Down Under — JAANUAR

11. jaanuar (esmaspäev)

Tallinna lennujaamas

03:30 äratus. Papa ja Mamma E. viivad meid lennujaama. Sealt Air Balticuga kell 05:55 Riia poole, Riiast 08:00 Oslosse 
(maandus 09:45 kohaliku aja järgi). Oslos ootasime 5h ja siis Qatar Airlinesiga Dohasse. Qatari lennuk oli päris mugav ja toidul 
polnud kah viga. Eriti kiidaks filmivalikut ning ekraanide kvaliteeti.

12. jaanuar (teisipäev)

9 tundi ooteaega

Öösel maandusime Dohas, 2,5h passimist ja uuele lennule Singapuri. Singapurist jälle pisut ootamist (5h) ja siis Malindo 
Airlinesiga edasi Kuala Lumpurrisse, kus pidime järgmist lendu 9h ootama. Õnneks leidsime pisut vaiksema nurga, kus oma 
tekid lahti rullida, natukene magada ja netis aega veeta.

13. jaanuar (kolmapäev)

Viimane 5h lend Malindoga ja olemegi Austraalias! Kuna linna ei tunne, siis võtame lennukast takso ning suundume Hotelli poole. Tegime taksojuhiga pisut juttu kah. Vennike oli pärit Indiast, kuid oli üllatavalt hästi kursis Euroopa uudistega ja samuti teadis ta, kus asub Eesti (olevat kunagi Soome viisat läbi Eesti saatkonna taodelnud). Sõit maksis 50$, 10$ vikasin tippi.

Hotelli (IBIS Perth) jõudsime 15:30. Check in läks kiirelt. Tuba oli okei — ei midagi luksuslikku ning samas ka mitte väga rõvedat. Käisime pesus, vedelesime natukene ja suundusime ümbrusega tutvuma. Midagi vapustavat ei näinud, linn nagu linn ikka. Võtsime suvalisest putkast Fish and Chipse ning jalutasime tagasi hotelli. 19:00 jäime magama.

14. jaanuar (neljapäev)

Murray tänava poodide kadalipp.

Tänu Jetlagile(lennuväsimus) olime juba vara hommikul kell 02:00 üleval. Helistasime mamma E.-le ja ajasime tunnikese juttu. 
Peale seda vahtisime telekat ja ootasime, et kell juba kiiremini 06:00 saaks, sest siis avatakse hotelli Buffe :P . Hommikusöögist
unistamine sai Annika lemmiktegevuseks.

Kella kuuest ruttasime alla ning pugisime head-paremat, peale mida tegime pisikese jalutuskäigu ning siis uuesti magama. 12 paiku päeval ärkasime uuesti ning läksime jällegi linnapeale jalutama. Otsisime üles 
telefonipoe ja tegime mulle liitumise. Samuti käisime pangas kontosid avamas.

Annika sai korda, minu kaardiga oli mingi jama ja see saadetakse hiljem Hotelli. Otsisime toidupoodi, kuid ei leidnud. Sõime kalakebabi türklaste putkast.

Tagasi hotelli jõudes hakkan netist autot otsima ja saan EmaTrei skaibis kätte. Annika vahib telekat. Uni ei taha kuidagi tulla… Ahjaa — mul oli sünnipäev!

15. jaanuar (teisipäev)

Kesköine jalutuskäik.

Istun öö-otsa üleval ning otsin Gumtreest hipivani või karavani. Vastu hommikut jäävad 2 sõelale — 2003 Mazda E2000(6100$) ja Toyota Hiace camper (8000$). Hiace kukub ära aga Mazda vennike vastab ja lepime kokku õhtuks aja vaatamiseks.

Käime söömas ära hommikul 6st ning siis magama. Magama minek oli aga viga — ärkame alles kella 2–3 paiku päeval. Käime poes, ostame kana ja salatit ning jääme õhtut ootama.

Kell 18:00 suundume rongijaama, et sõita mõned peatused Melthami. Seal saame kokku Mazda omanikega Ann’e ja Pete’ga. Uurime ja puurime autot, teeme väikese tiiru ja otsustame ära osta. Tingida kahjuks ei saanud. Kirjutasime paberitele alla ja andsime raha ära. Leppisime kokku, et tuleme pühapäeva hommikul autole järgi.

Tagasi hotelli jõudes hakkasime natukene kartma, et olime liigselt usaldanud noid sakslasi, makstes kõik raha ette ära. Aga mis teha — tuleb usaldada ja loota, et on head inimesed. Und järjekordselt ei tule. Magama jääme 3st öösel.

16. jaanuar (laupäev)

“Kings Park on vat seal pool!”

Peale hommikusööki otsustasime parki minna. Annika googeldas, et Kings Park on kõige ägedam park ever. Seame sammud sinnapoole.

Tirib tammi.

Väljas on väga palav, ca 37 kraadi ning päike kütab lagipähe. Siiski jõuame peale pisukest ekslemist kohale. Park on iseenesest päris kena. Jalutame klaassillal ning peesitame pisut murul puude varjus, kus Annika tiritamme kasvatab. Kuskil 4–5 paiku jõuame tagasi hotelli. Peale pesu ja söömist läheme postkaarte jahtima. Nimelt on vanaemal ning tjootja Kaatjal sünnipäev tulemas ja Mamma E-l samuti. Enne magama minekut jalutame veel linnapeal natukene. Täna oleme isegi pisut unised ning saame enne 12st tudile.

17. jaanuar (pühapäev)

Ühepere eramu.

Peale sööki teeme kiire checkoudi ja suundume rongile. 8sast saame sakslastega kokku, kes meile auto ära toovad. Surume käppa ja
asume teele. JESS!!! Meil on oma auto!!! Esimese hooga on plaan põhja poole liikuda mööda rannikut, kuid kahjuks peame kuu aja jooksul Perthi tagasi tulema, kuna pangakaardid ja TFN numbrid tulevad Hotelli aadressile.

Esimesed manöövrid on väga hirmsad — ei ole üldse 
harjunud vastupidise liiklusega ja rooliga. Segadust tekitavad käigud ja suunatule kang. Õnneks hoiab Annika kõigel silma peal ning 
ei lase mul vastassuunda kalduda. Esimene tankimine läheb samuti libedalt. Suundume Yantchepi poole. Teeme peatuse ühes väikeses inimtühjas 
rahvuspargis, kus näeme ka esimesi papagoisid. Annika ristib nad papagaaajadeks. Edasi läheme Fishermens Cove’i randa jalutama.
Vesi on pisut jahe, kuid kohalikke see ei heiduta. Peale seda suundume Yanchepi Nature Parki koaalasi vaatama (pilet auto peale 12$). 
 Annika sulab totaaselt, kui esimest koaalat näeb :D .

Koaalaturist

Veedame pargis paar tunnikest. Otsime poodi, kus õhtusöögiks materjali osta. Peale 
pikka ekslemist linnavahel leiame pool juhuslikult suure kaubanduskeskuse (Coles). Ostame enamuses värsket ja natukene võikumaterjali. 
Suundume edasi ülespoole. Enne õhtut jõuame Cervantesesse. Kahjuks on linnas sees campimine tasuline. Ostsutame, et otsime tasuta peatumis koha. Leiame tänu WikiCampsile ühe nurgataguse mida kutsutakse Road to nowhere. See on lai asfaltee metsavahel, mis lõpeb mingi hetk lihtsalt ära. Sinna lõppu me ennast pargimegi.

Oleme juba uinumas, kui järsku mingi auto meie kõrvale sõidab. Mõtleme, et mida nüüd, kas tõesti tulevad parkrangerid meid juba kiusama. Peale 5 minutit autos värisemist otsustame asja kaema minna. Meie naabriteks osutusid tegelikult 2 noort saksa vennikest, kes muidu käivad Balil koolis kuid tulid Austraaliasse koolivaheajaks kitesurfama. Tunduvad normaalsed vennikesed ja keedavad nuudleid. Annan neile ühe saksakeelse raamatu mis eelmine paarike meie autosse jättis. Poisid olid sillas.

Jääme kuskil 12 paiku magama. 
Esimene öö autos!

18. jaanuar (esmaspäev)

Road to Nowhere

Ärkasime 9 paiku. Saksa vennikesed keedavad juba jälle nuudleid. Sööme ja pakime asjad. Ajan veel pisut juttu ning asume teele. Poisid jäid ikka veel nuudleid keetma. Plaan on jõuda 250 km põhjapoole, linna nimega Geraldton. Vahepeal paneme postkaardid posti.

Pinnacles.

Annika avastab, et
tee äärde peaks jääma koht, kusvõib näha pinnaclesi (vanad kaljujäänukid). Pilet sinna on järjekordselt 12$ ning seal võib autoga tiirutada. Vaade on väga äge ning saame hea elamuse. Kuna Geraldtoni enne pimedat ei jõua, otsustame vahepeal campida. Leiame paar ilusat 
platsikest mereääres, kuid kahjuks jääme liiva sisse autoga kinni. Jaurame kõva poolteist tundi, et uuesti minema saada sealt. Õnneks kõrval platsi peal on pinnas kõvem. Teeme süüa. Menüüs on pasta, kokaks Annika. Otsustame, et ei julge sinna platsile ikkagi ööseks jääda ning sõidame 15 kilomeetrit edasi, kus leiame väikesest külakesest spordihoone parkla. Seal veedame oma teise öö autos. Sajab kõvasti vihma, mis ei lase magada. Samuti on mingi nõme vahelejäämise foobia, mis pidevalt üles äratab.

Annika kokanurk.

19. jaanuar (teisipäev)
Ärkame 6st hommikul ja paneme kohe autole hääled sisse. Sõidame kümmekond kilomeetrit edasi ning sööme suvalises parklas hommikust. Menüüs 
on muna ja peekon, kokaks mina. Astun sita sisse. Rühime edasi Geraldtoni poole. Leidsime mingi külakese mere ääres (Port Dension). Seal tankisime oma kanistrid vett täis ja kasutasime tasuta wifit, mis oli väga aeglane. Sõidame edasi.

Mahajäetud maja enne Geraldtoni.

Märkan kuskil tühermaal teeääres ägedat mahajäetud maja. Pargime ennast sinna paariks tunniks. Kasutame esimest korda oma supermoodsat dušši, võtame päikest ja sööme melonit. Annika mossitab, talle ei meeldi “see õõvastav, rõlge mahajäetud maja” (lisamärkus Annikalt). Umbes 15:00 jõuame Geraldtoni. Kuna tegemist on ikka suhteliselt suure linnaga, siis ekslemist on palju. Käime jälle poes(sellest on saanud meie meelistegevus). Edasi tangime pisut ning otsime ööbimiskohta. Leiamegi kena parkla äärelinnast, rikaste rajoonist.Soojendame eilset pastat ja teeme pisikese jalutuskäigu randa ning linnavahele.

Sätime magama. Plaan on siin paar päeva peatuda. Eks näikse…

20. jaanuar (kolmapäev)

Hommikul ajame ennast 8sast üles. Õnneks ei ole meil rangerid külas käinud. Sööme traditsiooniliselt peekonit ja muna. Teeme Annikaga diili, 
et tema hakkab nüüdsest kogu aeg süüa tegema ja mina nõusid pesema. Alguses tundub hea mõttena, kuid pärast rasvaseid taldrikuid nühkides hakkan 
selle headuses kahtlema. Pakime asjad ja suundume poodi hambaid pesema ja muid hädasid ajama. Plaanime sõita linnast 22km väljas asuvasse 
Coronation beachi. Teel sinna naudime mägist vaadet.

Coronation Beach.

Rand ise on täitsa okei. 8$ nägu võib seal asuvas kommuunis isegi ööbida kuid otsustame,
et läheme õhtuks siiski linna tasuta parklasse. Rannas loobin poolteist tundi lanti. Leidsin nimelt autost 2 õngeritva ja karbitäie kalavarustust.
Kahjuks on keskpäev ja tõenäoliselt sellepärast kala ei võta. Annika teeb samal ajal päikesevanne ja luusib ringi. Otsustan ka ise peale tühja 
landiloopimist päikest võtta. Sööme melonit ja vedeleme niisama.

Enne linna tagasi minemist nosime oma kolmepäevase pastajäänuki ära, mis
veel üllatavalt värske tundub. Linnas võtame suuna kaubanduskeskusesse, et netis pisut surfata ja sisseoste teha. Poes on kõik nii põnev ja 
uus. Maiustuste valik on väga hea ja jäätis on odav (mis on iseenesest väga halb). Kuna otsustasime õhtuks tortillasid teha, siis ostsime maiustuste
kõrvale ka hakkliha. Poe parklas istudes sööme jäätist ja vahime inimesi, keda on siin seinast seina. Millegipärast tunduvad aborigeeni 
tüdrukud/naised eriti tigedad ja ohtlikud. Plaanime minna uut parklat ööbimiseks otsima ja leiamegi päris kobeda koha umbes samas kohas, kus meil eelmine öö möödus.

Luksparkla

Uues kohas on WCd ja duššid ning veevõtu koht. Annika saab lõpuks pesus käia. Revideerime pisut autot ja viskame ülearust
kola ära. Räägime juttu mingite kohalikega, kes on isegi Eestis käinud. Algul arvasid nad, et oleme Rootsist. Toredad inimesed, väga viisakad ja 
abivalmis. Siiski hakkab seal parklas pisut ülerahvastuma ning otsustame söögi tegemiseks uue koha otsida. Peatume lähedal oleva bensuka parklas,
aka Roadhousis. Annika vorbib tortillasi teha. Pimeduse saabudes hiilime tagasi sinna duššiga parklasse. 21:40 tuled kustu!

21. jaanuar (neljapäev)

Ärkame natukene enne 7t. Kohalik elu juba käib ja parklast voorib päris palju rahvast läbi. Hakkab vihma sadama. Teeme oma viimased peekonid
võikude peale ära. Passime vihma eest mõned tunnid varjul, täidame veekanistrid ja suundume järjekordsele poeringile. Otsustame täna enamus vajalikke asju ära teha. Esimesena loomulikult netiring ja toidupood :p . Kuna oli juba lõunane aeg, siis otsisime kohta, kus süüa. Võtsime suunaks kõige
kesklinnasema pargi, kuid kahjuks oli seal parkimine igal pool tasuline ning plaanist tuli loobuda. Mis siis ikka — suundusime kütust tankima ja 
gaasiballooni täitmise kohta otsima. Leiame suure kaubahoovi, kus asub gaasipunkt. Üks tore tädike täitis balloonid ära ( kokku 3,5L = 13.85$).
Samas hoovis käisime ka Spotlightis (eesti Jysk), kus muretsesime endale lisa rannarätiku ja veel mingit nidinodi. Tegin seal oma esimese 
Austraalia kliendikaardi (et alet saada loomulikult)!

Harilik rannamõnulane.

Edasine plaan oli jälle Coronation beachi minna. Kuna täna puhus juba suhteliselt arvestatav tuul (tunde järgi 6–8m), siis rand oli lohesid ja purjesid täis (ca 13 lohet, 15 purje). Nüüd kahetsen päris tõsiselt, et oma lohet kaasa ei võtnud. Üks saksa poiss tuleb juttu kah ajama. Hakkab kohe surfivärgist rääkima ning kurdab, et jäi surfamisega hiljaks see aasta, kuna pidi tööl olema. Jutu järgi olevat tuul siin ainult dets, jaan, veebruar. Muidu tundub, et siin on päris palju sakslasi. Hakkame päikest võtma. Sööme melonit, vahime lohesid ja võitleme lendava liivaga. Annika kiusab mind pidevalt. Päike võetud, suundume oma igaõhtusele parklaotsingule. Otsustame seekord Coronation beachile lähemal ööbimiskoha leida. Eksleme mööda kruusavaheteid keset preeriat ning märkame vahvat perekonda (ema-, isa- ja lapskänguru). Vilistamise peale lehvitab kõige väiksem kõrvadega ja terve pere paneb jooksu.

Sõbralik sisalik.

Samuti kohtan kruusateel ühte veidrat sisalikku. Musta värvi, umbes 30cm pikkune, tömbi saba, tumelillakas-mustja keelega ning natukene naeratava, üldiselt lahke näoga. Teen GoProga hunniku pilte ja suunan sisaliku teeäärde heina sisse. Annika
teeb autos selle peale grimasse. Peale poolt tundi ringi ekslemist leiame kena parkla teest u. 30m kaugusel. Kiire dušš ja söögiks jällegi tortillad. 
Täis kõhu peale mugime veel küpsiseid ja joome teed — elu on nexus! 21:30 magama.

22.jaanuar (reede)

Esimest korda valel pool.

Kella 8sast on äratus. Täna hommikul oleme laisad ja teeme võikusid. Edasi põrutame Coronationile päikest püüdma. Annika sõidab esimest korda maanteel! Oma päevitusauku jalutades leiame liivalt päikeseprillid. Pakume neid lähedal olevale vanapaarile kuid nemad prille ära ei tunne ja õnnitlevad meid 
uute päikeseprillide puhul. Natukene hiljem jookseb sama vanaproua meile kilgates järgi ning väidab end ikkagi prillide omanikuks. Võta sa siis kinni…

Kuna päike on erakordselt intensiivne, siis peale tunnikest enam lesida ei suuda. Käime korra meres ujumas. Vesi tundub esimese hooga külm, kuid kui juba sisse hüppad, on väga soe (ca 20–22C). Homme plaanin snorgeldamise kama kah kaasa vedada. Auto juurdes tagasi jõudes lobistame end oma autoduššiga üle ja suundume linna järjekordsele poeringile.Tekivad juba väikesed süümekad, kuna käime iga päev poes raha raiskamas. Samas oleme me olnud väga usinad hinnajälgijad — ostame ainult allahinnatud ja vanaks läinud asju (kuupäeva ületanud). Kuna kõht oli tühi, otsustasime poe kõrval olevas Hungry Jackis (Austraalia Hesburger)natukene patustada. Enda õigustuseks võime öelda, et sõime ainult ühe kanapurgeri, coca colat ja friikaid ei võtnud.

Edasiseks sihiks võtsime raamatukogu üles otsida ning uurida, kuidas seal internetiga on. Õnneks on seal nett väga hea. Annika sai kohe MammaEga skaibis ühendust ja minul õnnestus Trinnuga lõpuks natukene rääkida (Trinnu on hetkel Zanzibaril, Paje’s hotelli manager). Oleksin tahtnud Tommaga kah rääkida aga Tomps elavat kuskil teises majas.

Järgmisena otsisime üles Woolsworthi, et kaeda, mis head seal pakutakse. Tegemist siiski tavalise ostukeskuselaadse tootega. Ei erine eriti Colesist ja IGA’st. Annika arvab muideks, et oleme saavutanud väga kõrge taseme ostukeskusteaduses :) . Veel tangime oma vanas heas parklas veepaagid täis ja suundume oma eilsesse ööbimiskohta. Jalutame ja uurime seal pisut ümbrust. Teen natukene trenni ja lippan võsavahel ringi. Kuna pole ammu jooksunud, siis võtab päris võhmale. Leian, et soojas kliimas on ikkagi kergem joosta, kui külmas. Annika teeb süüa. Menüüs on keedukartul, rohelise sibula-kodujuustu-tomati külmkastmega.

Muideks, kohas, kus me hetkel pargime, asusid aastatel 1902–1949 koolimaja ja külakeskus. Nimelt jooksis siit läbi raudtee, mis ühendas Perthi põhjepoolsemate linnadega. Siinkandis oli üks mitmetest hooldusjaamadest, mille ümber tekkis väike küla (Howatharra). Nüüdseks on koolimaja kokku lükatud, raudtee üles kistud ning selle asemele tore parklanurgake ehitatud, kus rekkamehed sital käivad ja turistid koeri pissitavad. Joome natukene teed, sööme küpsiseid ja mängime Candy Crushi 
Jelly Saagat. Kell on 22:00 — uneaeg.

Igapäevane leib.

23. jaanuar (laupäev)

Jällegi ärkasime 8sast. Hommikusöögiks traditsiooniliselt muna ja peekon. Palju aega ei raiska, pakime asjad ja suundume 10km eemal asuvasse kalastuskohtakuskil sisemaal. Arvatavasti on tegu tehistiikidega, kus raha eest saad nuumatud kalu veest välja tõsta. Täpselt nii oligi. Ütlesime koha peremehele tere jaistusime tagasi autosse. Sihtkoht rand. Teel nägime hästi toredat sisalikku — u 60–70 cm pikk kollakas-rohelise mustriga hallil taustal, sihvaka kereganing väga väleda astumisega. Ronisin pildi tegemiseks autost välja aga sunnik jõudis enne fotole jäämist põõsasse lipsata.

Coronation.

Tuult täna väga ei ole ja temperatuur on samuti kõrgem (ca 30–32C) ning rand oli üllatavalt tühi. Võtsime päikest, sõime melonit ja jälgisime ühte naljakat mukot, kes tegeles oma tähtsate kutsutoimetustega. Nagu eile plaanitud sai, võtsin snorgeldamise kama kaasa ja läksin sukelduma. Kuna kalda ja riffi vahel on suhteliselt madal (3–4m), siis laine rullib vee
küllaltki sogaseks. Siiski oli päris huvitav, põhi on kaetud erinevate koorikloomajäänustega. Kõrvad hakkavad juba paari meetri peal valutama. Üritan rõhumullid välja puhuda, kuid esialgu paremaks ei lähe. Hiljem on siiski juba päris okei ja sukeldun kellegi krabikastide juurde, kuid ei näe seal sees mingit elu. Annika käib solpsutab ennast kah korra vette ja siis sõidame parklasse, autodušši alla.

Käes on lõuna. Praeme eilsest üle jäänud kardulaid ning nosime magustoiduks küpsiseid. Lebotame mitu tundi päikese eest autos peidus. Loeme ja mängime Jelly Sagat kordamööda. Ootame päikeseloojangut.

Kella 7e paiku pakime asjad kokku ja sõidame enne randa asuva mäe otsa, kus peaks hea vaade olema. Vaateplatvorm on ühe higise härrasmehe poolt hõivatud, muudkui venitab ja painutab seal. Ei jõua seda kamasutrat kaua vaadata ning otsustame minna kõrvalasuvasse lambakoplisse, et seal päike ära saata. Leiame ilusa koha kuid kahjuks hakkab viimasel hetkel taevasse pilvi ajama. Siiski läheb kõik õieti ning päikesekera veereb ilusti merre (väga kiiresti, u 1 minuti jooksul).

Päike kukub.

Tagasi ööbimiskohta sõites läheb teepeal ,ja ääres tõeline elu lahti — näeme mitut jänist(4!pisikest pikk-kõrva), kängurusid ja ühte parajalt pirakat ussi (u 1m), kes ennast soojale teele mõnulema oli sättinud. Annika(kes põlgab usse üle kõige)kiljumise saatel üritan teda õngeridvaga teepealt ära ajada, kuid kahjuks see ei õnnestu. Loodan, et autojuhid on tähelepanelikud ja ei aja teda alla. Õnneks on ka tegu suhteliselt kõrvalise teega, kus kiiresti sõita ei tohi.

Otsustame, et ei hakka õhtusööki tegema täna. Joome vett ja näksime niisama.
Magama jällegi kell 22:00.

24. jaanuar (pühapäev)
Äratus nagu ikka — kell 8. Hommikuks nagu ikka — praemuna. Kuna plaanime kella üheks linna raamatukokku jõuda (pühapäeval olevat 1st 4ni lahti ainult), siis otsustame kiiresti randa sõita, et palju päikest veel võtta. Minul ei tule peesitamisest täna midagi välja, sest snorgeldamine tundub huvitavam. Otsustan rifini ujuda (u 100–150m) ja seal pisut sukelduda. Näen täna lõpuks mõnda kalakest. 1 suurem (u 25cm pikkust kogrelaadne kala), üks keskmine triibuline kalake ja üks imetilluke neoonsinine kilu.

Tagasi auto juurde jalutades hakkab 1 saksa vanamees juttu ajama. Uurib kust pärit oleme ja soovitab kuhu minna. Taat ise käib igal aastal 6 kuud Austraalias surfamas ja seiklemas. Esimest korda oli ta siin 20 aastat tagasi juba rännanud. Tore papi. Rannas asjad pakitud, suundume linna 
raamatukokku. Käime netis, ajame panga-asju ja saadame meile. Umbes tunnikese pärast on kõik asjad aetud.

Oleme juba eilsest saati arutanud, et kas hakata Perthi poole tagasi sõitma või tungida veel üles põhja poole. Otsustame lõpuks, et läheme Perthi ja ajame kõik oma asjad seal korda enne, kui liiga kaugele reisime.On võimalus, et Perthist saadetakse meid niikuinii kuhugi Karratha kanti (üleval põhjas) tööle.

Ilgem hunnik kartulit ja kala

Enne aga otsime, kust süüa saaks. Ainuke kaubanduskeskus, mis pühapäeval lahti on, on IGA. Seal asuvast kiirtoiduboksist otsustame fish and chipse osta. Kuna kõht tühi, võtame 2 portsu (1 ports 12$). See aga osutus suureks veaks. 1 Ports sisaldas endast 2te kalakotletti ja u 5 kilo jagu friikartuleid. Kahekesi saime häda pärast ühest portsust kolmveerand söödud. Ehk jõuame ülejäänud homme ära lõpetada.Igatahes nüüd teame, et enne tasub ikka küsida, kui suur 1 ports on ja et kas kahele eurooplasele sellest piisaks.

Järgmiseks tangime vett, kütust ja asume sõitma. Ostame teeäärest ühest hiinakate putkast tomateid ja paprikat. Müüjatädike hakkab kohe surfijuttu rääkima. Kummaline aga tore. Ööbimiskohaks valime platsi, kus juba korra peatunud oleme — vana(õõvastav) maja! Annika on veendunud, et seal kummitab aga nõustub siiski.

Rõlge ämmelgas

Kohal olles leian põõsast hiigelsuurte ämblikute pesa. 
Naudime päikeseloojangut ja ilusat värvilist taevast, joome teed, sööme küpsist ning arutame maailma asju.

Magama jääme poole kümnest.

25.jaanuar (esmaspäev)

Ärkame traditsiooniliselt 8sast. Menüü on sama, mis ikka — munapeekon + magustoiduks küpsiseid. Väga palju aega ei raiska. Pakime ennast kokku ja teele. Täna tuleb pikk sõidupäev, kuna plaanime Cervantesesse jõuda õhtuks. Sõidan kuskil 150km, siis vahetame ja Annika hakkab rooli keerama. Seekord valisime teise tee Cervantesesse (mitte mere äärest, vaid sisemaalt kulgeva maantee) ning vahtida on päris palju. Tavaliselt sõidan ju mina ja see tähendab, et palju asju jääb nägemata.

Peateelt maha keerates teeme peatuse ühes orupõhjas olevas piknikupaigas. Lõpuks ometi näeme ka suuri puid (oru põhjas on põhjavesi ligemal). Teeme lõunaks hunniku värsket salatit ja soojendame eilseid friikaid kõrvale näkitsemiseks.

Kuna ala asub karjakopli kõrval ja metsaalune on kenasti loomade poolt ära niidetud, otsustan minna väikesele avastusretkele. Vaatan hoolikalt jalge ette, et mitte kogemata mõnele ussile peale astuda. Umbes 500–600m kaugusel 
meie peatuspaigast leian ägeda tiigikese, mille kallastel jälgede järgi otsustades usin elu käib (põhiliselt öösel siiski). Klõpsin mõned pildid ja liigun edasi.

Väike raibe preerias.

Leian kamba lambaid, kes häbelikult distantsi hoiavad ja altkulmu põrnitsevad. Mõne aja pärast märkan mitut korjust vedelemast. Tegu on samuti lammastega. Ei tea, kas sellepärast hoitigi distantsi kuna kardeti, et tulen neid roima eest karistama. Tõenäoliselt siin siiski vennatapuga tegemist ei ole. Ju on ussi käest nõelata saanud või mõnel muul põhjusel saba andnud. Korjan Annikale mõned papagaaja suled ja jalutan tagasi.

Asume uuesti teele. Väike vahepeatus Jurien Bay poes, ostame natuke puuvilju ja nugade-kahvlite aluse. Jõuame kella 5ks Cervantesesse.

Käepärastest vahenditest meisterdatud duššinurk.

Ehitan duššinurga, et Annikal oleks hea tuulevaikne ja privaatne pesta. Ise teen väikese jooksutiiru enne pesu. Annika hakkab süüa tegema.

Õhtusöögi menüü koosneb riisi-paprika-sibula-tomati-basiilikukastme pajast ja värskest kurgi-jääkapsa salatist. Maitseb väga hästi. Peale sööki installin uue noa-kahvli aluse kööginurga külge ära. Natuke hiljem teeme teed ja sööme küpsist.

Kuna on pime ja autolambid põlevad, siis lendab valguse peale igasuguseid putukaid kohale. Mingi hetk kuuleme auto taga kööginurgast ilget kolinat. Uurima minnes leiamegi jõletumalt suure põrnika gaasiahjus ukerdamas. Annika päästab vaese sitika välja, mina juhendan kaugelt eemalt.

Loeme raamatut ja mängime. Just enne magama minekut keerab meie kõrvale jälle auto. Täpselt sama stsenaarium, mis meie esimese öö ajal siin, Cervanteses. Seekord ei viitsinud juttu ajama minna vaid keerasime magama. 
Naabrid tunduvad prantslased olevat. Kell oli 22:00.

26. jaanuar (teisipäev)

Ärkame 8sast. Veerand üheksast hakkame liigutama. Kuna täna on ametlik Austraalia päev (nagu Eesti iseseisvuspäev), siis teeme seks puhuks hommikusöögiks võikse! Tegelikult on munad otsas lihtsalt. Prantslased ajavad kah ennast üles. Tegemist on 3e nooremapoolse vennikesega — 2 mustanahalist ja üks valge. 2 magasid autos, üks üksinda telgis. Õnneks on nad väga häbelikud ja peale seda, kui kõrge käeviipega neid tervitan, istuvad noormehed autosse ja sõidavad minema, jättes endast maha 3 pissiloiku ja kotitäie prügi.

Lõpetame söömise ja pakime kola kokku. Plaan Cervanteses internett üles otsida. Linna sisse sõites näeme teeviita, mis juhib Thetise järve ja stormatoliitide juurde. Otsustame üle kaeda. Tegu siis mere taandudes maha jäänud veekoguga, mille soolsus olevat 1,5x suurem kui merevees. Vanuseks ca 3000a. Stormatoliitideks siis ürgsed mikroorganismid, kes koloonias elades moodustavad ahjus üleküpsenud muhvini sarnase moodustise. Neid suuri muhvineid on järvekallas täis. Vanimad neist samuti 3000a. Tegemist maailma mastaabis küllaltki haruldase nähtusega. Teeme jalgsi järvele ringi peale ja sõidame edasi.

Stormatoliidsed muhvinid ja muhv.

Õnneks oleme seekord tähelepanelikud ja leiame tee randa. Miks me küll esimesel korral siia ei tulnud! Siinne rand on väga ilus — türkiissinine vesi, kaugemal väikesed korallsaarekesed, ilus valge liiv ja rahvast vähe (kuigi austraallastel on täna vaba päev). Võtame pisut päikest, sööme melonit ning suundun snorgeldama. Täna on rohkem õnne ja leian väikese veealuse koralli-ala, kus juba elu natukene rohkem kohtab. Saan endale sabarakuks kamba triibulisi kalu, kes mulle igalepoole järgi siblivad. Kui ümber pööran, ujuvad kohe laiali. Kahju, et GoPro maha unustasin. Peale tunnikest pöördun tagasi kaldale. Annika on juba korralikult ära küpsenud ja sätime minekule.

Cervantese rand
Jurien Bay Jetty e. sadamasild.

Suurest jäätisevitamiini puudusest oleme sunnitud kohalikust poest läbi sõitma, kuid kuna pood on väike ja kallis, siis suuremad shoppamised peame siiski 24km eemal Jurien Bay’s tegema (natukene suurem asula). Jurienis olles otsustame sealse ranna kah üle vaadata. Ka sealne rand on väga äge. Rannast jookseb u 50m merre moodne sadamasild/lainemurdja, kus lapsed vettehüppeid harrastavad. Silla otsas aga püütakse kala. Passime seal natukene, et näha, kas keegi miskit kätte kah saab. Tundub, et lihtsalt solgutatakse ja eriti tulemust ei ole. Siiski lööb mul vere vemmeldama ja otsustame, et tuleme homme hommikul tagasi.

Poes käidud, suundume tagasi Cervantese küljealla oma ööbimiskohta (Road to nowhere). Kella 5 paiku teeme eilase riisipaja soojaks ning peale seda vedeleme niisama. Millegipärast lähevad kõik asjad valesti — löön oma pea 2 korda ära, nõud lendavad tuulega laiali + mingid muud pisiasjad, mis mind lõpuks korralikult närvi ajavad. Otsustan natukene võsavahel jalutada, et maha rahuneda. Tagasi jõudes seab Annika ennast jooksma. Samal ajal kui Annika trenni teeb ehitan duššinurga üles. Täna on tuul palju kõvem ja pesunurga present tahab vägisi lendu minna. Siiski õnnestub nurgake stabiilseks saada. Teen ka ise väikese jooksuringi ning peale kiiret kümblust asume arbuusi kallal maiustama. Otsa krõbistame veel küpsiseid ja imestame, kui punaseks me täna mereääres kõrbesime (eriti minu nägu). Kella poole kümnest magama.

27. jaanuar (kolmapäev)

Täna on äratus 04:00. Ei mingit söömist ega pakkimist — kohe autosse ja Jurien Bay poole kalale. Sinna jõudes märkame, et ei olegi esimesed ja 2 nooremapoolset selli juba leotavad lanti. Alguses ei saa aru, mida poisid seal kaiääres solgutavad. Teen nendega pisut juttu ja räägime kuskohast pärit oleme jne. Samal ajal saabub sadamasillale vanem härrasmees, kes kah väga jutukas ei ole, ning hakkab samuti seal ees solpsutama oma landiga.

Hommikune kalmaar

Järsku märkan vees uime! Mõtlen, et mida kuradit, eile käisid lapsed siinsamas ujumas ja vette hüppamas ning nüüd lasevad siin haid ringi. Küsin vanamehelt, et kas tõesti hai? Vanamees sulab natukene ja ütleb, et tegu siiski delfiiniga, kes nende squid’e (kalmaare) taga ajab. Ahaa! Nüüd on siis selge, mida nad siin oma lantidega solpsutavad ja samal ajal saabki vanamees 2 meetrit enne delfiini nina ühe tintsi sirtsutava kalmaari kätte. Jutu käigus selgub, et squidi pea läheb kalasöödaks ja kere söögiks. Samal ajal kui kalamehed delfiini kiruvad, jookseb Annika õnneliku näoga mööda sadamasilda ja üritab teda pildile saada. Kahjuks ei õnnestu.

Päike on vahepeal välja tulnud ja kuna minu landiloopimine tulemust ei anna, otsustame tagasi oma ööbimiskohta sõita, et kiire hommikusöök teha ja mõni tunnike magada. Annika meisterdas oivalise munapeekoni eine ning 7st keerasime magama.

Ärkasime uuesti 10e paiku ning hakkame asju kokku sättima, et Cervantesesse randa sõita. Ilm on pilvine ja tuul üsna tugev. Pakkimise käigus märkan, et prügikott, mis ma enne tudile minemist välja auto taha asfaldile viskasin on katki rapitud ja paksult sipelgaid täis. Lähemal uurimisel selgus, et olin kogemata meie peekonitagavarade kotti prügikotiks pidanud. Kahjuks olid sipelgad koti ja selle ümbruse ära vallutanud ning teha polnud enam midagi. Kõik kallis peekon vedeles nüüd mööda teed laiali ja selle otsas kari vihaseid sipelgaid, lõuad rasvast lirtsumas. Eriti raskelt elas seda kõike üle Annika, kes autos pisaratega võitles.

Sõitsime randa. Üritasime seal natukene peesitada, kui tuul tegi olemise üsna võimatuks, keerutades igale poole liiva. Lõpuks loobusime. Otsustasime puhtast laiskusest seekord kohalikust bensiinijaamast midagi lõunaks süüa võtta. Liisk langes kalaburgerile. Tankla sööklas töötasid väga kummalised tüdrukud. Nimelt olid kõik minust pikemad ja oluliselt turskemad, põlve otsas tehtud liblika ja ankru tätoveeringuid täis ning tanksaabastega. Mõtlesime oma burkse oodates, et mis sinna vahele lisanditeks küll tulla võib… Minu burks oligi natukene hapukas aga mis seal ikka — keda see rögaruts enne tapnud on. Ehk pääsen ainult väikese ehmatuse ja mõne leebema suguhaigusega.

Tankisime seal ka oma veeanumad täis ja otsisime varjulisemat kohta, kus veidi leiba luusse lasta. Baseerume kohaliku spordiväljaku parklas, kus lesime puu all ja loeme raamatut. Annika laseb natukeseks veel sõba silmale ja skaibime Trinnuga. Umbes 5-e paiku liigume tagasi ööbimiskohta Road to Nowher’i. Teen väikese jooksuringi ja Annika kokkab maitsva pastaroa (pasta-hakkliha-paprika-porru-sibula pada). Käime rõõmsalt pesus ja joome traditsiooniliselt teed. Oleme õppinud hindama pisiasju nagu näiteks puhas olemine ja soe vesi — mõlemat kohtame harva. Kell 22:00 magama.

28. jaanuar (neljapäev)

Äratus 08:00 ja söögiks võikud. Pakime asjad kokku ja jätame oma kalli Road to Nowheriga hüvasti. Kuni lõunani ainult sõitsime, silme ees Cavershami Wildlife Pargi koaalad, vombatid ja kängurud (neid pidavat seal katsuda ning toita saama). Kiire söögipeatus suvalises teeäärses parklanurgas (menüüs eilne pasta) ja edasi pargi poole.

Viisakas papagaaja.

Kohale jõudsime nõks enne kahte. Ostsime kohe piletid (27$ nägu!!!) ja ruttasime sisse. Esimese asjana tervitas meid kohe üks tore papagoi, öeldes sulaselges Inglise keeles Hello!. Ütlesin talle puhtas eesti keeles Tere! vastu, kuid pikemalt lobiseda ei olnud mahti kuna kell 14:00 pidi kuskil vombatite show hakkama.

Leidsime hädavaevu koha üles. Inimesi oli sinna päris palju kogunenud kuid vombatitega polnud seal eriti miskit pistmist. Ainult niipalju, et mingi hetk toodi pargi töötaja süles põõnav 72 aastane vombatihärra saali sisse ning siis said inimesed nendega raha eest pilti teha. Kuid selle eest sai seal muid põnevaid tegelinskeid kohata (papagoid, ussid ning mingid puuotsas elavad armsad nuustikud, kelle nime ei mäleta kahjuks).

Koaalaturist vol 2

Peale vombati showd hakkas teises pargi osas koaalade etteaste. Jõudsime ilusti õigeks ajaks kohale. Uksed avati ning seal nad olid — kauaoodatud koaalad! Kokku võis neid olla u 10–15, kuid kuna koaalad magavad 20h päevas, siis oli neist ainult 1 ärkvel, keda siis käeseljaga õrnalt tupsutada tohtis. Kasutasime selle võimaluse kenasti ära kah. Oli väga pehme, nagu värskelt ahjust tulnud sai.

Koaalade juurest tõttasime kohe farmi showle. Tegelikult seal olidki kõik šõud poole tunniste vahedega, et ilusti igale poole jõuaks. Farmishow oli minu arust kõige ägedam. Programmi juhtis 1 vanemas eas rancher (talunik), kes siis rahvale näitas, kuidas koertega lambaid taga ajada, kuidas lammast pügada, kuidas piitsa plaksutada ja lehma lüpsta. Põhimõtteliselt olen selle kõigega ka Arumetsas väiksena kokku puutunud, välja arvatud siiski piitsaga paugutamine. Üllatav fakt oli see, et piitsa ots saavutab ülehelikiiruse ning sellest siis ka päris vali litakas (võrdleks isegi püssipauguga). Koerte asjatamist oli kah tore vaadata aga lammastest hakkas natukene kahju — kogu aeg üks taga ajamine ja pidev pügamine ning seda veel kõigi nähes.

Kuna farmishow oli viimane, siis oli meil aega natuke rahulikumalt kah ringi vaadata. Nägime erinevaid kukkurloomakesi, reptiile, värvilisi linnukesi ning kuulsaid kõrbehunte — dingosid. Viimaseks jätsime kängurude söötmise. See oli samuti päris tore, kuid jällegi on tunded kuidagi kahetised. Ise-enesest on ju äge neid katsuda ja toita aga samas on neist ka väga kahju, kuna pideva solgutamise all on nad tõenäoliselt parajas stressis.

Lustakas känguru.
Väike valge nuustik.

Eraldame Annikaga karjast ühe valge kängurupoja, kellele oma erilise tähelepanu pöörame. Mudime ja nussutame teda u pool tundi ning meist ta sinna pikutama jääbki. Mõtlesime, et äkki kannatab kuidagi ta põues välja vedada aga loobusime sellest ideest, kuna autos on ruumi ainult kahele.

Kängurudega lõpetades tunneme, et oleme juba päris väsinud ning oleks aeg hakata ööbimiskohta ja poodi otsima. Poe leiame suhteliselt kiiresti Swan Valley’st ning lõpuks ometi on tegemist kauplusega, kus on ka odavat värsket kraami. Ostame hunniku viinamarju, arbuusi, melonit, nektariine ja mangosid. Küpsist seekord ei osta. Poe parklas lööme kohe mangodele hambad sisse — milline nauding ikka! Nüüd aga kõige raskem osa, ööbimiskoht.

Sõidame mitu tundi ringi, kuid head, privaatset platsi on väga raske leida. Hea asi selle juures oli muidugi see, et leidsin ühe koha, kus teeääres megamagusad metsikud viinamarjad kasvavad. Ehk ei pea poest enam ostma. Lõpuks leiame ka nurgataguse, kuhu saame ennast ära parkida. Õhtusöögiks veel eilne pasta. Vaatame tänaseid pilte ja jääme magama. Kell on 22:00.

29. jaanuar (reede)

Tänane päev algab juba kella 1st öösel. Nimelt ärkame mõlemad üles selle peale, et auto on täiesti valge. Keegi sihib oma autotuledega otse meie bussi. Ootame ärevuses, et mis nüüd juhtuma hakkab, kuid midagi ei toimu. Kisub juba natukene õudsaks. Siis kuuleme kedagi autole lähenemas ja näeme küljelt taskulambi valgust. Järsku kõlab küljeuksele kõva koputus ja kellegi hääl: “Anyone home?” Võtan julguse kokku ja teen ukse lahti. Taskulamp pimestab, kes kurat küll… Ja tegu on ei kellegi muu, kui hr politseinikuga. Küsib, et kust me tuleme, miks me tuleme ja kes me oleme. Vastan küsimustele nagu kord ja kohus. Siis saame teada, et kohas, kus ööbime, on keelatud parkida ja veel hoiatatakse meid viisakalt kuritegevuse ning kõrge tuleohu eest. Soovime teineteisele head ööd ja politseinikuhärra sulgeb pauguga bussiukse. Peale seda on raske uinuda, kuid saan ikkagi sõba silmale. Annikal nii hästi ei lähe ja vähkerdab hommikuni. Kaasa ei aita ka kasvav tuul, mis autot korralikult õõtsutab.

Ärkame ametlikult kella 7st ja teeme sellest kohast kohe vehkat. Peatume hommikusöögi tegemiseks ühes teeäärses parklas. Annikal on öisest ehmatusest ja magamaatusest väga paha tuju, kuid suudab selle juures oivalised munad praadida. Tänane päevaplaan näeb ette Perthi kesklinna suundumist, avaliku riidepesula külastust, hotellist kirjade kollekteerimist ja muid vajalikke toimetusi.

Perthi kesklinn, mis ristipõiki läbi sai sõelutud.

Kesklinna otsustasime minna rongiga Midlandi liinilt. Jätsime auto rongijaama parklasse (24h=2$ — võta õppust, Tallinn) ning suundusime kesklinna. Esiasjana hotelli, kus meile adresseeritud kirju ei olnud. Peale palvet põhjalikumalt kontrollida ujus kuskilt välja kiri pangalt, kindlustuse kohta. Kuid TFN numbrit ja minu pangakaarti ei olnud tulnud. Otsustasime panka minna, et kontrollida, kas nad on kaardi välja saatnud. Ennem aga viisime oma pesu pesulasse. Panga ja hotelli vahel sai kokkuvõttes mitu korda sõeluda ning lõpuks lasin uue kaardi endale saata.

Muide pangas teenindas mind väga naljakas hiina poiss, kes esimese asjana küsis, et kas olen Tartust või Pärnust. Veel teadis ta Riiat ja Vilniust. Venemaa kohta arvas ta aga, et too on palju väiksem kui Eesti. Näitasin talle siis klaviatuuri peal, et näe, Ctrl klahv on Eesti ja kõik ülejäänud klahvid kokku on Venemaa. Imestas väga ja lubas googeldada. Krabasime pesulast oma riided, tegime väikese lõuna Subways ning seejärel asusime tagasi Midlandi sõitma. Otsustasime, et otsime eilse poe üles ning ostame selle odavatest mangodest tühajaks.

Poe juurde jõudes kuulen mootorist imelikku mulinat ning ust avades märkan auto all kasvavat loiku. Kuna väljas on täna väga palav (+38–40), siis on auto üle kuumenenud. Peale poeskäiku keerasime aknad alla ja soenduse põhja, lootes et ehk veab kuhugi varjulisema kohani välja. Ja vedas — täpselt sinna maani, kus eile metsikud viinaamarjad leidsime. Seal lasime puude varjus autol pisut puhata ning pidasime plaani, kuhu siis ööseks suunduda.

Leidsime WikiCampsi ja googel’i abiga koha nimega Pinjarra, mis asub Perthist u 80km kaugusel. Korjasin koti viinamarju täis ja asusime teele. Kell oli 17:00. Õnnetuseks oli tipptund ja olime sunnitud läbi kesklinna sõitma. Asja tegi hullemaks lõõskav päike, tuline asfalt ja viimase vindi peal autosoendus. Siiski läks tänu Annika kaardilugemisoskusele kõik hästi ning pääsesime ilusti linnast läbi.

Kivist pink Pinjarra pargis.

Tunnike sõitu ja jõudsime kohale. Tegemist kena pisikese jõeäärse linnaga. Ööbimiskoht on väike raudteeparkla, suhteliselt linnakese südames, kus enne meid juba mitu suurt karavani ning paar packerite autot ees. Pargime ennast ära ning suundume väikesele eel-luurele lähedalasuvasse parki (ca 500m autost).

Teeme autodušši, joome teed ning nuusutame tuules lendlevat kanepihaisu, mis eemal asuvast saksa packeripoiste auto juurest levib. Pool tunnikest hiljem hakkab sealt ka pisitasakest itsitamist kostuma. Kell on 21:30 ja õhk väljakannatamatult kuum. Uinume pahuralt turtsuvate vedurite ning rongivilede saatel.

30. jaanuar (laupäev)

Ärkame 08:00, nagu tavaliselt, kuid oleme sunnitud vastu varahommikut alanud vihmasaju tõttu veel poolteist tunnikest voodis vedelema. Umbes 10 paiku tekib sajus väike paus ning kasutame selle söögi tegemiseks ära (munapeekon). Pool 11 hakkab jälle usinasti sadama ja müristama. Tundub, et tuleb autos istumise päev.

Loeme raamatut. Minul on käsil Thor Heyerdahli “Ra” ja Annikal sama autori “Fatu-Hiva”. Ostsin need raamatud enne Austraaliasse lendu kuskilt Pärnu kasutatud kraami poest. Olles ka varem Heyerdahli raamatuid sirvinud, teadsin, et tegemist on väga põneva lugemisega ja sobib ideaalselt sellisteks päevadeks. Oleme ju isegi Annikaga natukene rännumehe hingega, ning kuigi olud on tänaseks päevaks kardinaalselt muutunud ja ajastu võimaldab palju mugavamat ja turvalisemat reisimist, on see millegi tundmatuga silmitsi seismine siiski samastatav 60,70,80 aastat tagasi Heyerdahli poolt läbi elatuga. Nagu temagi, mõtlen tihti, kui kahju on sellest, et valge inimene, või inimene üleüldse kogu maakera oma jälgi täis on astunud ja kuskil pole enam kohta, kus asjad oma tempos saaksid areneda. Näiteks sama linnake, Pinjarra — veel 400–500 aastat tagasi oli siin piirkonnas võrreldes ülejäänud Austraalia põliselanikega väga arenenud ühiskond, mis oma mudelit juba 40 000 aastat edukalt viljelenud oli. Igal klannil oli oma piirkond. Teise klanni maale kauplema minnes või niisama külastades vormistati vastuvõtt ning asjade käik oli ametlik. Ära oli jagatud majandussektorid ning eksisteeris isegi mingit laadi algeline poliitika. Kõik see käis oma maaga harmoonias — ei mingit ületarbimist. Samuti valitses harmoonia klannide vahel. Siis tuli aga valge mees, ehitas ilma kellegilt luba küsimata võõrale maale oma majad, rajas ilma klanni loata põllud, millel karjatas ilma loata oma loomi. Kui klannil sellest kõigest lõpuks mõõt täis sai ning otsustati valged oma maalt lahkuma sundida, kutsusid nood kohale sõjaväe, kes seejärel terve küla halastamatult maha nottisid. Nüüd siinse jõe ääres jalutades võid ainult ette kujutada, kuidas näeks kõik välja ilma kiirkaatriteta ja poolenisti vette ehitatud moodsate majadeta…

Pinjarra jõgi.
Pinjarra roosiaias lilli nuhkimas.

Kella poole 3'e paiku teeme kiire poetiiru, ostame endale lõunaks/õhtuooteks juustupiruka. Peale seda jalutame pisut pargis, kohalikus surnuaias ning roosiaias. Tagasi ööbimiskohta maandudes pargime ennast ilusti puude vilusse ja hakkame juba ahjule tuld alla panema, kui järsku sõidab meile kõrvale kohalik ranger (pargivaht), kes on ilmselt hommikul meid juba seal märganud ning meenutab meile, et tegu on 24h ühekordse parklaga. See tähendab, et tänaseks peame otsima uue ööbimiskoha. Leiamegi tänu WikiCamps’ile tasuta parkla u 30km eemal lõuna pool. Suundume sinna.

Vahepeal on päike välja tulnud, ning õhk kisub lämmiks. Õnneks uues kohas on palju puid, mille alla ennast ilusti ära pargime. Eemal on veel 2 noort packeripoissi ja üks suuremat sorti telk, mille all liikumist ei tähelda. Annika keedab õhtusöögiks tuhleid ja kõrvale kanakotlette. Libestiks tomati-sibula-hapukoore salat. Väga maitsev jällegi! Teen autodušši all kiire peapesu ning vedeleme niisama, oodates uneaega. Kell 22:00 ta saabubki.

31. jaanuar (pühapäev)

Ajame 08:30 silmad lahti. Kuna öösel on ilm küllaltki jahedaks pööranud, oli palju parem magada ja värskem ärgata. Kuna munad on jällegi otsas, peame hommikusöögiks võikusid tegema. Juust on üleeilse kuumalainega pisut tekstuuri ja välimust muutnud, kuid mina arvan, et see annabki talle rohkem iseloomu. Annika nii ei arva, siiski suudame kahepeale karbi tühjaks süüa. Hakkab pisut tibutama ja tuult tõstma. Täna enam autopäeva ei viitsi teha, ning sunnime ennast teele asuma. Sihiks 30km eemal asuv Mandurah, ja kõik sinnasõidu tee äärde jäävad vaatamisväärsused.

Cliftoni järve thromboliidid.

Esimesena keerame sisse Cliftoni järve äärde. Seal kohtame juba vanu tuttavaid kivistisi, kuid siiski pisut teisest harust. Kui Cervanteses nägime järve ääres iidseid stromatoliite, siis siinsed koogikesed kannavad thromboliidi nime. Järve ääres puhub tuul eriti külmalt ning pikale ringile ei ole isu minna.

Näeme teeääres esimest mangoistandust, mis taraga korralikult piiratud on. Järelikult teavad kõik, kui hea mango on. Vurame edasi linna poole. Kahjuks rohkem eriti vaatamisväärsusi ei ole.

Enne Mandurah’it märkame teel ja tee ääres ebaharilikult palju mingite väikeste loomakeste raipeid. Esialgu ei saa aru kellega tegu kuid hiljem paneb Annika pildi kokku, et nood on tõenäoliselt quokka’d e. imearmsad rotilaadsed närilised. Linn ise venib nagu vorstilatt mööda rannikut ning ulatub otsaga vist Perthi välja. Kindel ei ole, kuid nii kaardilt tundub. Linnas on loomuliklt esmatähtis leida kaubamaja. Eriti raske see enam ei ole, sest oleme omandanud supermarketite leidmises kuuenda meele.

Poest ostame homseks tortillamaterjali ja loomulikult küpsiseid, mis nagu needusena eriliselt soodsad täna on. Peale poodi asusime raamatukogu jahtima ning leidsime ühe natukene eemalt. Istusime netis, lugesime uudiseid ja kirjutasime kirju. Googeldasin natukene ka autokindlustuse kohta, kuid otsustasin, et ei ole mõtet veel sinna alla raha panna. Loodan, et ei kahetse seda mingi hetk.

Peale raamatukogu otsustasime mõne veevõtu koha välja peilida. See aga osutus kuramuse raskeks. Leidsime küll mitu avalikku WC’d aga mitte üheski ei olnud joogikõlbulik vesi. Vähemalt sai Annika ühes rannaäärses putkas dušši all ära käia. Lõpuks otsustasime ühte treileriparki sisse keerata ja küsida raha eest vett. Kuna aga seal kedagi kohal ei olnud, siis lasime paagid omavoliliselt täis ja lasime varvast, suunaks eilne ööbimiskoht. Loodame, et täna mõni ranger meid ära ajama ei tule.

Pargime seekord ennast teisele poole teed, kus leiame suurte mändide alt väga ilusa platsi. Loobin auto ümbruse koerajunnidest puhtaks ja Annika hakkab eilaseid kartuleid praadima. Kõrvale jällegi kanakotletid ja tomati-sibula-hapukoore salat.

Kuna parkla asub kiirtee ääres ja omab vetsu, siis keerab siia pidevalt igasuguseid hädalisi sisse. Sellega seoses juhtus piinlik lugu. Otsustasin mingi aeg peale sööki, et on aeg istuma minna. Tihtipeale on meeste käimlad palju hullemas seisus, kui naiste omad. Nii ka siin, seepärast otsustasin kiire põike prouade omasse teha (2 kabiini). See aga osutus suureks veaks…

Klassikaline peldikusein.

Olin just lõpetanud, kui järsku pidas pidurite kriginal vetsu juures kinni auto, millest 2 naist plätude pladinal kohe peldikusse kimas. Tõenäoliselt arvates, et kabiin, milles mina hiirvaikselt kükitasin on avarii tõttu suletud, ei hoidnud nood eriti tagasi ja kommenteerisid naeru lagistades omavahel kui kõva s*tahäda kummalgi on. Kurat, nüüd oleks nagu eriti imelik uksest välja astuda. Otsustasin, et ootan ära, kuniks õhk puhas. Nüüd aga hakkas peldiku ukse taga elu käima. Vaikselt oli sinna saba tekkinud ja mulle hakkasid õrnad paanikahood peale tulema. Mõtlesin, et mis siis, kui keegi otsustab ukse lahti kangutada või üle ääre vahtima hakata. Tõenäoliselt oleks mind perverdipähe sinnasamma käimla seinale naistekarja poolt risti löödud. Plaan! Kui 10 minuti pärast seis sama on, siis lasen juuksed patsist lahti, tõmban kapuutsi silmini ja üritan modellikõnnakut imiteerides ukse vahelt ülikiiresti välja tippida. Aeg venib ja vetsuesine ei taha kuidagi maha rahuneda. Ja siis järsku — vaikus. Kasutan võimalust ja panen ukse paukudes liduma. Väljas koperdan küll ühe paarikese otsa aga enam tagasi võtta pole midagi. Hea, et eluga tulema sain.

Istume autos, mängime, joome teed, mugime küpsist. Kell 22:00 magama.

Like what you read? Give Antsh a round of applause.

From a quick cheer to a standing ovation, clap to show how much you enjoyed this story.