidendid, nagu eelmainitud hiljutine varing). Kanjoni põhjas peaks ilmselt vihmasemal perioodil ka jõgi voolama, kuid hetkel ei ole seal veest haisugi.

Kuninglik vaade.

Imetleme mõned minutid vaadet ja jätkame rada, mis viib meid pisut kaugemalt, kus kaljused seinad kokku puutuvad, üle väikese silla ning edasi kohta nimega Eedeni Aed. Tegemist sügava ja üsna laia lõhega, kuhu päike eriti ei ulata ning kus võib leida isegi püsiva veesilma. See koht on uskumuste poolest väga tähtis nii aborigeenidele ning just vee tõttu ka kaljustel nõlvadel elavatele loomadele, nagu näiteks haruldane mägikänguru euro ja väike hiiresarnane imetaja, kelle nimi oli meelde jätmiseks liialt keeruline. Loomulikult ka erinevatele lindudele, roomajatele ja putukatele, kes ümberkaudset kivist maastikku asustavad.

Puhkame kõrbeoaasis mõnda aega jalga ning jälgime huviga, kuidas 2 saksa hipit kookospähkli kallal purelevad. 3st asume tagasiteele ning 4st oleme parklas.

Kurb pilk ja räsitud kasukas annab mõista võsakutsu raskest elust.

Ööseks välja valitud ala poole sõites näeme kentsakas poosis metsikut dingot, kes teeäärde üles seatud torust vett limpsida üritab. Selleks ajaks, kui pildistamise eesmärgil otsa ümber jõuame keerata, on kutsu juba tagasi neljal jalal ning vantsib vaikselt võsa vahele.

5st jõuame Morris Pass lookouti ja seame end ööseks sisse.

20. juuni (teisipäev) Kirjutab Annika
Ärkame poole kaheksa ajal. Täna on siht tagasi Alice Springsi jõuda, et toiduvarusid täiendada ja võimaluse korral ka pesemas käia.

Kella poole üheksa ajal hakkame liikuma ning plaanime tee äärde jäävast meteoriidikraatrist läbi põigata. Sinna on aga oma 140 kilomeetrit. Sõidame ööbimiskoha mäest alla ning märkame jubeda üllatusega, et asfalttee läheb üle kruusateeks. Tee servas olev silt küll hoiatab kruusase tee eest ning manitseb ettevaatlikule sõidule kuid kahjuks pole märgitud, kaua see katteta tee lookleb. Heas usus ja lootuses, et ehk lõpeb õudus kiirelt, sõidame edasi. Tee olukord on kaugel normaalsest, kuid sõidetav. Aga see on alles algus. Kui me oleks teadnud, et rada läheb kordades hullemaks ning kestab kokku 130 kilomeetrit, oleks me kannapealt tagasipöörde teinud ja suure ringiga mööda asfalti Alice Springsi sõitnud. Kahjuks me seda ei teadnud — me õpime seda raskel teel.

Mingilt maalt muutub tee täielikuks õudusunenäoks, olles muhklik, auklik, kohutavalt rööpas, mogulites, kivine ja kõik halvad sõnad, mis ühe autotee kohta käima ei peaks. Buss ragiseb ja koliseb metsikult, asjad riiulitelt lendavad. Sõita ei ole võimalik ei kiirelt ega aeglaselt, mõlemal juhul oleks see auto surm. Ants kakub juukseid ja karjub aeg-ajalt aknast välja, mina hoian pead kinni ja surun pisaraid alla — see on meie elu kõige pikem ja jubedam sõit (kestis kokku üle kahe tunni). Kogu selle möllu keskel ei jõua me isegi peatuda, et tee ääres ringi lonkivat metsikut eeslit uudistada. Kui me siiski korraks kinni peame, et üle kaeda, kas auto veel ühes tükis püsib, näeme paberkaarti uurides, et peame veel oma 80 km loksuma, et asfaltini jõuda.

Läbi pingutuse jõuame siiski korraliku teeni välja. Kui arvasime juba vahepeal, et ei hakka oma närve enam kulutama ja jätame kraatri külastuse üldse vahele, siis lõpuks otsustame ikkagi sinna sisse põigata. Kraatrini jõudmiseks peaksime veel aga omajagu kruusa kannatama.

Vahetult enne katteta teele jõudmist tunneb Ants, et bussi pidurid jamavad ning peame kiirelt tee servas kinni. Ants kardab, et äkki rapsis vibratsioon pidurivooliku puruks, lekkides nüüd vedelikku ning lastes õhku sisse. Testime mõnda aega pidureid ja vahime, kas kuskil midagi tilkumas näha on või ei. Õnneks ei ole. Mõtleme kraatri kuu peale saata ja otse Alice Springsi sõita. Seal saame vajadusel remonditöökotta minna. Sõidu ajal testib Ants pidevalt pidureid ning imekombel hakkab pedaal lõpuks võtma. Loodame, et see nii jääbki.

Peale kolme jõuame Alice’isse ning suundume poodi. Närvid on nii läbi, et ei viitsi enam isegi dušši alla minna, vaid liigume peale šhoppamist otse kämpingualasse.

Teeme õhtusöögiks kiirnuudleid ning siis puhkame oma stressirohkest päevast valutavaid päid ja närve.

21. juuni (kolmapäev) Kirjutab Annika
Ärkame koos esimeste päikesekiirtega poole kaheksa paiku. Pakime asjad ja sõidame 10 km tagasi kesklinna. Esimese asjana seame end pargis sisse, kus saame internetti kasutada ning Triinale sünnipäeva õnnitlused teele panna.

Kuna meid ootab ees väga pikk sõit (üle 1500km) Darwini suunas, peame jällegi kõik ostud siin ära tegema, et ülikallites roadhouse’ides mõtetult raiskama ei peaks. Ostame kartulisalati kraami ning muud vajalikku ning käime ostukeskuse sööklast läbi ja võtame lõunaks kahepeale portsu fish’n’chipsi.

Seejärel liigume taaskord nänni, et eelmine kord nähtud kuid ostmata jäänud aborigeenide maal(20$) ära osta. Kuna oleme tükimat aega oma uusi kalamehe toole katusele kinnitada tahtnud, käime viimasena läbi K-martist ning muretseme terve posu kinnituskumme.

Siis võtame suuna Tennant Creek’i peale. Teeme kiire põike Airelon’is, kus juba eelmine kord mööda sõites üks kõrge kuju meile silma jäi. Lähemale sõites märkame 5 või 6 meetrist aborigeeni naist koos lapse ja kütitud sisalikuga ning eemalt, künka otsast, mehe siluetti neid jälgimas.Seesamune vennike meile kaugelt maanteelt silma paistiski.

Aileroni hiiglased.

Puhkealaks valime juba ära testid Prowse Gap rest area, 350km enne Tennant Creek’i. Lööme esimese asjana kartulid keema ja võtame kasvava mustusekihi sunnil kordamööda õuedušši. Kered puhtad ja tuhlid pehmed, asume salatit kokku keerama.

Päeva lõpuks veel film meie kohe-kohe otsa lõppevast filmitagavarast ning siis magama.

22. juuni (neljapäev)
Juba teist ööd järjest ärkan 3, 4 vahel üles ja vähkren unetult jupp aega. Ei tea, kas rooli taga istumisest hakkavad mingisugused energiaülejäägid tekkima või on asi milleski muus. Hommikul selgub, et Annikal on viimased paar ööd täpselt sama mure olnud. Loodame, et tegemist on mööduva nähtusega.

Hommikuks munapudru ja teele. Tänane päev möödub järjekordselt sõites ning õhtul ööbimispaika jõudes oleme pea 400km selja taha jätnud. Valisime peatumiseks Pebbles Rock (Kundjarra) nimelise kämpimisplatsi, mis asub meile juba tuttavast Tennant Creek’ist paarkümmend kilomeetrit põhjas.

Kant omab jällegi suurt tähtsust kohalikus kultuuris ning oli 80ndatel pingeliste sündmuste keskpunktiks, kui suur kaevandushiid Euroopa kasvava graniidivajaduse rahuldamiseks siin kirka maasse kavatses lüüa. Õnneks suutsid kohalikud aborigeenid tänu visale protestimisele kauni koha hävingust päästa.

Õhtusöögiks kartulisalat, magustoiduks jalutuskäik kivide vahel.

23. juuni (reede)
Järjekordne sõidupäev. Tee on uus aga samasugune. Liigume kokku umbes 250 km, mille vältel peatume vaid lühikeseks lõunaks Attack Creek’is.

Koht märgib punkti, kus kuulus šoti juurtega maadeuurija, John McDouall Stuart, oma neljandal katsel ületada Austraalia kontinenti lõunast põhja, oli sunnitud raskesti läbitava taimestiku, haiguste ning vaenuliku Warumungu hõimu tõttu tagasi pöörduma (1860). Nime ‘Attack Creek’ sai siin asuv oja aga hilisema intsitendi tõttu, kui sama aborigeenihõimu mehed tapsid 1870. a. suure karjaajajate ekspeditsiooni juhi, John Milner’i.

Ööbimiseks valime pisut tagasihoidlikuma ajalooga Newcastle kämpinguala, ning poeme kõige tagumisse nurka peitu. Loeme tunnikese raamatut ja passime niisama. Õhtuks kartulisalat, peale mida kohustuslik hammastepesu ja voodine film.

Klahvid läikima.

24.juuni (laupäev) Kirjutab Annika
Hommik algab päris toredasti. Saame telefonikõne otse Raitsi saunast, kus kõik kompanjoonid parajasti Jaanipäeva peavad. Tundub, et vaatamata jahedale ilmale, on pidu ikka vägev ja lõbus, tekitades hetkeks isegi mõrumagusa koduigatsuse. Olge mureta, järgmine aasta oleme kohal ja valmis kuuli kõrgemale ja kaugemale tõukama, kui kunagi varem.

Pakime asjad ja asume taaskord sõitma. Teeääri palistavad pikad kilomeetrid värskelt põlenud võserikku, kus mõnel pool isegi üksikuid halge veel hõõgumas näha võib, andes mõista, et ilmselt on tulekahju alles lähipäevadel toimunud.

Teeme kusagil suvalises parklas lõunapeatuse ja naerame pensionäride üle, kes end juba kella kaheteistkümneks puhkealale sisse on seadnud ja kükitavad nüüd tihedalt ümber avaliku vetsu, nagu silgud pütis ja vahivad igat mööduvat või peatuvat sõidukit. Ei tea küll miks nad tervet päeva kusagil peldiku kõrval veeta tahavad, selle asemel, et edasi liikuda ja vaatamisväärsustega tutvuda.

Vurame veel tüki maad edasi, kuni jõuame Mataranka asulani. Ostame esmalt pensukast jääd, sest viimased päevad on väga soojad olnud ja seega ei püsi külmakast just eriti kaua jäisena. Siis avastame, et antud koht on tuntud oma soojavee allikate poolest ning otsustame ühte neist vaatama minna.

Loomulikult on bassein varbaid leotavaid pensionäre ja muidu rahvast paksult täis. Jalutame esmalt niisama mööda kallast ja vahime seda üsna ilusa ja kirka helesinise veega allikat. Pistan isegi korraks varba vette ja pean tõdema, et vesi nagu leige supp. Sisse kasta me end esmapilgul ei soovi — seda eelkõige rahvarohkuse tõttu ja ka sellepärast, et Ants nägi kusagil plaastreid ringi hulpimas. Ei tundu just eriti hügieeniline see inimseljanka siin.

Paks Michelinibeebi.

Jalutame teisele poole kallast, kus kedagi ei ole ning siis otsustab Ants ikkagi väikese tiiru teha. Kuna mul ei ole ujumisriideid seljas, jään kaldale ootama. Välja tulles tõdeb Ants, et ujuda oli küll mõnus kuid tänu soojale ning vetikalömpsisele veele, pole tunne just kõige värskem. Tagasi bussi jõudes kastab ta end igaks juhuks meie oma duššiga üle.

Sõidame veel pea 60 km edasi ning jääme King River puhkealale ööseks pidama.

25. juuni (pühapäev)
Äratus 7st. Võitlesime öö otsa kavalate sääskedega, kes meie putukavõrgust osavasti läbi taipasid pugeda. Hommikuks munapudru.

Jätkame teekonda Katherine poole ning satume mõne aja pärast Cutta Cutta koobastele suunavale sildile. Otsustame väikese kõrvalpõike teha ja uurded üle kaeda kuid kohale jõudes selgub, et koobaste külastamiseks on vaja lunastada 24$ maksev pilet. Vahime infotahvlilt pilte ning leiame, et kuna oleme juba omajagu koopaid näinud ning too siin pole teistest mingil määral erilisem, ei hakka raha raiskama. Selle asemel teeme pooletunnise jalutuskäigu tasuta metsarajal, imetleme ilusaid puid ja ringi kalpsavaid 
wallapeepusid ning jätkame teed.

10 paiku jõuame Katherine’sse. Pargime ennast kohaliku infokeskuse ette ära ning peame plaani. Nimelt selgub, et ka Kakadu rahvuspargi külastamise eest tuleb üsna kopsakas summa välja käia (näkku 40$) ning pidev raha lüpsmine iga kuramuse asja eest hakkab juba ausaltöeldes vaikselt vastu.

Paistab, et Põhja Territoorjumi valitsus, või kes iganes siin turismi eest vastutab, on nii kuramuse ahne ja kõik looduse poolt loodu on muudetud üheks suureks rahaveskiks. Halenaljakas on veel see, et keset Kakadu parki, mis peaks isegi Unesco maailmapärandi nimekirjas olema, asub üks maailma suurim uraani kaevandus. Lähemal uurimisel selgub veel, et kohalikud aborigeenihõimud olid 80ndate alguses kategooriliselt uraani kaevandamise vastu kuid olid lõpuks sunnitud valitsuse tugevale survele alla vanduma (vastasel juhul oleks nad oma aladelt lihtsalt minema löödud). Alates 1981. aastast, kui aktiivne kaevandamine lahti läks, on seal olnud juba üle 150 ohtliku lekke ning tõeline katastroof on olnud juba käega katsuda. Ohh, milline kaheperselisus ikka… Miks peaks ma maksma hunniku raha kellegile, kes väidab end õilsalt keskkonna eest seisvat ning samal ajal hoopis selle metoodilise reostamisega tegeleb? Olgu see mitte sinna parki minemine meiepoolne väikene protest.

Õnneks nägime idakaldal piisavalt koskesid, kuristikke, jõgesid ja kanjoneid ning kaotus ei ole ehk niivõrd suur. Ainuke asi, mis kripeldama jääb on krokodillid, keda seal kuhjade viisi kohata võib. Aga 40$ selle eest, et vaadata kuidas suur sisalik lupsu lööb?

Plaanid paigas, käime läbi Woolist ja varume endale mõneks päevaks toidutagavara. Seejärel jalutame veidi üle Katherine jõe jooksval vanal raudteesillal ning tangime sealsamas parklas ka oma veevarud täis.

JÕU!

Kuna Kakadu jääb meie jaoks ära, üritame leida mõne muu kandi, kus veidi aega veeta. Kõigest 50km linnast väljas peaks asuma üsna kena koht nimega
Edith Falls. Seal peaks saama ujuda ja natukene ringi matkata ning sinna suuna võtamegi.

Kuna jõuame kohale üsna hilja, ei jää täna peale väikese ujumisringi muuks aega. Peale kosutavat suplust käime veel kiirelt dušši all ning suundume ööbimiseks välja valitud kämpimisalale. Annika asub koheselt õhtusööki meisterdama, mina aitan, nii kuis saan ja vedelen niisama.

Show your support

Clapping shows how much you appreciated Antsh’s story.