Down Under II — September

17. september (laupäev)
Käisime eile õhtul Anguse soolaleiva istutamisel ning nautisime peremehe oivalist kokakunsti. Nimelt oli Angus päev otsa pliidi ees uuritanud ning külalistele maitsvaid saiakesi küpsetanud, mida meie saabumisel parasjagu lauale kanti. Kohal olid Juri ja Stehvi ning ajapikku lisandusid Jänx, Quiz, Pinta, Soku, Kaido, Jane ning kõige lõpuks igihalja irvega Gunn. Pikaks ei jäänud ning 11 paiku panime jugama, sest plaanis oli veel von Rümpichuseni juurest läbi käia.

Istusime seal samuti pool tunnikest ja jätsime nägemiseni. Kuigi saime eile alles ühe paiku magama, ärkame küllaltki puhanuna, kella üheksast. Leppisin eile Hundipoisiga (siinkohal tänaks Rivot) kokku, et toob mulle Häädemeestelt maha unustatud lohekama järgi ning sõidan nüüd Olümpia Hotelli juurde asjade järgi. Kola käes, asume usinasti pakkima. Üllataval kombel suudame kõik oma tavaari kenasti kahte kotti ära mahutada.

Kõhus sumisevad mõnusad ärevusliblikad kuid südames on lahkumise eel kurbus. Häädemeestel ema-isaga, Trinnu-Toomase ja Kairega hüvastijätt surus rinda rõhuva klombi, mis pisitasa kasvab ja endast lakkamatult märku annab. Üritan seda alla suruda kuid tõenäoliselt kaob see alles kohale jõudes, siis, kui tähelepanu muudele asjadele hajub.

Enne poolt nelja suundume lennujaama poole. Olen pisut pahane, et nii vara kohale ronime kuid varsti olen sunnitud tõdema, et tegime õieti — tädike check-in’i putkas teatab meile, et lennukile meid ei lubata, kuna passinumbrid viisadel ei kattu (tegime suvel uued passid). Hetkeks lööb tummaks. Oot-oot, misasja? Siis hakkab kõrvus kohisema ning pea läheb tulikuumaks. Mis nüüd siis saab? Kuna ümberistumiste vahed on küllaltki lühikesed, tähendaks esimesest lennust maha jäämine meie jaoks automaatselt kõikidest lendudest maha jäämist, rääkimata meeletust rahakulust. Õnneks selgub aga, et vanade passidega lastakse meid vähemalt esimesele lennule, sealt edasi peame ise hakkama saama.

Nüüd aga järgmine laks — Annika vana pass laiutab kenasti Kiisal, raamaturiiulil. Okei, kohe kõne PapaErnesaksale, kes 150ga Kiisale kihutab. Igaks juhuks võtab Annika veel takso ja sõidab Kalamajja, juhul kui pass ei ole Kiisal. Jään lennujaama ja üritan abivalmis lennujaamatädiga tagavaralahenduse leida. Kuskilt leitakse paberid sarnase juhtumi kohta, mis meid aga ei aita, kuna viisad on erinevad. Mis siis ikka, istun maha ja üritan Austraalia immigratsiooni lehelt mingisugustki infot leida.

Passid — kuramuse kurjajuurikad.

Kell tiksub halastamatult ning asi kisub närviliseks. Järsku leian aga lehe, kuhu sisse logides on võimalik oma viisa taotluses passi numbrit muuta. Vahepeal jõuab Annika Kalamajast tagasi ning saame pisutki lohutava kõne PapaErnesaksalt, kes Kiisalt passi üles leidis ja nüüd tuhatnelja lennujaama poole tagasi kimab.

Saan netis passinumbrid muudetud ning pöidlad peos, suundume check-in’i tädikese juurde, kes dokusmendid sisse skännib. 5 sekundit pinevat vaikust ning lõpuks head uudised — passid on aksepteeritud! Samal ajal jõuab lennujaama ka PapaErnesaks, kes hulljulget sõitu tehes Annikale vana passi kätte toimetab.

Jõuame boardingu ajaks väravasse ning astume lennukile, kätes ikka veel väikene värin.

19:25 (kohaliku aja järgi) oleme Münhenis ning seal algab samasugune trall passide ja viisaga, mis õnneks aga suht kiiresti laheneb. 3 tundi passimist, peale mida suundume Air Emirates’i lennule Dubaisse (7h). Lennuk on päris mugav, filmi- ja seriaalivalik päris hea, stjuuardessid viisakad ning toidud maitsvad (siiani parimad, mis saanud olen).

18. september (pühapäev)
06:30 kohaliku aja järgi maandume Emiraatides. Siin enam probleeme ei ole ning 10:30 ronime lennukile, mis rikete tõttu rajal alles 11:40 õhku tõuseb.

See ots on pikim (13h 10min) kuid üllataval kombel ei kujunenud see oodatud õudusunenäoks vaid möödus libedalt. Kohtade paigutus oli pisut kehva, kuna sattusime kõrvuti istuma ühe eriliselt karmi olemisega araablase kõrvale (välimuselt peaaegu üks ühele kuningas Leonidasega, filmist 300), kes meie vetsuskäimise tee ära blokeeris . Kuna istusin keskel, siis pidin iga kord, kui Annikal või mul endal põiekas tuli, kõvasti julgust koguma, et onule vaikselt õla peale koputada. Kuna vennike magas enamuse ajast, siis läks vaikne togimine tihtipeale üle kõvaks sakutamiseks, mille peale onu silmi lahti lüües mul junni alati jahedaks võttis — kas nüüd paneb tutaka kirja? Õnneks istus karmi pinginaabri ema kohe kõrval reas (selgus hilisema vestluse käigus), mis meie väikesed värisevad kehad suuremast nuhtlemisest säästis.

Lennu ajal jõudsin ära vaadata vähemalt 3 erineva seriaali mitu hooaega ning eriliselt naljakas oli “Last man on earth”. Annika suutis u. 5 filmi ära vaadata ja pisut ka magada.

19. september (esmaspäev)
07:25, kohaliku aja järgi, maandume Brisbane’is. Nüüd langeb suurem koorem südamelt, kuna oleme turvaliselt Austraalia pinnal, kuid probleemide jada ei ole veel päriselt lõppenud — ees ootab toll ja jätkulennule Townsville’i on ainult napid poolteist tundi.

30 mintsa sabas seismist, peale mida rivistatakse meid üles ning lastakse koertel kotid (reisikotid) üle nuuskida. Olime juba suht kindlad, et ei pea oma kohvreid lahti pakkima ja pääseme sealt kiirelt minema, kui järsku kutsu minu sumadani vastu erilist huvi üles näitama hakkas. Mõtlen juba, et mis värk on, pole ju selle kotiga narkootikume eriti vedanud? Tuleb aga välja, et Austraalia tollis ei tööta mitte narkokoerad, vaid puuviljakoerad, kes osavasti minu kallid, Arumetsa õunapunnid, kotist välja peilivad. Tegelikult ma ju teadsin, et siia ei tohi toorest vedada aga unustasin lennu ajal viimased varud ära nosida.

Kogu see kammajaa õuntega päädis terve mu pagasi läbi tuulamise ja tohutu ajakuluga. Kuna jätkulend väljus hoopis teisest terminalist, siis oli iga minut hinnas. Kiirkõnniga bussile, joostes maha ning 2 minutit enne check-in’i sulgemist saime kotid ära antud ja piletid kätte. Huh, napikas…

Ootepaviljoni jooga.

Lend kestis täpselt 2 tundi ja kella 11ks oleme Townsville’is. Nüüd on ainuke mure, kuidas ja kust bussi peale saada. Kuna lennujaamast ei lähe ühtegi transporti Charters Towers’isse, siis peame taksoga (21$) rongijaama sõitma ja seal 3,5h bussi ootama (pilet 34$ nägu). Sisustame selle aja kitsal paviljonipingil erinevaid magamispoose võttes.

15:30 asume Charters’i poole teele ning täpselt 17:30 oleme kohal. Saatsin vahepeal Jason’ile sõnumi, mis kell jõuame ning tellisime endale kellegi vastu (vanaperemees Brian).

Kuueks olime farmis. Ajasime Brianiga mede kodule hääled sisse ning põrutasime viivitamata tagasi linna, et toiduvarusid täiendada (41$) ja kütust võtta (30$). Tagasi farmi jõudes teeme voodi üles ja viskame pikali.

Arutame ja imestame, kui palju probleeme sel korral oli ning samas kui hästi kõik lahenes — jõudsime ju koos oma kolaga kenasti kohale. Ainult viimastest õunapunnidest on maru kahju.

20. september (teispäev)
Ärkame öösel kella poole neljast — luupainajate ja jetlagi tõttu. Otsustame, et sööme kõhu täis, vaatame pisut multikaid ja proovime uuesti magama jääda. Kuskil poole viie ajal see ka õnnestub. Nüüd on uni juba magusam ja kestab peaaegu lõunani.

Ärkame selle peale, et perenanine vuristab ATV’ga meie bussi juurde ning nähes, et meid väljas toimetamas ei ole, paneb ta põrinal edasi, koertekari sabas. Ajame ennast välja ning vaatame oma paistes silmadega olukorra üle — midagi pole muutunud, ainult muru on kõrgemaks kasvanud.

Pikalt aega ei raiska ning asume asju lahti pakkima ning tuulutama. Annika otsustab ka platsi ohakatest puhtaks kitkuda, kuna pidevalt sääri kraapivad okkalised on parajaks nuhtluseks.

Ohakavõtt.

Vahepeal põikab laagrisse ka Jason, kes meid hetkeolukorraga kurssi viib ja teavitab, et laime saab tõenäoliselt alles 2 nädala pärast korjama hakata. See sobib meile ideaalselt, sest siis jõuame Townsville’is ära käia ning pisut eluks-oluks vajalikke asju hankida. Veel tundis ta huvi meie puhkuse vastu ja elust Eestis. Räägime talle oma kihlusest ja kutsume perega järgmiseks suveks pulma. Tõenäoliselt neid seal aga ei näe, kuna kõige kaugem koht, kus ta oma elus käinud on, on 300km kaugusel asuv linn, Mackay, kus elab tema õde. Seal pidas ta kah ainult ühe päeva vastu.

Kella 3 paiku otsustame süüa tegema hakata kuid avastame, et gaas on otsas. Autole hääled sisse ja linna (4l ballooni täitmine — 17$). Tagasi jõudes asub Annika vaaritama, menüüs vana hea tuunikalapasta, sibula, paprika, porru ja tomatiga. Viib alla keele!

Peale sööki läheme perenaisele tere ütlema ja kingitusi kätte andma. Otsustasime talle pudeli vanakat, karbi sprotte, Eestikujulise magneti ja Tallinna maketiga savitaldriku koti sise pista. Kõik meeldis väga, ainult sprotid tekitasid pisut segadust. Enamus juttu veeres perenaise koerte ümber ja sellest, et neile kolisid katuse alla rotid elama.

Saime üle pika aja kokku ka Smoky’ga, kes aga kuidagi loid ja lustitu tundus. Hiljem, laagris tagasi olles, selgus aga, miks vaene kutsujuku nõnna vaikne ja vaga on. Kui veel mõned kuud tagasi mukol kaks punnis pähkilt saba all vahvalt tantsu lõid, siis nüüd haigutab seal kole tühjus. Siiski tunneb ta meid
ära ja saadab meid kuni pimedani igale poole.

Tasuta maius!

Enne päikese loojumist otsustame viinamarju korjama minna. Hetkel on farmis veel viinamarjahooaeg kestmas/lõppemas ning seda tuleb kindlasti ära kasutada.

Saame Jason’ilt loa noppida, palju süda lustib ja suundume põllule. Põued täis jalutame tagasi ja hakkame ennast tudile sättima. Loodame, et Jetlag annab järele ja laseb meid normaalsel ajal uinuda.

22:00 tuled kustu.

21. september (kolmapäev) Kirjutab Annika
Tundub, et meie lennuväsimus ei taha kuidagi taanduda, vaid sunnib meid ikka ja jälle keset ööd üles ärkama. Nii ka seekord. Magama läheme küll nö. õigel ajal, kuid kell kaks öösel on silmad plaksti lahti ja uni läinud, mõtle siis ise, mida edasi teha.

Vaikselt lootsime mõlemad, et hommik on käes, sest kõhud on millegipärast jõle tühjad. Kuna väljas on väga pime, siis ei jää meil muud üle, kui kusagilt varude seast paar õuna välja otsida ja loota, et need peletavad nälja eemale.

Vahime taaskord multikat, et kuidagiviisi end uuesti ära väsitada ja õnneks läheb see ka korda, kuid ainult Antsul. Mina vähkerdan ja sahistan ringi, kuni lõpuks väljas juba valgeks kisub. Tühi kõht annab ennast uuesti märku ja otsustan linade kortsutamise asemel hoopis üles tõusta ja hommikusööki tegema hakata.

Juba varakult on aru saada, et täna tuleb sombune ja tõenäoliselt vihmane päev, mis iseenesest polekski paha, sest eilne kuumaleitsak lõi meid hetkeks rivist välja. Sahmerdan vaikselt halli all asuva külmkapi ja bussiköögi vahet, et omleti jaoks materjali tuua. Kuigi kell on veel vähe ja Antsul und veel jagub, ajan ta siiski tasakesi üles ja kutsun sööma. Kõht täis, ei oska me muud peale hakata, kui ronime bussi tagasi ja vahime järjestikku ära kaks komöödiafilmi.

Puuküürnik.

Õues sajab juba kõvasti vihma ja seega polegi midagi muud teha. Tundub, et Antsu energiavarud on ikka täiesti otsas, sest teise filmi lõppedes on ta taas unne vajunud ja mina jälle hädas, sest lõuna on peagi käes ja kere heledaks tõmmanud. Seekord ei taha ma teda uuesti segada, vaid kobin välja ja mõtlen ajaviiteks raamatut lugeda ning küpsiseid nosida. Õnneks on sadu lakanud ja
õues mõnus soe istuda. Loid Smokey tuleb mulle ka seltsi ja ootab paitusi, kuid märg koer on märg koer ja seekord peab kutsu pisut pettunult niisama puu all lesima.

Olen mõnda aega Madonna eluloo rüpes ja imestan ikka jälle, mis teid pidi sellest tarmukast ja ülimalt kõrge egoga naisest nii suur diiva ja popsenastsioon kujunes.

Umbes poole kolme ajal virgub prints herneteralt ja kobib ja lõpuks bussist värske õhu kätte. Sööme lõunat, peale mida võtame plaaniks asjad enam-vähem kokku pakkida ja siis ikkagi Townsville’i poole teele asuda. Nii teemegi. Käime veel poest läbi ja ostame jääd ning siis teeme lühikese netituuri McDonaldsis.

Pisut enne üheksat saabume Reid River’i puhkealale ja lööme pliidile tule alla, et viimased tuunipasta riismed ära süüa. Keset asjatamist põrkame ja nügime pidevalt üksteise pihta, mis annab tunnistust sellest, et kitsas bussis elamine vajab uuesti pisut harjutamist, muidu võib asi täitsa inetuks muutuda.

Et meil jumala eest ilusat rannakeha ei kujuneks, sööme õhtu lõpetuseks küpsiseid.

Tagasi vanade harjumuste juures.

22. september (neljapäev)
Jäin eile alles 3st magama. Lootsin, et kui võimalikult hilja põhku keeran ja hommikul vara ärkan, siis peaks päeva jooksul niivõrd ära väsima, et homme öösel saab juba normaalselt, ilma vahepealsete ärkamisteta, põõnata. Annika on lennuläägist juba kenasti jagu saanud ning jääb normaalsel ajal magama.

Äratus kella 9st. Parkisime bussi täiesti lagedale ning hommikune päike on salongi parajaks kasvuhooneks kütnud. Kobime välja, teeme omletti ja põrutame edasi Townsville’i poole.

10ks oleme kohal ja suundume esimese asjana kaubanduskeskusesse elektroonikapoodi otsima. Seda sealt mitte leides, veedame aega toidupoes ringi askeldades ja õhtuseks tortillaralliks materjali muretsedes. Järgmisena külastame Salvation Army poodi (taaskasutuskeskus), lootuses endale võileivagrill, ventilaator või mingi muu luksusese soetada. Kahjuks jääme tühjade kätega, ainult paar paari tööpükse õnnestub leida.

Järgmisena sõidame Strand’i (supelrand), kus tasuta wifi vohab ning kus puude vilus hea lõunatada on. Istume tunnikese internetis, jalutame rannas (vesi on väga soe!) ning googeldame elektroonikapoode Townsville’is. Kuskil äärelinnas peaks suur The Good Guys putka olema (kohalik Euronics), millele nüüd suuna võtame. Kahjuks ei õnnestu seda aga kuidagi leida ning peale mõningast ekslemist loobume ja võtame suuna ööbimiskohta, mis asub linnast 20km väljas (vana hea Blue Water kämpimisala).

Kohale jõudes tõdeme, et siin pole samuti kolme kuuga miskit muutunud — ikka samasaugune ülerahvastatus. Pargime ennast oma vana hea koha peale (kus tegelikult parkimine keelatud on) ja asume tortillasid meisterdama.

Ilus loom, ilus loom…

Olen just parasjagu kapsa hakkimisega ametis, kui järsku lähedalolevast põõsatutist hirmsat sabistamist on kuulda ja sealt pesuehtne kana välja kargab. Ilmselgelt on tegemist hulkuva loomaga, kes inimest ei pelga ning kõhutäie nimel kõigeks valmis on.

Meelitan ta oma kauni kanalauluga bussi juurde ning pakun süüa — kapsast, tomatit, viinamarju ja kanahakkliha (viimane oli linnukese vaieldamatu lemmik). Hiljem limpsis tore elajas veel jalamati jogurtist, mille Annika päeval ümber ajas, puhtaks ja liikus edasi järgmise auto juurde, ise käigu pealt vahvalt kakides.

Vitsutame kõhud täis, keerame veel mõned tortillad homseks valmis ja peale traditsioonilist õhtuteed viskame lebosse. Tunnen, et väsimus võtab mõnusasti võimust ja loodetavasti suudan normaalsel ajal magama jääda.

23. september (reede) Kirjutab Annika
On olemas väljend, et inimene õpib oma vigadest. Selle loogika järgi meie inimesed ei ole. Nimelt parkisime Bluewatersis oma kõrvalisse teeserva,
teades juba eelnevatest kordadest, et varahommikul hakkavad vihmutid seal muru kastma. Oma naiivsuses lootsime, et kui bussi pool meetrit tavapärasest kohast edasi pargime, siis pääseme suuremast duššist. Aga ei, kella nelja ajal hommikul viskas veeprits auto küljele esimese lahmaka vett, mis mind jalamaid üles ehmatas. Kiiruga tõmbasin ukse kinni ning selle aja peale oli ka Ants juba jalul, valmis murupritsile säru tegema. Teadsime, et umbes viie minutiga peaks trall lõppema, kuid vetevoog ei taha kuidagi lõppeda - ikka
ja jälle käivad veesahmakad vastu bussi külge. Lõpuks võtab Ants asja käsile ja roomab, ise pühaviha täis, bussi põranda ja voodi vahele, et sealt veekanister
kätte saada. Seejärel asetab ta kanku pritsi ette, nii, et see enam meie auto vastu ei käiks.

Kogu selle jamamise peale ei taha mul uni mitte kuidagi tagasi tulla, vaid sunnib mind kuni kella helisemiseni tegevust otsima.

Kuue ajal, kui pisikese tualetiringi teen, tatsab meie auto ümber toosama kana, kes meile eile nii palju lusti tekitas. Seekord pole mul ootamatu külalise jaoks snäkki valmis ja nii ta varsti oma teed kablutab.

Kuna äratuseni on veel oma kaks tundi, vaatan ajaviiteks filmi. Lõpuks on kell kaheksa ja siis saan Antsu vaikselt sakutama hakata, et ta end jälle üle ei magaks. Hommikusöök hamba all, seame suuna poodidesse.

Tänane päev möödubki shoppamise tähe all. Esimesena suundume The Good Guys’i, mida me eile mitte kuidagi üles ei suutnud leida. Täna see meil õnnestub ning Ants ostab omale kaua tagaigatsetud uhke kõlari (UE Boom 2–179$). Seejärel kaeme ka kõrvalolevad poed läbi ning lahkume sealt loodlaua, mingite kummist kinnituspalte ja istutusalusega. Plaanime nimelt farmis oma maitsetaimi kasvatama hakata, et oleks hea kraam omast käest võtta.

Siis seame sammud Big W’sse, kust soetame puhuri, võileivagrilli ning Antsule uued plätud. Kõlab raiskamisena, kuid võin kinnitada, et valisime kõige odavamad tooted, kuid selle eest peaks need ostud meie elu palju mõnusamaks muutma.

Kuna seesugune poodlemine on 35 kraadise kuumusega totaalne katsumus, sõidame Strandi ja ujume tükk aega supisoojas merevees. Küll on ikka mõnus see elu siin!

Võta mind, päike!

Lõpuks käime veel Woolist läbi, et õhtusöögiks kraami muretseda. Poest välja kõndides näen juba kaugelt, et põrandal vedeleb raha. Tegemist on viie dollarilisega, mis kenasti meie taskusse rändab. Kes leiab, selle oma, eksju? Kõnnime edasi autode suunas, kui Ants märkab veel üht rahatähte. Seekord on tegu 2 dollarilise mündiga. Ei tea, mis rahasadu see nüüd meie peale lahti läks, kuid kurta ei saa. Võiks ainult rohkem sajaseid sekka visata.

Lõpuks seame suuna ööbimiskohta ja seekord peatume jällegi Reid Riveris, poolel teel Charters Towerisse.

Õhtuks sööme jälle tortillasid. Hiljem maiustame veel farmi viinamarjadega, mille kõrvale filmi vaatame.

24. september (laupäev)
Äratus kella 9st. Sööme hommikusöögiks tortillasid ja asume sõitma. Kella 11ks oleme Chartersis.

Tagasi Charters Towers’is.

Esimese asjana mäkki, kus paneme asjad tõmbama ja loeme uudiseid. Kuna enamus second-händi poode suletakse siin lõunast, siis kimame 12 paiku Triftshop’i, sealt miskit asjalikku leidmata, suundume Salvation Army’sse. Too nänn on meid alati hästi kohelnud ning seda ka sel korral. Saame ilgelt suure moskiitovõrgu (5$) ja 5L külmakoti, põllule joogivee vedamiseks (0.50$).

Kõige lõpuks külastame toidupoodi ja muretseme endale 3ks-4ks päevaks piisava toiduvaru (arve 102$).

Kella üheks oleme juba farmis. Avastame meeldiva üllatusena, et keegi tore inimene on meie kämpimisplatsi juures litšide oksad ära saaginud, lastes pisut õhku puude alla ja andes meile võimaluse sinna alla oma elamist ehitama hakata. Unistasime juba eelmine kord, et kui äge oleks seal varjus elada — ei mingit keskpäevast päikest, mis bussi totaalseks saunaks kütaks, ei mingeid jalgu torkivaid ohakaid ja üleüldse on kuidagi mõnus suure puu kaitsva võra all peidus istuda.

Kett maas.

Nüüd saame oma unistuse täide viia ja asume koheselt toimetama, otsides esimese asjana sobivat kohta. See leitud ja paika pandud, hakkame pinda tasandama, lehti riisuma, oksi vedama ja kärpima.

Keset kolimise saginat hüppab laagrist läbi Jason ja annab teada, et õhtul toimub linnas suur rodeo. Samuti soovitab ta meil okste lõikamine alles pimedas ette võtta, et mitte perenaisele, kes puudesse väga kiindunud on, vahele jääda. Kahjuks ei suuda me nii kaua oodata ning juba poole tunni pärast vedeleb esimene tüügas auto kõrval.

Ja nagu vihuti, sõidab mõni minut hiljem laagrisse Marilyn ning silmates esimese asjana maha saetud oksa, saame pisut noomida. Samuti ei meeldi talle sugugi see, et vanadest päkkeribussidest vineerijuppe (magamisaseme konstruktsiooni osad) laenasime ning neid auto manööverdamisel kasutasime. Kuna neil olla suur plaan need vanad logud maha müüa, siis peab kõik komplektne olema. Peale seda, kui kuulen, mis hinda nende eest küsitakse, vajub mul suu lahti — 8000$ ühe logudiku eest!!! Meie buss, täies lastis igasuguste põnevate viguritega + täiesti sõidukorras ja 6 kuulise regoga (ülevaatus, 6 kuud maksab u. 360$), maksis 6000$ ja oli niigi natukene üle hinnatud. Kardan, et vanamutt pole neil masinatel kapoti alla vaadanud, sest peale selle, et kered on seismisest parajalt ära mädanenud, valitseb mootori osakonnas tühjus. Olgem ausad, eks sai isegi seal eelmisel korral pisut inventuuri tehtud ja üht-teist lahti kruvitud.

Vahepeal on Annika kartulisalatit meisterdama hakanud ning tegeleb usinasti hakkimisega. Üritan samal ajal liivaahunnikule viimast lihvi anda ning laotan maha kandvad lauajupid, et bussi rattad sinna ära ei upuks. Kuueks ajame auto planeeritud kohale ning oleme paigutusega küllaltki rahul. Ainukesena häirib asjaolu, et paika sõitmine on paras laveerimine ning see ei lähe kuidagi kokku meie algse mõttega sellest, et sisse- ja väljasõit peaks olema võimalikult mugav. Kuna päike akkab loojuma, siis täna enam midagi muuta ei viitsi.

Õhtusöök on poole seitsmest — kartulisalat pöialpoistega e. viineritega. Meenuvad sünnipäevad lapsepõlvest.

Seitsmest käime kiirelt pesus, poole kaheksast ronime voodisse ja hakkame seriaali vaatama (American Horror Story).

Poole kümnest paneme tuled kustu.

25.september (pühapäev) Kirjutab Annika
Tänane päev möödus tõeliselt rassides ning kaevandades. Hommikul ärkame oma uues asukohas ja mõnus on see, et hommikune päike ei paistagi bussile peale. Täpselt nii, nagu me plaanisime. Ometigi tunneme, et võiks kuidagi parem olla. Paikneme küljega pererahva maja suunas, kuid mõtleme, et võiks ju hoopis seljaga nende suunas olla, et hommikul tõustes esimese asjana bossidega tõtt ei peaks vahtima. Kuna eile kaevas Ants oma kolm tundi kallaku tasandamiseks liiva, tundub pisut kilplaslikuna hakata kogu seda vaeva uuesti läbi tegema. Siiski võtame labida ja reha kätte ning asume kühveldama.

Kuna minu jõud nii hästi vastu ei pea, lähen hoopis pesu pesema ning dušši ja tualetti küürima. Tagasi jõudes on Ants jõudnud hiiglaslaslikud vallid kokku lükata, mida mööda peaks edasipidi hõlbus olemas bussi sisse- ja välja tagurdada. Esimese katse ajal libisevad pikad toestavad latid autorataste alt minema, lükates pool liivavalli kokku. Ants ei taha kuidagi alla anda, vaid kukub usinasti uut kuhilat kokku lükkama. Teisele katsele minnes tundub, et asi õnnestus paremini. Buss sai kenasti kõrgendiku peale, kuid siis ilmneb uus mure-auto on nüüd nii kõrge, et pagasnikus süüa teha on lühikese inimese jaoks pea võimatu.

Liiga kõrge…

Istume hetkeks maha ja mõtleme mida siis teha. Vaatan seda liivamäge ja mõtlen, et kas kuidagi lihtsamini siis ei saaks. Pakun välja, et kõik see maa liivast uuesti tühjaks pühkida ja ainult bussi tagumiste rataste alla kõrgendikud teha, et auto nii viltu ei oleks. Mõtleme, et kas oleme ikka täie mõistuse juures, et juba kolmandat korda seda sama meest maha lüüa kavatseme. Aga mis seal ikka, aega ja tahtmist ju on.

Möödub tunnike ja plats hakkab pisut ilmet võtma. Nüüd mõistab Ants, et kaval oleks hoopis esirataste jaoks kaks auku kaevata ja siis vajadusel tagumiste alla tokid panna. Nii teemegi.

Tund aega ja kaks auku hiljem, saame oma teooriat praktikasse panema hakata. Tuleb välja, et Ants läks natuke liiga hoogu ja nüüd peame auke pisut täitma, et buss enam-vähem loodis oleks. Lõpuks jääme rahule ja mõtleme edasi, kuidas tenti püsti ajada.

Keset ideedetulva, kui Ants bussi katusel kükitab, tuleb meie laagrisse perenaine külla. Koos temaga kaheksa neljajalgset. Tädi ei jõua meie asju ära luurata ja küsib ikka ja jälle, et kust see tuli ja mis te sellega teete? Ju siis pärast eilset tekkis tal meie suhtes kahtlusi. Kuna enam me lauajuppe ei vaja, lubame kõik asjad kenasti omale kohale asetada. Peale seda, kui koerad kõik meie asjad üle nuusivad ja täis ilastavad, jalutab Marilin mukokarja järgi kamandades minema.

Kuna õhtu on kätte jõudmas, ei viitsi me enam edasi toimetada, vaid otsustame pisut puhata ja siis pesema minna.

Enne pesu käib Ants veel viinamarja raksus, sest kohe-kohe on neil hooaeg lõppemas. Peale dušši keedame teed ja naudime oma uues pesas päikeseloojangut. Ants jõuab järeldusele, et kuigi tegime palju kilplasetööd, saime vähemalt terve puude aluse platsi tolmavast liivast tühjaks. Asi seegi.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.