Down Under II — Mai II

8. mai (esmaspäev) Kirjutab Annika
Äratuse sättisime kella seitsmeks, kuid oleme juba poole seitsmest poolärkvel. Nüüdsest plaanime pisut varem tõusta, et päeva võimalikult ökonoomselt ära kasutada.

Hommikul on järve ääres kaste maas ning sääsed näljased kui kurat. Teeme kiire hommikusöögi ja seame suuna Harvey Bay poole, kus paar päris toredat ajaveetmisvõimalust on.

Sõites läbi Maryborough linna, märkame tee ääres ühte autopoodi. Keerame sisse ja veedame seal peaaega tunnikese, valides bussile uut deep cycle akut (tulede ja muu elektrit nõudva kola jaoks) , sest vana ei ole just kõige värskem ja kipub liiga lihtsalt ära koolema. Jällegi peame kiitma asutraallaste abivalmidust, sest selle aja sees, kui parklas olles oma aku kallal nokitsesime, tulid kaks vanemat meest meile abi pakkuma. Üks neist oli isegi nii usin, et tõmbas kohe hinnavõrdluse saamiseks erinevatele autokauplustele kõned peale.

Otsustame lõpuks ikkagi sealt samast autopoest (SuperCheap Auto) uue aku muretseda. Üsna kallis väljaminek — 247$, kuid seda oli meil vaja.

Edasi suundume Harvey Baysse, kus esmalt ühe pisemat sorti tiigi üles otsime. Meid tervitavad vee- ja muidu lindude hordid, kes ilmselgelt meilt maiust saada loodavad. Eriliseks teeb selle tiigi asjaolu see, et seal pesitsevad sajad kilpkonnad, keda me esialgu tähele ei pane kuid pikemal vaatlemisel märkame pisikesi periskoope mööda vett ringi luuramas. Päris naljakad tegelased, keda turistid kahjuks saiaga toitmas käivad. Erinevalt ninjakilpkonnadest, kes ainult pitsast toitusid, ei suuda päriskilbilised teadupärast teraviljatooteid seedida ning see on neile kui ekstra kahjulik rämpstoit.

Pisikesed allveelaevad.

Vahime mõnda aega neid vahvaid kullerkuppe ja liigume edasi sadama suunas. Tahame Urangau nimelise kai üles leida kuid see osutub peaaegu võimatuks missiooniks. Meie kallis abimees Sygic ei taha kohe kuidagi õiget marsruuti üles leida, juhatades meid sikk-sakitades mööda linna edasi ja tagasi. Lõpuks oleme nii tüdinud ja näljased, et otsustame ühes suvalises parklas lõuna ära pidada.

Kõhud täis, uurime kaarti pisut põhjalikumalt ning otsustame kaile viimase võimaluse anda. Ja ei olegi see üles leidmine nii keeruline, kui algul tundus. Urangau kai on 868 meetrit pikk (valmimise ajal, 1917a., isegi paarsada meetrit pikem) ning ilmselgelt kohalike kalameeste meelispaik. Näeme, et keegi oli ühe üsna kopsaka tuunalise kätte saanud ning teine püüdis meie sealoleku ajal pisikese makrelli konksu otsa.

Rõba jest?

Lisaks kalameestele on kai peal turnimas ka pirakas pelikan, keda lahkemad õngitsejad pisemate mereandidega kostitavad ning kes neile tänutäheks viisakalt noogutab.

Samuti näeme tänu mõõnale tuhandeid pisikesi sinikrabisid liiva peal ringi siblimas. Vette nad minna väga ei julge vaid ukerdavad närviliselt veepiiri ääres ja tunglevad seal nagu pensionärid hullude päevade ajal Stockman’i ees.

Kribilistel on hullud päevad.

Jalutuskäik tehtud, valime järgmiseks sihtkohaks botaanika aia. Kümme minutit sõitu ja kohal me olemegi. Võtame kõigepealt ette Jaapani osakonna, mis näeb üldpildis üsna kena välja kuid on ka pisut hooletusse jäetud.

Ükskord Jaapanis…

Siis jalutame mööda tehisojakaldaid, mis looklevad mööda puudesalu, kus igasuguseid erinevaid taimeliike näha võib. Lisaks on seal ka kolm päris uhket purskkaevu.

Kõnnime ojale tiiru peale ja peame nõu, mida edasi teha. Oleme juba pikemat aega pesemata olnud ja seega sõidame ranna äärde tagasi ning võtame külma dušši. Väga karastav ja meelipuhastav kogemus. Veedame ka pisut aega internetis ning kella nelja ajal paneme bussile hääled sisse. Suundume Childersi poole, kus valime juba tuttava Apple Creek kämpimisala magamiseks välja (olime seal ka eelmise aasta aprillis, kui siinkandis tööd otsisime).

Jõuame peale viite kohale ja teeme kiire õhtusööki. Kell kuus on väljas juba pime ja ei jää muud üle, kui pikali visata ning seriaali vaadata.

9. mai (teisipäev)
Ärkame poole 8st. Hommikuks sööme krõbinaid, mis aga kuidagi alla ei kipu minema. Kuna toitu ära visata ei taha, oleme tõenäoliselt neid veel mitu hommikut sunnitud tarbima.

Poole üheksast oleme kenasti kokku pakitud ning võime teele asuda. Võtame suuna Bundaberg’i peale, kus samuti eelmisel aastal, tööd otsides, mõned päevad peatusime.

Tunnike hiljem jõuame kohale ning põikame esimese asjana linnapiiril asuvasse kaubanduskeskusesse. Käime kõik boksid kenasti läbi ning ostame endale mõned külmailma hilbud (24$). Järgmiseks Wooli, kus muretseme õhtusöögi jaoks kookospiima, juurikaid ja nipetnäpet näksimiseks.

Peale poodlemist plaanime taaskülastada oma lemmikut, tasuta loomaaeda ning tuttavatele wallapeepudele tere öelda. Sinnapoole liikudes märkame aga tee ääres ilgemalt suurt Salvation Army ladu, millest mööda sõita pole lihtsalt võimalik. No sellest nännist võiks lausa laule kirjutada — niivõrd palju põnevat kraami, alustades hilpudest, lõpetades mööbliga ja valik on lihtsalt superrikkalik. Imelik, et me eelmisel korral seda poodi ei märganud…

Veedame seal samuti tunnikese, lahkudes siiski tühjade kätega, kuna otsest
vajadust millegi järgi ei tunne. 12 paiku maandume loomaaia parklas, kus lööme pliidile tule alla ja nosima ära oma viimase pastalõpu.

Tssst, Peep magab!

Kõhud täis, jalutame sisse. Kõik loomad on ilusti omal kohal, ainult väikeste kaelusahvide puur on millegipärast tühi. Kuna pärdikud on teadupärast nutikad vennikesed, pean üsna tõenäoliseks, et ollakse kusagil jooksus. Sõbrad wallabid on aga kõik alles ja tegelevad parasjagu lõunauinakuga, kerra tõmbunult ümbritsevast kärast välja tegemata.

Peale loomaaiaringi leiame, et päev on alles noor ning tarvis oleks veel kohalik rand üle kaeda. Barolin Rocks, mis asub Coral Cove nimelises asulas, on üsna kivine ja sobib rohkem snorgeldamiseks, millele viitab ka enamus silte. Kuna aga ilm kisub aina tormisemaks ning lained on üsna suured, jätame snorgeldamise aga mõneks teiseks päevaks, seda muidugi juhul, kui me üldse kavatseme siinkandis pikemalt peatuda.

Barolin Rocks — kohalik snorksirand.

3 paiku suundume tagasi linna ning teeme veel kiire tiiru Target’isse, et
Annikale mõni soojem kuhvta leida (ennustuste järgi peaks ilm veel mõnda aega jahe ja vihmane olema). Kahjuks ei leia me sealt aga miskit asjalikku.

Ööbimiskohaks valime jällegi tuttava koha — Wallum Reserve Rest area. Eelmisel aastal sain siin ühe huvitava tüübiga kokku, kes väitis end tiibeti munk olevat. Tea, kas sel aastal on vennike jälle siin?

Nõksa peale nelja oleme kohal ja asume tugeva vihmasaju kiuste õhtusööki valmistama. Menüüs on riisi-juurvilja pada kookospiima ja jalapennidega,
mis kukub lihtsalt superhää välja. Õgime endid silmini täis ja viskame tunnikeseks lebosse.

Hiljem keedame teed ning kuulame, kuidas vihm bussi katust trummeldab.
Poole seitsmest teeme voodi, vaatame seriaali ning pool 10 tuled kustu.

10. mai (kolmapäev)
Ärkame tavapärasel ajal, pool 8. Öö otsa sadas vihma ning vahelduva eduga tibutab siiani. Õnneks on bussis mõnusalt soe ja kuiv ning niiskus ei ole veel igale poole jõudnud sisse pugeda.

Poes oli müüa üsna vahva Nokia vuffel.

Hommikusöögiks munapudru, peale mida pakime asjad ning sõidame linna. Esimese peatuse teeme The Good Guys poes (elektroonikakaup), et jupsivale
läpaka laadijale asendust vaadata. Leiamegi sobiva universaallaadija, mis on siiski pisut kallis (69$) ning kuna vana ajab asja veel ära, jääb kaup esialgu katki.

Järgmiseks viskame uuesti pilgu peale Salvation Army kaubavalikule ning tühjade kätega me seekord sealt tulema ei saa (vinüül — 1$). Edasi põrutame loomaaia parklasse, kus tangime veekanistrid täis ning peame pisut plaani. Ilmateade näitab jätkuvalt vihma ning seetõttu pole meil siin, Bundabergis, miskit eriti teha kuna enamus tegevust oleks seotud mere ja rannaga. Võtame plaaniks hoopis põhja poole edasi sõita ning järgmiseks sihtkohaks saab Rockhampton ja selle ümbrus.

Kuna sinna on pea 200km ning kell juba üsna lõunane, peame ööbimiskohaks midagi vahepealset valima. Calliope River Rest Area tundub selleks ideaalne koht olevat ning kirjade järgi pidavat seal üsna tihti krokodille kohtama, mis teeb asja veel põnevamaks.

Tee sinna möödub läbi pideva vihmasaju ja tugeva tuule kuid 4st jõuame õnnelikult kohale ning valime endale kõige kaugema nurga, otse jõe ääres. Kallas on siin üsna kõrge ja krokodillide, kes teadupärast öösiti jahti peavad, ronimiseks liialt järsk. Ei pea pimedas sirtsutama minnes väga pabistama.

Ajame oma riisipaja soojaks, naudime söögi ajal kaunist vaadet jõele ning kõrvale kuulame konnade lummavat kriiksutamist. 6st teeme ära voodi ja viskame pikali. Jääks ükskord vaid see vihm järgi.

Magama 10st.

11. mai (neljapäev)
Panime 7ks äratuse, kuid vähkerdame 8ni välja. Magamistoa kardinaid kõrvale lükates ootab meid ees kauaoodatud päike, kes meid koheselt D-vitamiiniga laadima asub ning tuju mitme kraadi võrra rõõmsamaks keerab.

Hommikusöögiks hävitame täna jälle suure portsu krõbinaid ära ning kuigi süda on nendest hiljem paha, oleme enda üle üsna uhked. 9st saame bussile hääled sisse ja jätkame teed Rockhampton’i poole.

Teeme kiire põike kämpimisalast 6km kaugusel asuvasse roadhous’i, kus kirjade järgi soe dušš peaks olema. Samuti on seal McDonald’s, mis annab meile võimaluse pesemise ajal asju alla laadida. Pargimegi bussi otse mäki ette, jätame filmid, seriaalid tõmbama ja ronime pessu. Kahjuks pole tegu tasuta duššidega ning kui muidu maksaks siin tuusik sooja vee alla 2 Austraalia raha nina peale, siis õnneks suudab Annika meid mõlemaid 2$ eest sisse rääkida. Selles suhtes on idakaldal ikka suht luks ringi rännata, sest kämpimiskohti on jalaga segada ning aegajalt võib isegi sellise imelooma, 
nagu soe dušš, otsa koperdada. Põhjaotsas ja läänekaldal ollakse liigsete hüvedega pisut tagasihoidlikumad ning seal tuleb oma jõududega puhtaks saada. Õnneks on meil tagavaraks oma päikeseenergial töötav pesunurk, mis meid suuremast beebivaipsitamisest (niisked salfakad) ehk päästma peaks.

Kered puhtad, asjad tõmmatud, suundume tagasi teele. Põrutame ühe jutiga läbi Rockhamptoni, otse Capricorn’i koobaste juurde. Kahjuks on koobaste külastus tasuline ning jällegi üsna krõbe — 32$ nägu. Õnneks sisaldab hind endas ka giidi, kelleks osutub üsna tore ja krapsakas vanaproua Janice. Mede grupis on veel perekond Tin Can Bay’st, kahe noore poisivolaskiga.

Jalutame läbi väikese puudesalu koopa sissekäigu ette, mis näeb välja nagu miskit Sõrmuste Isandast. Taevasse kõrguvasse ja väätide poolt vallutatud 
kivimüüri viib sisse kitsas avaus (meeter lai ning 4m kõrge) kuid läbi selle mäkke sisenedes avaneb muljetavaldav vaade. Koobas ise polegi niivõrd lai, selle eest on aga vee poolt uuristatud kivikamber üsna kõrge ja mõjub tänu osavale valgustuslahendusele nagu mõni iidne kirik. Kahjuks ei suuda meie näkased telefonikaamerad seda sünget ilu jäädvustada.

Sissepääs mäe südamesse.

Eesruumist viib edasi mitu väiksemat käiku järgmistesse, pisut madalamal asuvatesse ruumidesse. Teel mäe sisemusse tuleb ületada ka üsna mitu silda, mis on osavasti üle kivilõhede ja kuristike ehitatud. Lõpuks jõuame kohta nimega Cathedral (katedraal), kuhu on üle seatud pingid ja lava. Juba enne,
kui kioski juures giidi ootasime, nägin seinal plakatit, kus reklaamiti koopaooperit. See võib küll võimas olla. Saame siiski katedraali akustikast pisut aimu, kui Janice meile kõlaritest Coheni ‘Hallelujat’ laseb.

Sild üle kuristiku.

Peale muusikalist vahepala, saame ülevaate koopa avastamisajaloost. Nimelt oli aasta 1882, kui norrakast sisserändaja, John Olsen’i, pojad Theodore ja John Jr, jahikäigul esmakordselt tihedas taimestikus kahtlast avaust märkasid. Hiljem, isaga naastes, laskusid nad köite abil mäe sisemusse ning tegid küünavalgel esimese tiiru, nüüdseks tõeliseks turistiaktraktsiooniks kujunenud, koopas. John teadis, et ta on midagi erilist avastanud ning nõudis maatüki, millel too kullatükk asus, endale. Koobas oli 4 põlve Olsenite pere käes, kuni 1988 aastal maatükk müüki pandi ning see praeguste omanike poolt ära osteti (kahjuks nime ei mäleta).

Juba alguses hakkasid Olsenid seal ekskursioone korraldama ning nahkhiiresõnniku kaevandajatele mäge välja rentima. Tänase päevani
välja on Capricorn’i koobas (endise nimega Olseni koobas) üks Queenslandi põnevamaid atraktsioone.

Poole kolmest on tuur läbi ning kuna ööbimiskohta sõita on alles pisut liiga vara, otsustame ka sisse põigata Mt. Etna rahvusparki. Nime sai antud mägi oma Sitsiilia nimekaimult, olles väljanägemiselt sarnane. Park ise on üsna 
tagasihoidlik ja sisaldab endast väikest jalutusrada (600m) metsasalus.

Võsakabel.

Sellega ühelpool, suundume Yaamba Rest Stop’i, kus kavatseme tänase öö veeta. Parkla on karavane täis nagu ikka kuid õnneks leiame endale mõnusa nurgakese pisut eemal. Asume koheselt riisipada soendama ning vitsutame kõhud täis.

Hiljem, vetsus käies, saab Annika endale sõbranna, kes teda bussi juurde jälitab ja siia lõpuks jupiks ajaks juttu jääb ajama. Tädike (Christine) on oma mehega juba pikalt ringi rännanud ja soovitab meile mitut head kohta peatumiseks. Samuti räägib ta meile pikalt laialt oma kunagistest töödest ja tegemistest ning oma bipolaarsest tütrest, kelle eksmees on ilge valevorstist nirk. Lõpuks kingib ta meile oma sääsetõrjevahedi ning soovib meile ohutut reisi.

Poole seitsmest teeme voodi ja poeme põhku. Homme kavatseme Rockhamptonisse tagasi sõita, et sealsed nännid läbi kammida ja ehk ka kohalikku loomaaeda põigata.

Magama 22:30.

12. mai (reede) Kirjutab Annika
Ärkame peale rahutut ööd, kella kaheksa ajal. Maantee müra ei lasknud eriti sügavalt magada ning pea on seetõttu paks.

Peale hommikusööki, kella üheksa ajal, seame suuna tagasi Rockhamptoni linna suunas. Esimese asjana võtame kaubanduskeskuse (Stockland) vallutamise ette. Käime ja kondame enamus bokse läbi kuid kuna meil
midagi erilist vaja ei ole, põikame lõpuks hoopis toidupoodi. Varustame end hunniku puuviljade ning tuunakonservidega (Antsu lemmikmaius).

Edasi sõidame Vinnies’esse (järjekordne nänn) ja tuhlame seal mõnda aega ringi. Valik on aga üllatavalt kehv ning riiulid pooltühjad.

Viva La Biodome!

Siis võtame nõuks kohalikku loomaaeda külastada. Tutvume erinevate lindudega, kes suure, vihmametsase biokupli sees elavad. Siis liigume edasi kängurude aiamaale, keda küll paitada ei saa aga pigem on see loomadele hea, sest muidu oleks nad laste poolt juba ammu karvutuks käpitud.

Kusagil seal samas on ka üks emu ringi kondamas ja oma naljakaid kurguhääli kuristamas.

Vana koaalapäss.

Järgmiseks tutvume kahe naljaka koaalaga, kellest üks on üsna pulstunud ning ilmselgelt oma kuldsetes aastates. Koaalahärra on parajasti üleval lõunat nosimas ning tuterdab oma paksu pepuga edasi-tagasi mööda oksa, kõige mahlasemaid eukalüpti lehti jahtides. Poolel teel järgmise magusa suutäie järele, otsustab ta oma põit kergendada ega tee teist nägugi, et me sealsamas vahime ja naerda kõhverdame.

Vanatoi naabriks on aga pisut krapsakam vennike, kes agaralt mööda puuri kalpsab ja ilmselt väljapääsu otsib. Tea, kas tundis naaberpuurist värske eukalüpti lõhna ja üritab nüüd sinna teed leida? Lõpuks väsib karvatups aga tulutust jooksmisest ära ja ronib oksa peale puhkama.

Näeme ka ühte magevee krokodilli ning teist, õige pirakat soolavee suguvenda. Kuna nood midagi asjalikku, peale päikese käes peesitamise, ei tee, liigume edasi ahvide aedikusse.

Näeme viite suurt šimpansit ning paari nunnut makaaki. Ahvidel on parajasti tuduaeg ja midagi eriti põnevat teoksil ei ole. Kuna kella kolme ajal saab nende toitmist vaadata, otsustame aja parajaks tegemiseks kõrvalasuvasse botaanika aeda põigata.

Esimesena käime läbi Jaapani osakonnast. Tundub, et siin, Austraalias, on Jaapani teema väga populaarne, sest igas linnakeses on vähemalt üks Jaapanist inspireeritud nurgake. Tegu muidu väga ilusa alaga, kus on kaunis veesilm ja pisike kosk ning lopsakad taimed.

Järjekordselt Jaapanis.

Üldse on see taimestiku poolest väga luksuslik park, kuna märkame igal pool lopsakaid aaloe taimi ning palmipuid, mis iga kell mändidele ja kuuskedele tuule alla teeks.

Küünlapuu. Viljad (ca30–35cm pikkused) on puised ja maitsevad magusalt, meenutades pisut suhkruroogu.

Siis jalutame ringi troopiliste viljade aias, kus kasvavad kõige müstilisemad ja ekstravagantsemad puud, mille olemasolust meil väga palju aimu ei olnduki. 
Kas olete ehk kuulnud sapotilla, kumkvaadi või küünlapuu viljadest?

Kuna kell hakkab kolm saama, jalutame tagasi loomaaeda ja jääme ahvide toitmist ootama. Varsti ilmubki talitaja koos ahvidele mõeldud külmutatud puuvilja pudelitega. Primaadid lähevad tähelepanust kihevile ning hakkavad võre taga ringi tunglema. Vana alfa ning noorem, veel mitte nii alfa, kukuvad kohe maid jagama ning suure kisa saatel vallanduv mürgel päädib ühele süütule kõrvalseisvale kõrvikule veritseva tagumikuga. Lõpuks saab talitaja igale ahvile pudeli käte vahele suruda ning kõik jooksevad ise nurkadesse oma jäätist lutsima.

Hoidja räägib meile samal ajal pikalt ahvide taustast ja pisut kurvast saatusest. Kõik need primaadid, kes siin elavad, on üles kasvanud valedes tingimustes, üsna halbade inimeste käes. Neid on kasvatatud, kui inimlast
ja seega ei osanud nad pikalt õige ahvi kombel käituda. Neid kasutati ära tsirkustes, sundides neid tegema igasuguseid ebanormaalseid trikke nagu motikaga sõitmine, riiete kandmine ja sigarite pahvimine. Kuna kõigil neil on üsna raske ja ebanormaalne minevik, ei ole neist ühelgi õiget arusaama šimpansikarjas valitsevast hierarhiast.

Manki bisness.

Tänu faktile, et kõik nad on beebist peale emast ja karjast eraldatud, ei oska nad paarituda, omavahel normaalselt suhelda, karja juhtida või karjajuhile alluda ja isegi ahvi moodi mängida, sest ahvid õpivad kõik oskused esimese üheksa-kümne aasta jooksul, oma karja keskel. Ühel praegustest ahvidest on õnneks siiski pisut kambakogemust ning seega loodavad talitajad varsti beebibuumi.

Šimpansid on suuresti tänu inimestele ohustatud liikide seas. Ahvi liha on aasias delikatess ning ühe primaadi eest on võimalik 15 000 dollarit teenida. Selleks aga, et ühte šimpansibeebit elusalt kätte saada, tapetakse terve kari maha, kuna iga ema kaitseb oma last ning iga kari oma liiget, surmani. Õnneks on olemas häid inimesi, kes illegaalse küttimise vastu võitlevad. Kuid viimase aja uudised näitavad, et ka need inimesed on ohustatud liik, sest salakütid on valmis ka kõik rangerid kopsaka palgapäeva nimel maha nottima.

Tegelikult aitame me kõik šimpansite väljasuremisele kaasa, kuna meie lahutamatute kaaslaste, mobiiltelefonide akud, sisaldavad cadmiumi, mida ainult Kongos kaevandatakse ning mille tõttu metsad, seega ka ahvide elukohad, hävinevad. Kui aga telefone rohkem taaskasutada, väheneks vajadus cadmiumi järele oluliselt. Ei tasu veel unustada, et šimpansi DNA on inimese omaga 98,5% sarnane. Paneb mõtlema.

Ahvid toidetud ja lood räägitud, ilmub nurga tagant uus talitaja välja, suur püüton ümber keha kerra tõmbunud. Saan isegi püütonipoisile pai teha — vingerdise kere on kuiv ja krobeline. Poleks arvanud, et julgen kunagi ussile käe külge panna aga millal siis veel, kui mitte nüüd?

Võitlen foobiaga.

Kuna kell on juba palju, jätame loomadega hüvasti ja sõidame tagasi eilsesse ööbimiskohta, mis täna pisut tühjem tundub.

Sööme õhtul õhtust ning siis õhtune seriaal.

14. mai (laupäev) Kirjutab Annika
Ärkame kell seitse ja oleme üsna erksad ning väljapuhanud. Kuna kindlaid plaane ei ole, otsustame mõnda aega netis istuda ning blogi üles laadida. See võtab tänu sisutihedatele päevadele ning pikkadele kirjeldustele üsna palju aega. Lõpuks on kell juba pool kaksteist, kui oleme valmis teele asuma.

Avastame kaarti vaadates, et enne Townsville’i ei ole just eriti palju vaatamisväärsusi ning puuduvad korralikud ööbimiskohad ning kuna sinna on alles päris jupp maad (umbes 600 km), siis võtame nõuks enne kusagil Mackay linna lähistel peatuda. Sinna on aga omakorda pea 300 kilomeetrit ja nii kujunebki meie tänasest päevast täielik sõitmispäev.

GPS näitab, et valitud ööbimiskohta jõuame tõenäoliselt alles pool kuus õhtul. Lõuna paiku valime ühe teeäärse rekkade puhkeala, et pisut riisi soojendada. Siis jätkame oma pikka teekonda.

Õnneks on marsruut meile uus ning lookleb läbi idüllilise maastiku, mida katavad rohetavad mäetipud ning suured suhkruroo põllud.

Suhkur ja mäed - Suhkrumäed!

Väikeses linnakeses, nimega Sarina, teeme kiire jalasirutuspausi ning tutvume kohaliku vaatamisväärsuse — hiiglasliku mürgise kärnkonnaga (cane toad), kel nimeks Buffy.

Kivil istus väike konn, mõtles, mis tal püksis on.

Suhkruroo konna saatus ja staatus on läbi aja äärmusest äärmusesse kõikunud. Kui ta kunagi siia Brasiiliast sisse toodi, lootsid kõik temast suhkrurooistanduste päästjat, kes kõik kahjurid ära peaks hävitama . Sellega ta aga hakkama ei saanud. Kuna siinne kliima ja otseste vaenlaste puudumine (näärmest erituv mürk tapab peaaegu kõik loomad ja roomajad, kes teda süüa võiks) soodustasid tema kiiret levikut ja nüüdseks on ta asustanud pea terve keskse osa idakaldast ja on ise kahjurite nimekirjas no 1.

Kaalume teel olles mitut kämpimisala kuid Mackay lähistel pole ühtegi asjalikku kohta valida ning seega võtame ette ühe, Gargett Rodeo Grounds’i pargi, mis küll linnast üsna kaugele jääb kuid vähemasti tualetti ja vaikust võimaldab.

Sinna jõuamegi enne poolt kuute nagu Sygic ennustas. Viimaseid päikese kiiri ära kasutades, teeme kiiresti viimase lõpu riisi soojaks ja poeme veel kiiremini sääskede eest bussi peitu.

15. mai (pühapäev)
Oleme juba poole kaheksast üleval. Jagasime ööbimisala veel ühe päkkeripaarikesega, kes siiani oma tulipunases bussis õnnist lasevad.

Kuna piim on hapuks läinud, jäävad krõbinad täna söömata (JESS!) ja leppida tuleb munapudruga. Kõhud täis, pakime oma elamise kokku ja asume teele.

Jätame Mckay linna täiesti vahele ja põrutame otse Airlie Beach’i peale. Tee sinna jätkub endiselt läbi suhkruroo väljade, saadetuna mägedevööndist vasakul.

Poole kaheteistkümneks jõuame kohale. Airlie Beachist oleme juba ammu legende kuulnud, nii kohalike, kui ka päkkerite suust ning lõpuks on võimalus oma silmaga nende müütiliste juttude paikapidavust kontrollida. Mäekülge pidi alla, laguuni poole sõites, avaneb esimene vaade türkiissinisele ookeanile, valgetele jahtidele rikaste rajoonis, kaugusest paistvatele Whitsunday saartele ja kaljustel küngastel üha kõrgemale ronivatele elamutele. Pole midagi öelda — tõesti on ilus!

Üks Queenslandi pärle — Airlie Beach.

Alla jõudes tundub veel kõik super äge aga rannas ja peatänaval veidi ringi jalutades ei tundugi siin kõik nii taevamanna olevat. Eks osalt ole selles süüdi hiljuti rannikut räsinud orkaan Debbie, mille jälgi igal pool näritud ja murdunud puude näol näha on. Samuti on orkaani tagajärjel siiani suletud põhiline turistimagnet Laguna Beach — otse mere kaldale ehitatud tehislaguun.

Maalilise rannatee algus.

Üritame siiski tänasest päikeselisest ja vaiksest päevast viimast võtta ning otsime endale päevitamiseks ja ujumiseks ühe põhialast pool kilomeetrit
eemal asuva kena ranna. Kuna ennist linnavahel ringi jalutades kõrbesime üsna korralikult ära, ei hakka enam päikesevõtule rõhku panema vaid tormame vette. Jessssus, kui mõnus on üle pika aja jälle ujuda! Vesi on veidi jahedavõitu ja tuul hakkab vaikselt tõusma, mille tõttu kebime peale veerand tundi solberdamist kaldale. Leiame üles rannadušši ning teeme seal kiire pesu.

Parklas riideid vahetades ja rätikuid kuivatades näeme kampa saksa noori päkkereid, kes oma ilusate pleekvalgete lakkade ja ülipruunide kehadega ekstra eksootilised välja näevad. Aga oodake vaid, te väikesed räpased hipid, varsti tuleb Townsville ja see on juba meie territoorium. Seal hakkame ennast alles korralikult grillima ja enne me rannast ära ei tule, kui huuled on heledamad, kui nahk.

Kolme paiku teeme tiiru nidinodi poodi, kus muretseme endale jää jaoks lisakarbi oma suure esky (külmakast) sisse (4$). Kuna me pole peale hommikusööki midagi hamba alla saanud, otsustame kohalikust hiinakast kahe peale portsu vürtsikaid munanuudleid võtta (11$), mis maitsevad üsna mittemunaselt. Järgmine peatus Woolsworth ning värske kraami lett (14$).

Viimasena põikame sisse bensukasse ning tangime paagi täis. Leidsin täna kasuliku äpi, mis otsib välja, kus kõige soodsam kütus asub. See vidin säästis mulle just ca 3$, kuna iga jumala kord, kui kuskil omast arust hea hinnaga paagi täis lasen, on 200m eemal tankla, kus kütuseliiter 10 senti odavam on.

Ööbimispaigaks valime täna 114km kaugusel asuva Guthalungra Rest Area. Nõksa enne viite oleme kohal ja seame ennast kenasti sisse. Avastame, et piim, mis hommikul hapuks oli keeranud, on ennast ajapikku külmakasti põhja lekkinud ning nüüd haiseb kogu kupatus täpselt nii, nagu oleks krevett vaala tagumikus peeretanud.

Poole 7st teeme voodi ja keerame külili. Vahime mõned osad seriaali (Fargo) ning kümne paiku jääme magama.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.