Osa #5, milles selgub, kuidas IT inimesed poolpikal Ironmanil käisid
Umbes-täpselt kuu on möödas päevast, kui Datanori meeskond koosseisus Peeter, Merilin ja Laura võtsid osa Ironman Tallinna poolpikast triatlonist. Sobilik (et mitte öelda tagumine) hetk teha üks retro.
2019. aasta Datanori jõuluõhtusöögil sai vastu võetud otsus, et igal juhul paneme Otepää poolpikale Ironmanile tiimi välja ja üsna tormakalt see sel samal hetkel toidulaua taga ka kokku sai pandud. Ujuja positsioonile suurt nügimist polnud, siin pidi kastanid tulest välja tooma Peeter, kes küll ammu ujumistrenni jõudnud ei olnud, kuid muuseas kuulus „vanadel headel aegadel“ ENSV juunioride ujumiskoondisesse (trumpalaks liblikas, OMG!). Merilin, kes aastast 2010 hobiratturina ringi uhanud, polnud enam kui aasta tõsisemat trenni üldse teinud, aga iseenda utsitamiseks ja spordipisiku taasleidmiseks pressis ennast ikka ka seltskonda (klassikaline FOMO). Jooksuvahetusse andis end üles Laura, kes juba mõnda aega usinalt harjutanud oli, kuid selle väikese mööndusega, et tema pikim läbitud distants oli sel hetkel kõva 10 km. Tundus seega igati raudkindel meeskond, kes võistlustulle saata!
Noh, siis juhtus see, mis ikka juhtub. Maailm pöörati mõne hetkega pea peale ning juunikuisest Ironman Otepääst sai septembrikuine Ironman Tallinn. Meile kõigile sobis see otse valatult, kuna kogu lisaaeg ettevalmistuse pikendamiseks võeti avasüli vastu ja olgem ausad, lapselegi selge, et Tallinna rada on ka oma profiililt kõvasti lihtsam. Jess!
Seega olime võistluspäeval täpselt nii valmis kui üldse olla sai.
UJUMINE
Distants 1,9 km
Rada: Harku järv
Kes: Peeter Merimaa, IT arendaja
Eesmärk: 00:31:40
Aeg: 00:32:37
RATAS
Disntants: 90 km
Rada: Harku, Laagri ja Keila-Joa kandi teed
Kes: Merilin Tiits, IT projektijuht
Eesmärk: 02:59:59
Aeg: 02:54:36
JOOKS
Distants: 21,1 km
Rada: Kalamaja ning Vanalinna teed ja tänavad
Kes: Laura Nedzelskyte, IT arendaja
Eesmärk: 02:10:00
Aeg: 02:11:13
VAHETUSALAD
Eesmärk: jookse õiges suunas, nii kiiresti kui võimalik ja jumala eest, järgi kõiki reegleid!
Aeg: no ausalt, keda huvitab!? :)
Ja nüüd juba klassikaline retro ring.
Mis oli kogu selle väljakutse kõige suurem positiivne tulemus sinu jaoks?
Peeter: Sain tunde kätte, et olen veel elus :D. Kes see oli, kes ütles, et “Elu on nagu jalgrattaga sõitmine. Tasakaalu hoidmiseks peate liikuma edasi”? Sellised väljakutsed ei tee ainuüksi elu põnevamaks, kõige tähtsam on see, et tasakaalustatud treening ja toitumine toovad hea vormi ning meelerahu.
Merilin: Ikkagi asjaolu, et tuli jalad kõhu alt välja võtta ja leidsin oma trennipisiku jälle üles. Kuigi sel teekonnal sai mitu korda tervisega kimpus oldud (ja ma ei räägi koroonast) ja „kõrgemaid vägesid“ tänatud, kui võistlus edasi lükkus, siis lõppkokkuvõttes sujusid ettevalmistused enam-vähem plaanipärast (selle plaani päraselt, mida mul polnud) ning kogu protsessi lõpuks sain tänulikult nentida, et mulle siiski endiselt VÄGA meeldib rattasõit ja ka võistlemisel pole viga ühti.
Laura: Osalesin enda esimesel jooksuvõistlusel ja kuna seda sai tiimiga teha, oli see sellevõrra väärtuslikum kogemus :). Pole kunagi varem nii intensiivselt treenimisega tegelenud, kui selleks võistluseks valmistudes. Oli põnev näha enda arengut ja kogeda kohati ka enda füüsiliste võimete piire. Trennitegemine sai minu elus igal juhul uue tähenduse ja on põnev endalt küsida, et mida veel võiks ära teha :).
Mis oleks saanud teha paremini või mida teeksid teisiti?
Peeter: Noh, alati mõtled, et äkki oli vaja rohkem trenni teha.. Aga ei vaata tagasi: mis tehtud, see tehtud. Lähme edasi!
Merilin: Oleksin pidanud oma treenimisega ehk pisut ettevaatlikumalt alustama. Kui sisse tuleb pikem treeningpaus, siis tuleb ikkagi arvesse võtta, et sa ei alusta täpselt samast nurgast, kuhu enam kui aasta tagasi ratta viskasid ja treenimise lõpetasid. Kui oleksin rohkem mõistusega võtnud, oleks ehk nii mõnestki tagasilöögist ka pääsenud. Samas üldkokkuvõttes võin enda kiituseks öelda, et treenisin väga targalt — pigem vähem, aga iga trenn võimalikult kvaliteetselt. Ettevalmistuse raames oleks võinud paar tempovõistlust läbi teha (sest võta või jäta, see on ikka üliiiii spetsiifiline ala). Ahjaa, natuke kõrgema eesmärgi oleks pidanud endale seadma, oleks ehk rajal ka pisut rohkem pingutanud. Ja veel PPS! Ära II-AL-GI pane temposõidule jalga number (või kaks) suuremaid rattapükse :’(
Laura: Ma üsna varakult leidsin endale sobiva kava, mis oli 12-nädala pikkune, kuid alles poole peal tulin selle peale, et ma oleks võinud seda alustada juba palju varem ja teha lihtsalt esimesi nädalaid läbi mitu korda. See oleks ehk parema põhja ladunud. (Merilin kommenteerib: Eriti imetlusväärne oli minu jaoks Laura järjekindlus. Ta ei jätnud ÜH-TE-GI trenni selle 12 nädala jooksul vahele.)
Kõige naljakam/huvitavam/ootamatum/armsam/hirmsam vmt seik võistlusest.
Peeter: See hommikune start kell 7. Õues on veel pime ja suur rahvamass järve kaldal liigub edasi-tagasi. Kõik valmistuvad stardiks. Õhus on tunda pinget. Inimesed kogunevad stardijoonele. Väga palju inimesi. Pinge järjest kasvab. Ja mingi hetk järsku, ongi start antud. A-a-a-a! Kõik jooksevad vette ja hakkavad kiiresti ujuma. Tunned millegipärast rõõmu ja uhkust, et siin oled. Avaldab muljet küll. Kes ei ole kunagi triatloni vaatamas käinud, siis tasub kindlasti tulla hommikul starti vaatama. Võistkonnad startisid pool tundi hiljem, kui individuaalsportlased, nii et sain nautida ühisstarti pealtvaatajana.
Merilin: Ma ei suutnud sellesse üritusse suhtuda 100% „tõsiselt“, et nüüd veri ninast välja ja hoidku kõik alt. Minu jaoks oli see selline suur spordipidu ja ühe järjekordse sportliku miniteekonna ilus vormistamine. Seega püüdsin max nautida sündmuse melu, panna tähele inimesi raja ääres, kes kaasa elasid, vahel neile ka lehvitada jne. Ergutasin vist ka individuaaldistantsi naisi, kellest möödusin, kuid kui tänulikud nad selle eest olid, ei oska öelda :D. Paar korda oli sellist liigutuspisarat silmanurgas ja eriti tahtis nutt peale kippuda, kui Laurat finišis ootasime ja individuaali emotsionaalseid lõpetajaid jälgisime. No on ikka raudsed mehed ja naised küll!
Laura: Kõige armsam oli see, et jooksu alustades peaaegu esimese pealtvaatajana nägin treenerit, kelle jooksutrennides mõne aasta eest üldse jooksmisega alustasingi. Endalegi üllatuseks võttis see korraks silma märjaks, aga kaua sellele mõtlema ei saanud jääda, sest mõnesaja meetri järel nägin oma sõpra, kes tuli suure plakatiga mulle kaasa elama. Üldse ei oodanud, et jooksu alustan pisaraid pühkides, kuid kõikide nende asjade kooslus mõjus niivõrd tugevalt. Eks see arusaamine jõudis alles rajale minnes kohale, et olengi lõpuks siin võistlusel, milleks kõik need eelnevad kuud sai treenitud ja mille peale palju mõeldud.
Mis on järgmised sportlikud plaanid ehk kuidas edasi?
Peeter: igatahes treenimisega jätkata. Võtame rahulikult. Ironman ei ole saanud mulle kinnisideeks. Järgmisesks aastaks on siis plaan selline: osaleda triatlonivõistluse olümpiadistantsil ja äkki veel joosta ära poolmaraton. Seda siis, kui tervis kannatab. Sest põlved hakkavad juba tasapisi alla andma. Kiliseb, koliseb, lonkab ja möliseb — Peeter :D.
Merilin: Plaan nr 1 on ikka treenimisega jätkata ja seda võimalikult mitmekülgselt. Alustasin tennisetrennidega (teostamata lapsepõlveunistus), ülimõnus vaheldus ja tuhh on hetkel laes. Ratast ma ka enam kindlasti nii hooletult uuesti nurka ei loobi. Täitsa ootan juba neid talvisi pukitrenne ning tahaks järgmisel aastal ikka jälle kuskil väljamaa mägedes ka sõita. Kuigi vist sai nii naljaviluks meil omavahel õhku visatud, et järgmisel aastal siis oleme poolpika rajal individuaalselt või tiimina täispikal, siis ütleme nii, et ma ei oleks väga kurb, kui näiteks jõuluvana tookski individuaalse pääsme või järgmisel jõuluõhtusöögil paneksime plaani paika, et osaleme üheskoos täispikal. Muidugi teeme ära, milles küssa!
Laura: Mulle on ikka vist juba kinnisideeks saanud poolmaraton alla 2 tunni joosta, seega see vist on järgmine eesmärk, mida püüdma minna :D Eks olen mõelnud ka maratoni jooksmise peale ja kaalun siin ka ujumistrenni minekut, sest hetkel ujun ainult nii, et pea on kogu aeg veest väljas. Täitsa võimalik, et mingil kujul triatlon võiks ka järgmisel aastal kavas olla. Seniks aga võiks jätkata regulaarselt trennis käimisega ja jõu/vastupidavuse kasvatamisega.
Mida siis muud ikka kokkuvõtteks öelda, kui et terves kehas terve vaim! Tore, et kolm Datanori inimest on taas spordiradadel tagasi ja seda kõike tänu Ironman Tallinnale ning kambavaimule (oi jummel, nii mitmedki rasked harjutused sai trennis tehtud selle toel, et teised tiimiliikmed “hingasid kuklasse” ja oli suur soov mitte teisi alt vedada). Püstitage ikka julgeid (sportlikke) eesmärke ning nähke nende nimel ka vaeva (aga ikka mõistusega!). Järgmisel aastal on tiim Datanor kindlasti jälle joonel, eks näis, millises koosseisus ja distantsil siis.
Lõpetuseks suur kudos ja kummardus Ironman Tallinna korraldustiimile!
