Down Under II — Veebruar III

20. veebruar (esmaspäev)
Ärkame seitsmest. Öö oli rahulik — keegi ei pidutsenud lärmakalt ning keegi ei käinud meie bussi kriipimas. Pakime kiirelt asjad, kuna otsustame jällegi hommikusöögi rannas teha, ning poole kaheksast oleme siit juba kadunud.

Parklasse jõudes märkame kergendustundega, et ruumi jätkub piisavalt ning võimalus on isegi valida. Sätime end kenasti puude alla varju, lööme pannile tule alla ning Annika küpsetab meile paar muna. Kõhud täis, vedeleme tunnikese netis uudiseid lugedes ja blogi üles laadides.

Poole kümne paiku seame sammud mere äärde. Teepeale jääb kena väike gelateria, mis oma tootevalikuga meid juba ammu meelitanud on. Tuutud käes, liigume edasi.

Võtsime täna ka snorgeldamise atribuutika kaasa ning nii, kui kehad kreemitatud, tormame vette. Põhi on ühtlaselt liivane ja peale paari kalakese ei ole siin midagi märkimisväärset näha ning kuna Annika lestad on talle natuke suured ja kipuvad lainetes jalast ära tulema, ei hakka me ka eriti kaugele minema. Lustime niisama kalda ääres ja püüame vahutavate lainetega võidu ujuda. Rahvast on samuti täna veidi vähem, kui viimastel päevadel. Ei tea, kas see on tingitud jahedamast ilmast ja öisest sajust või on inimesed lihtsalt tööl.

Piilun prillide tagant.

Tagasi kaldal, võtame paarkümend minutit päikest, peale mida liigume varju ja kullime inimesi.

See vahtimine on jõle põnev kuna siin on niivõrd palju erinevaid — ägedaid, ilusaid, kummalisi, eksootilisi, inimesi kokku voorinud, et silme eest läheb lausa kirjuks. Jumal tänatud päikeseprillide eest, mis süüdimatult jõllitada lasevad.

Ühe paiku on aga vahtimine ennast ammendanud ning võtame suuna tagasi parklasse, et dušši all käia ja asju kuivatada. Kuigi külmakast on toidust peaaegu tühi, suudab Annika viimastest allesjäänud komponentidest maitsva snäki lõunaks meisterdada (riisikäkk avokaado, sibula ja tomatiga). Peale pesu sõidame poodi.

Loodame täna jälle allahinnatud sushit saada ning luusime aega parajaks tehes mööda kaubanduskeskust ringi. Lõpuks lendab ‘SALE’ silt letile, mis on jällegi meile märguandeks kohale joosta. Käime ka Woolist igaks juhuks läbi ning ostame endale pisut värsket.

Poole kuuest oleme juba oma vanas heas ööbimiskohas ning asume sushiga maiustama. 7st teeme voodi, vahime paar osa seriaali (BB) ja jääme poole kümne ajal magama.

Homme hakkame tagasi Dalby’sse sõitma.

21. veebruar (teisipäev)
Ärkame seitsme paiku. Leiame bussist välja kobides enda naabriteks 2 Soome tüdrukut olevat, keda me tegelikult siin kämpimisalal juba paar korda varem oleme näinud ja rääkimas kuulnud. Millegi pärast on aga tüdrukud väga külmad ja ei taha meile isegi otsa vaadata, suunates silmad kuhugi kaugusesse, kui mööda kõnnime. Ikkagi õiged põhjamaalased — ei mingit kontakti omataolistega!

Hommikusöögiks praemuna ja minekut. Otsustame teha 20km põike ja kaubanduskeskusest enne koduteele asumist, et kankud odavat bensiini täis tankida (siin, rannikul on pliivaba 91 liiter 1.26$, Dalby’s aga lausa 1.43$) ja Woolist midagi näkitsemiseks osta. 9ks oleme poe- ja tankimistoimendustega ühel pool ja võime asuda pikale rännakule farmi (291km).

Kilomeetrid mööduvad märkamatult. Great Dividing Range’i alale jõudes oleme jällegi jännis ülesmäge venimisega, allamäge tuhiseme selle eest aga välgukiirusel, saades vahepeal kiiruseks isegi 110. Üle selle kisub kuidagi kõhedaks ning aegajalt olen sunnitud pidureid kasutama.

“Ants, kas oled õnnelik, et tagasi koju saad jälle?”.

Peachester’is teeme jälle puuviljapeatuse, ostes ühe kena 10-kilose arbuusi, kotikese virsikuid ja portsu tomateid (13$). Edasi teeme vaid mõned jalasirutuspeatused ning 2ks olemegi Dalby’s.

Teeme ka siin kiire põike Woolsworthi, kuna unustasime Noosa’st õhtusöögi pasta jaoks hakkliha osta. Poole kolmeks veereme juba oma maja hoovi.

Esimese asjana läheme tšekkame rohemajanduse üle, veendumaks, et kõik on korras. Lasin James’il ülepäeva vihmutil kraani keeramas käia, et kogu vesi liiga kiiresti minema ei oleks voolanud. Tundub, et poiss on oma ülesandega kenasti toime tulnud, sest vaadis on vett veel piisavalt ja taimed on samuti elus. Ainult tuul on pisut tomateid räsinud ja osadel taimedel pealsed ära murdnud. Üleüldse jääb mulje, nagu oleks siin lähipäevil korralik torm üle käinud kuna aias on ka puudeoksi vedelemas näha.

Viie paiku lasen vanni vett täis ja ronin sinna oma reisimustust maha pesema. Saan lõpuks ka juuksed ära pesta, mis rohkem linnupesa moodi välja on hakanud viimastel päevadel nägema. Siinkohal tervitaks Tom’i.

Annika kokkab samal ajal mõnusa pastaroa ja salati ning poeb peale sööki samuti pooleks tunniks vahu sisse.

Seitsmest tee. Kaheksast seriaali vahtima (BB).

Mõnus on jälle suures voodis laiutada ja konditsioneeriga toas magada. Aga palavas ja kitsas bussis on ikkagi kordades mõnusam!

Magama 22:00.

22. veebruar (kolmapäev) Kirjutab Annika
Täna oli küllaltki tegevusvaene päev. Midagi teha pole vaja ja ega midagi eriti teha ei viitsi ka. Ants on oma aiamaa nii üles putitanud, et põhimõtteliselt pole seal ka, peale kastmise, midagi olulist nokitseda.

Õues on ilm küllaltki mõnus ja tunduvalt jahedam, kui enne puhkusele minemist (33 kraadi kanti). Siiski passin ma enamuse ajast toas ja loen netis uudiseid või vahin seriaali.

Ants viibib mõnda aega meie maja taga halli all, kus buss seisab ja püüab selle käivitusprobleemidele lahendust leida. Kahjuks peab selle vist siiski töökotta viima, sest tõenäoliselt on viga ikkagi kütusepumbas.

Lõuna ajal soendame eilse pasta üles ja mugime ära kilode kaupa arbuusi, virsikuid ja õunu. Nii see meie päevake õhtusse veerebki. Kuigi oli parajalt tuulde lastud päev, on selliseid ka sekka vaja, et jällegi teistel päevadel oleks rohkem energiat asjalikum olla.

23. veebruar (neljapäev) Kirjutab Annika
Täna ärkan kaheksa paiku. Ants tõuseb poole üheksa ajal. Teen hommikuks meie lemmikuid — supervõikse, millede kõrvale peame päevaks plaani. Otsustame linna sõita ja pisut poodides kolada ja Mäkis asju alla laadida. Seda me ka esimesena teeme.

Jätame asjad autosse tõmbama ning jalutame poodidesse. Dalbys on paar päris toredat nidi-nodi poodi, kus igasugust odavat kraami müüakse. Soetan omale ühe ägeda värvimisraamatu ning paki vildikaid, et kodus peale netis istumise ka midagi loovamat teha oleks. Lisaks käime läbi ka nännist, kust saame 4 dollari eest Inkade vinüüli ning ühe laheda t-särgi.

Ostud tehtud, liigume tagasi Mäkki ja istume seal veel mõnda aega, üritades võimalikult palju tasuta wifit ära kasutada. Enne koju minemist käime loomulikult läbi Woolist ja ostame veel paar kilo puuvilju juurde.

Koju jõudes avastame kurbusega, et meie vana käkk vinüüli mängija ei tööta ja seetõttu ei saagi me iidset inkade tümmi kuulata.

Teen meile õhtuooteks lõhesalati, mis maitse poolest rohkem nagu tuunikala salatit meenutab kuid mekib siiski päris hästi. Peale sööki viskame siruli ja vaatame ära paar osa riiälitit (Vanderpump rules).

Vildikatega mediteerimine.

Õhtul proovime kätt värvimises ja peaks mainima, et sellest võib kujuneda päris tore ajaviide.

Enne uinumist vaatame veel paar osa seriaali (Stranger Things) ning 11st paiku on aeg magama jääda.

24. veebruar (reede)
Laseme hommikul päris pikalt õnnist. Ei teagi, mis kell ennast voodist välja ajasin. Annika oli pisut enne mind üleval ja istus juba köögis oma värviraamatu taga, lastes vildikatel usinasti käia.

Panen teevee keema ja asun supervõikusid vaaritama. Eile ostetud avokaadod on alles päris kõvad, kuid siiski enam-vähem lusikaga kaabitavad. Nosime kõhud täis ja laseme pool tunnikest leiba luusse. Siis naaseb Annika oma vildikate manu, mina aga uurin netist pisut bussi kohta ja üritan välja selgitada, kui palju me hetkel auto maha müües saada võiks (mitte, et me seda veel plaaniks).

Üllatuslikult selgub, et idakaldal on sõidukite hinnad palju madalamad,
kui läänekaldal. Siin saaksime oma masina eest heal juhul 4000 dollarit, Perth’is läheks aga tõenäoliselt 6000 kaubaks. Kuna plaanime oma reisi just seal, Perth’is lõpetada, on rahustav teada, et saame ehk ostuhinnaga oma kalli kodu uuesti maha lükata.

Enne lõunat ronin välja ja toimetan natukene aiamaal. Kuna temperatuur püsib viimasel ajal enamvähem talutavas vahemikus (30–35C), on tomatid lõpuks vilju hakanud kandma. Igal pool võib väikeseid rohelisi jubinaid tekkimas näha. Võibolla on lootus isegi mõni punane punn enne siit lahkumist lauale saada. Hästi läheb ka tillidel, petersellidel, salatitel, basiilikutel, sibulatel ja murulaukudel. Spinat on siiani ainuke taim, kellele vist mingi asi siin absoluutselt meeldida ei taha. Nüüdseks on järgi ehk ainult 30% idanenud isenditest ja iga päevaga läheb üha uusi taimi välja.

Aiaring tehtud, otsustan James’i juurest muruniiduki ära tuua ja õuepealse heinamaa ära niita. Jõuan vaid ühe ringi teha, kui Annika üle võtab ja ise kogu hoovi puhtaks plaanib lasta.

Lähen jalutan ajaviiteks jõe äärde ning näen pettumuseks, et vesi on jälle väga madal — madalam veel, kui eelmise põua ajal. Tea, kas kalad jõudsid kuhugi paremasse soppi ära ujuda või on keegi/miski nad lihtsalt välja püüdnud aga tuttavat liikumist vee all näha ei ole.

Jalutan tagasi ja asun õhtusöögi kallale. Plaanime Eesti sünnipäeva puhul lamba sügavkülmast välja koukida ja ahjus mõnusalt krõbedaks ajada. Kokku peab käntsakas pea 3h küpsema. Vahepeal on Annika muru niitmisega ühele poole saanud ning sahistab jälle laua ääres oma vildikatega.

6ks on liha valmis. Katame laua, lööme Eesti auks õlled kokku ja asume vitsutama. Kuramuse hea lämmis on seekord saanud!

Hõissa Eesti, jipi-jipi jee-ee!

Kaheksa paiku võtan Toomaspoisiga ühendust, kes nohuga ja köhaga kodus istub ning ajame pea tunnikese juttu.

9st voodisse filmi vahtima (Burnt), 11st magama.

25. veebruar (laupäev)
Võtsime juba üleeile plaaniks täna Toowoompsikusse minna ning sealsed muuseumid, laadad ja pargid üle kaeda. Hommikul ajame end kaheksast üles, sööme kõhud täis ja asume teele.

Ostsime Annika telefoni eile uue Sygic’u versiooni (navigeerimise äpp), mida nüüd katsetada kavatseme. See näitab meile kohe päris hea otsetee linna, mis 
meile ühe suuna pealt peaaegu 12km säästab ja millel puudub igasugune liiklus.

11ks jõuame kohale ja kavatseme esimese asjana Cobb & Co. muuseumi üle kaeda. Tegemist on küll rohkem vanaaegsete hobukaarikute, vankrite ja tõldade väljapanekuga kuid leidub ka väikseid nurgataguseid muu huvitava ja asjalikuga. Samuti on siin käimas laat ja sellega seoses on avatud ka igasugused workshop’id (töötoad), kus külastajad raha eest endale ehteid, kudumeid, joonistusi, pliiatseid, sepiseid, klaasimaalinguid ja palju muud põnevat meisterdada saavad. Jätame need mõneks teiseks korraks ja keskendume rohkem tõldade ekspositsioonile.

4-hobujõuline ühistakso.

Kõik välja pandud hobuveokid on audentsed ja enamus ka reaalselt aastakümneid tagasi kasutusel olnud. Polegi kunagi ühtegi vanaaegset tõlda lähedalt kaenud ning olen ausaltöeldes vägagi üllatunud, nähes, kui palju vaeva tegelikult ühe valmistamiseks kulunud on/kulub. Juba rataste valmistamine on päris pikk ja keeruline protsess, rääkimata ülejäänud detailidest. Ma ei pea siinkohal silmas sõnnikuvankreid ega talutöödeks kasutatavaid kärusid (kuigi nende valmistamine oli/on kahtlemata samuti väga keeruline ja vajab meistri kätt), vaid uhkeid linnatõldasid, millega tähtsad härrad ja prowwad omal ajal ringi sügasid. Mõni on kohe eriti luksuslik, omades üles-alla keritavaid aknaid, lahti tõmmatavat redelit salongist väljumiseks ja pehmendustega istmeid!

Sõjakas kilpkonn ja paremalt piilub ultra muheda olemisega Diprotodon.

Väike osakond muuseumist on pühendatud ka aborigeenidele ja nende kunstile. Samuti on välja pandud mõned kivistised Austraalia kunagisest megafaunast, mille suurimaks esindajaks oli Diprotodon - kukkurloomast rohusööja, kes võis kasvada kuni 3m pikkuseks, 2m kõrguseks ja kaalus ligi 2 tonni (mõõtmetelt võrreldav ehk ninasarvikuga). Välja pandud sääreluu on umbes sama jäme, kui minu reis.

Teeme ka kiire põike suveniiripoodi, peale mida otsustame lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse (Grand Shopping Central) lõunat sööma minna. Leiame sealt üles juba eelmisest Toowoomba korrast tuttava jaapani sushiputka, kus ennast nuudlite ja kanaga kostitame. Kõhud täis, suundume Queens Park’i (kuninganna park) jalutama.

Queens Park’i kese. Taamal mälestusmärk kohalikule insenerile, Alfred Thomas’ile, ja vana rannakaitse kahur Sydney’st.

Kuna tegemist on päris suure alaga, võtame ette ainult botaanikaaia osa ja vedeleme hiljem pool tunnikest pargipingil, jalgu puhates.

Poole nelja paiku otsustame kodu poole sõitma hakata. Kiire põige linnapiiril asuvasse Woolisse, et homseks pannkoogiorgiaks piima varuda ning tagasi teele. Koju jõuame poole kuuest.

Kastame kärmelt taimed, ajame ahjus eilase lamba soojaks ja sööme kõhud täis. 7 paiku teeme teed. Annika on loomulikult oma värviraamatu taga ja krõbistab vildikatega.

Kaheksast põhku filmi vahtima (Wolfman).

Magama pool 11.

26. veebruar (pühapäev) Kirjutab Annika
Viimane puhkusepäev. Ei ole eriti vahva. Täna on isegi Antsul väga igav olla ja ta lausa igatseb tööle minna. Mina abslouutselt ei igatse. Tänu oma uuele värvimishobile on mul päevaks tegevus olemas. Lisaks teen kiire koristustiiru ning tõmban toad tolmukaga üle. Ants tuiab niisama õues ringi ja kastab oma kalleid taimi.

Oleme viimasel ajal vaikselt uut tööd ka otsinud, sest siin farmis on õhkkond kuidagi muutunud ning tahaks juba uude kohta edasi liikuda. Samuti oleme algava puuvilla koritusperioodi osas täielikus teadmatuses ja see tekitab ebamugava tunde. Senikaua kuni kuskilt head pakkumist ei tule, oleme ja töötame siin edasi.

Puhkuse viimase päeva puhul teeme loomulikult vanni ja leotame oma kooruvat nahka lahti. Õhtuks teen riisi ja kana-seesami-mee kastet.

Enne magamist võtame ette uue seriaali (Better call Saul), peale mida kell 11 tudile jääme.

Mõtteis endiselt puhkuse lainel
Show your support

Clapping shows how much you appreciated Antsh’s story.