Lipu semiootika 15 aastat hiljem

4. juunil saab Eesti lipp 135 aastaseks. See on ettekanne, mille pidasin 15 aastat tagasi Eesti lipu 120. aastapäevale pühendatud konverentsil EÜSi majas Tartus.

Eesti lipp sündis toonaste üliõpilaste initsiatiivil, kes said innustust Saksa eakaaslaste võitlusest liberaalse demokraatia eest. Saksa liberaalsete üliõpilaste 1848. aastal sündinud võitluslipust, musta-punase-kuldsest trikoloorist sai 1919 Saksamaa riigilipp ja pärast Natsi-Saksamaa kapitulatsiooni uuesti Saksa Liitvabariigi lipp.

Meilgi sündis sini-must-valge sümbolina eestlase püüdlusest saavutada võrdseid õigusi omaenda maal. Meie lipu aatelisi lätteid ei tohi unustada ega lasta kaaperdada nende poolt, kes ei mõista me lipu sünnilugu ega seda, mida see tähistab. Ehk nagu kirjutasin 2004. aastal: “Sestap tulebki Seltsil hoiduda oma lipu fetisheerimisest ning selle asemel aduda meie lipu sünnitanud aateid. Ja õpetada seda ka oma järeltulijatele. Meil tuleb kaitsta SMV-d kõrvaliste lisatähenduste ja parteipoliitiliste varjundite eest. Meil tuleb seista selle eest, et SMV all ei deklareeritaks sallimatust, et selle kattevarjus ei vohaks teesklus ja võltsisamaalisus.”

Lipu semiootika

Toomas Hendrik Ilves

Lipud, vimplid, standartid on teadaolevalt vähemalt Rooma, aga tõenäoliselt palju kaugemast eelajaloolisest ajast moodustanud osa inimkultuurist, osa inimkonna märgisüsteemist. Tegelikult võib oletada, et ta on üks vanimaid sümboli kasutamisvorme üldse. Vimpel, lipp, standart sümboliseeris meid — hõimu, klanni, koopaelanikke, rändsalka. Vähemalt siis, kui inimese arengutase oli jõudnud faasi, kus enam ei elatud looma moodi alalises hirmus olla või saada avastatud; kui oma olemasolus, jätkusuutlikkuses ja kaitsevõimes kindlusele jõuti. Siis oli loogiline näidata, ja eriti teistele näidata: siin me oleme, siin on meie.

Kui pidada praegusi „primitiivseid” hõime mingiks näitajaks, siis suure tõenäosusega olid neiks sümboleiks tootemid, need loomad, kelle omadused peegeldasid hõimu arvamust iseendast: lõvi või madu, kotkas või tiiger. Nahk ja hiljem riie näitasid, et — ja pärast piisavalt tuntuks saamist ka kes — me oleme. Me näitame ennast, sest me ei karda seda teha, ei poe peitu, vaid kuulutame endid välja. Sestap pole too sümbol pelgalt rinnamärk, käevõru ega triibud näolapil. Varda või masti otsas kooslust sümboliseeriv visuaalne märk on kuulutaja. Kuulutaja kuuluvuse kohta.

Sellest tuleneb loogiliselt, et teised, st mitte-meie võtavad selle sümboli, vimpli, lipu oma rünnakute sihiks. Vaenlase sümboli enda kätte saamine tähendab vaenlase alistamist. Kui see, mis näitas kuuluvust, kuulub teisele, siis kuulub ka kooslus tervikuna teisele. Nii tegid germaani hõimude vallutusretkilt naasvad ja triumfikaare alt läbi marssivad Rooma leegionärid, tuues oma keisrile alistet hõime sümboliseerinud vimpleid. Sama sündis 2000 aastat hiljem Moskvas Punasel väljakul, mil Punaarmee tõi Stalini jalge ette nondesamade germaanlaste järeltulijailt võidet lippe.

Kuid ka sinimustvalge (edaspidi SMV) puhul oleme seda näinud. Siis, kui üks esimesi Eesti Üliõpilaste Seltsi (edaspidi EÜS või Selts) liikmeid julges näidata end värvimütsiga, SMV värvikombinatsiooniga, tõugati ta vankrilt maha, müts viidi saksa korporantide konventi, kus sellel jalgadega trambiti ja ilmselt hävitati. Mis võiks olla primitiivsem, kiviaja inimese moodi lähenemine ühele sümbolile, kui see sümbol omanikult varastada, viia oma koopasse ja seal seda rüvetada?!

Varda, masti või teiba otsa riputet nahk, riie, vimpel, standart, lipp on metonüüm: mingi omadus seisab terviku eest; värvid, kuvandid seis avad sugude, hõimude, väekoondiste, usundite ja rahvuste, hiljem ka riikide eest. Pars pro toto, sünekdokia — üks ladina-, teine kreekakeelne termin tähistab spetsiifiliselt olukorda, kus mingi osa suuremast seisab mingi suurema kogu eest (pro moskoviit ründab, Onu Sam tuleb, Svensson ostis Hansapanga), olles ilmselt üks vanimaid abstraktse mõtlemise vorme.

Sellestsamast kognitiivsest protsessist ehk mõtlemisviisist tekkis ka palju abstraktsem inimtegevus kirjutamine, kus sümboleid kasutati palju laiemalt maailma, mitte vaid iseendi, vaid ka mõistete tähistamiseks. Lääne kultuuris (aga mitte näiteks Hiinas või Jaapanis) jõuti niikaugele, et sümbolid hakkasid tähistama häälikuid, inimese häälitsusi, mis liidetuna sümboliseerisid erinevaid mõisteid.

Oma lihtsuses ja ürgsuses oli iseenda visuaalne tähistamine siiski üks esimesi sümboliseerivaid akte. Selline mõtteviis on sügavalt shamaanlik: kuna osa — pars — seisab

terviku — toto — eest ja sümboliseerib toto’t, siis ongi osa tegelikult ka seesama suur, kõik meie ise. Lipp seisab meie eest, ta on osa meist, meie osa.

Ehk siin peitub ka põhjus, miks tekitavad just lipud ja vapid inimesis erilist emotsionaalsust.

Ja nagu ajaloost oleme näinud, kehutavad need sümbolid rahvaid ja riike hulludele sangaritegudele, et oma sümbolit päästa, kaitsta, või võidu tähistamiseks lipp püsti ajada. Teise maailmasõja kaks enim levinud kuvandit kujutava just nimelt lipu püstitamist: üks punalipu heiskamist Berliini Riigipäevahoonele ning teine USA lipu maasselöömist Iwo Jima saarel.

Viimase puhul, kus sadade tuhandete meeste osalusel rullunud meeleheitlikus lahingus ronis salk Ameerika merejalaväelasi igasuguse terve mõistuse vastaselt Suribachi mäe tippu, et püstitada sinna USA lipp, on see seik saavutanud erilise ikonograafilise staatuse: fotost on tehtud monument. Huvitaval kombel on aga selgunud, et mõlemad krestomaatilised fotod on tegelikult tagantjärele poseeritud, mis üksnes kinnitab, kui oluliseks peetakse „oma” lipu heiskamist teiste üle saavutatud võidu märgina.

Samuti tõestab foto lipu väärtust, kuivõrd mehed on valmis selle heiskamise eest eluga riskima ja sümboli nimel end ohverdama.

II

Lisaks kõikidele muudele 19. sajandi Lääne kultuuriruumis aset leidnud arengutele tuleb eraldi ära märkida tsiviilühiskonna tõusu. Enne seda oli kirik ja oli riik. Kodanikuühendusi kui selliseid ei olnud ega ole neid tegelikult siiani tekkinud ida pool Samuel Huntingtoni tõmmatud joont. Ent Euroopas, ka Eestis tekkisid kiriku ja riigi kõrvale uue nähtusena kõikvõimalikud organisatsioonid, seltsid ja ühingud. See tulenes valgustusajastu mõtlemisest, eriti ideest, et inimene on tähtsam kui riik või kirik. Kirik oli ebausk, ja riik, nagu seletas John Locke, ongi vaid rahvaga sõlmitud lepingule põhinev vabatahtlik kooslus.

Iga ühendus koondas endasse vabatahtlikke liikmeid, kes liitusid mingi idee, põhimõtte või ühistegevuse nimel. Liitumise aluseks polnud mitte sünnijärgne kuuluvus samasse usku või riiki, vaid mingi ühendav printsiip. Kodanikuühiskonna tekke üheks tähelepanuväärseks näiteks vähemalt saksa kultuuriruumis olid tudengiorganisatsioonid elik korporatsioonid. Kui me mäletame Saksamaa ajalugu, siis teame, et „Saksamaa“ tähistas ühist keeleruumi, mitte riiki. Oli ligi kolmsada vürstiriiki, neist mõnes ka ülikool, kuhu tulid õppima tudengid kõikjalt saksa keele aladelt. Enam ei ühendanud inimesi nende päritolu ehk vürstiriik, vaid keel.

Mis aga eristas omavahel neid sakslasi, kes olid tulnud kas Heidelbergi, Göttingeni või Tübingeni ülikooli? Selleks said olla vaid põhimõtted, aated ja väärtused. Riigi ja kiriku kõrvale tekkinud uuele koosluse vormile oli antropoloogiliselt vägagi loogiline asuda end märgistama värvide, vappide ja lippude abil, sümboliseerimaks oma vabatahtlikku ühtekuuluvust. (Kõrvalmärkuse korras olgu lisatud, et ka tudengiorganisatsioonide omavahelised kaklused on antropoloogiliselt väga loogilised koos rivaalitsemise ülima vormi ehk siis teise korbi lipu (sic!) varastamisega.)

Koos sellega muutusid lipud metonüümidest pigem metafoorideks, ideede ja väärtuste sümboleiks. Värvid ei tähistanud enam lihtsalt hõimu või riiki või sõjaväeüksust. Must-punane-kuldne värvikolmik olla saanud kultuuriliselt ühendet ja liberaalsete (s.t vabariiklust pooldavate) sakslaste lipuks Napoleoni-vastasest vabatahtlikust sõjaväeüksusest Lützov Freikorps. Hiljem sai sellest rahvuslikult meelestatud liberaalsete tudengite lipp. Eeskätt sümboliseeris see ideed. Täpselt samuti nagu prantslaste trikoloor ütles Liberte, Egalite et Fraternitening USA tärnid ja triibud Life, Liberty and the Pursuit of Happiness.

Hea näide sama asja kohta on algusest peale olnud SMV metafoorne pool: sinine on taevas, must on muld (või ajalugu või lagi me toal), valge on meie südametunnistus. Kuigi ma ise pole ses mütoloogias kindel — ma ei tea, mis tuli varem ja mis mõeldi juurde tagantjärele, ja võib-olla oli see lihtsalt meeldiv ning seletuse leiutamisele kehutav värvikombinatsioon. Aga see polegi vist oluline.

SMV lipu tähendus ehk selles kätketud sõnum on aja jooksul oluliselt ja vastupidises suunas muutunud: aadete, võrdsuse ja hiljem ka vabaduspüüdluse metafoorist on saanud metonüüm, suuremat kooslust, riiki ja rahvast märgistav osa. See, mida SMV tähistab, on paraku endiselt võitluse objekt.

1884. aastal loodud lipp evis toona hoopis teistsugust tähendust kui praegu. SMV sünnitanud vaim oli progressiivne, liberaalne, rahvusromantiline ja kaasav. EÜS võttis endale lipu näitamaks, et ka eesti üliõpilased on eurooplased ning väärivad võrdset kohtlemist. Lipp kehastas aateid, see tähistas, et noortel eesti meestel on ka õigus olla organiseeritud üliõpilased, et maakeelt kõnelev noormees on sakslasega võrdne ka eestlasena, mitte aga ümberrahvustunud kadakana. Viimane on oluline, sest 700 aasta jooksul olid eestlased saanud sakslastega võrdseks vaid sakslaseks muutudes, mitte aga eestlasena. Lipp kehastas seega liberalismi selle 19. sajandi tähenduses. Liberaalsust kehastava lipu kasutamine oli väga julge samm, sest maailm, milles elasid Tartu ülikooli eesti soost üliõpilased, oli kõike muude kui liberaalne.

Lipumasti heisatud kolm värvi märgistas intellektuaalset hüpet; see oli avaldus, et oleme teiega samaväärsed ka omaenda keelt kasutades. Sadakond aastat varem oli samasugune herderlik vaim hellitanud sakslaste endi eneseteadvust, kuulutades nad mitte kehvemaks prantslastega võrreldes. See oli ju Johann Gottfried von Herder, kel Liivimaa-kogemused aitasid jõuda järeldusele, et just keel on rahvuse hing, ning mida ta sakslaste alaväärsustunde hajutamiseks kuulutama asus.

Ka Eesti üliõpilaste sõnumit kandis võrdsuse-vendluse-vabaduse vaim. Vabaduse all peeti silmas pigem saksa tudengilaulu „Me mõtted on priid” kui midagi riigi iseseisvust ihaldavat. Olulisim oli sakslastega võrdväärseks olemise moment. Täpsuse huvides tuleb lisada, et tegelikuks intellektuaalseks hüppeks polnud muidugi mitte lipu loomine, vaid organisatsiooni, Vironia osakonna, hiljem Eesti Üliõpilaste Seltsi teke. Lipp oli akadeemiliselt organiseerunud enesekehtestuse loomulik väljund.

Metonüümi jõudu kinnitab asjaolu, et sakslasi ei häirinud mitte niivõrd mingite maakate pääs ülikooli ega ka nende organiseerumine, vaid pigem nende jultumus võtta endale värvid, kanda värvimütsi ja lehvitada oma lippu. Vil! Mõtuse peksmine SMV mütsi kandmise eest polnud ju karistusena piisav. Müts tuli viia oma konventi ja see tükkideks trampida. Nii üritati hävitada metonüümi, selle kõrval ka SMV esindatud metafoorseid väärtusi.

Siinkohal on paslik toonitada, et rahvuslipu staatuse ja sellega kaasnevate (lisa)väärtuste kandjast jäi SMV veel kaugele. Hoolimata sellest, et ehk võidi juba tollal sellest ka unistada. Lipp oli siis jaatav ja kaasav, see kuulutas kuulumist euroopa kultuuriruumi. See oli SMV konnotatsioon ehk kaastähendus. 19. sajandil oli eestlus olematu ja kohati eitatav, kuivõrd edu seisnes eestluse eitamises. Sakslus tugines omakorda teadmisele, et nende ümber on mingi Undeutsch’i üldnimetaja alla mahtunud rahvas.

Selline aktiivne eitus meenutab Nietzsche kirjeldatud aadlimoraali raamatus Teistpool häädust ja kurjust: „Mina olen hää, sest mina olen mina ja ülejäänud on lihtsalt viletsad või halvad“. Jaatus aga puudus hoopiski Nietzsche postuleerit „orjamentaliteedis”: ori vihkab ülemklassi ning kuulutab aadli kurjuseks, mida tuleb eitada ja põlastada. Lipu loonud eestlased edastasid jaatava sõnumi. Meie oleme ka. Lipu olemasolu, sakslaste sümbolite ja kommete vormiline kopeerimine märkis hoopis midagi muud, kui seda on koloniaalvõimu vastu üles tõusnud orirahva mäss. Pigem oli see sünkretism, metonüümide mugandamine ja sulandamine meie enda kultuuri.

Sellest ka lipp kui kaasamise metafoor. Lipp kuulutab meie kuulumist oma valitsejatega samasse kultuuri, lipp kaasas endaga kõiki eesti rahvusest inimesi. See vaim andis SMV-le 20. sajandi alguseks lisakonnotatsiooni: tegu on ka rahvusliku värvikombinatsiooniga. SMV omandas eestlaste võrdsuse, täpsemini võrdväärsuse ja euroopa kultuuri kuuluvuse sümboli tähenduse.

Huvitaval kombel ta ka kaotas midagi. Muutudes tasapisi rahvuslipuks ehk sünnijärgse kuulumise sümboliks, kaotas see mõnevõrra oma aadete ja väärtuste sümbolismi. Ehk teisisõnu, SMV-d oma lipuks pidanud inimene ei pruukinud enam üldsegi mitte innustuda 19. sajandi demokraatia romantismist, kuigi alles 1884. aastal olnuks see võimatu. SMV ei tähistanud enam lihtsalt ühe liberaalse tudengiorganisatsiooni Euroopa-ihalust või Euroopasse kuuluvust, sellest sai ühte rahvusesse kuulumise sümbol. Vabadussõda kinnistas SMV klassikalist tähendust lipuna, sellest sai ka (sõja)väe sümbol, mille all võideldi, rünnati ja langeti. Samal ajal ei tahtnud teps mitte kõik, et SMV-st saaks riigilipp. Osaliselt tänu lipu ajaloole ja endas kätkevatele väärtustele pooldas osa poliitilistest jõududest hoopis teistsuguseid lipuvariante.

Siiski oli SMV iseseisvumise hetkeks liiga kinnistunud, et võtta kasutusele mingi muu ja rahvale võõras kombinatsioon. Nende värvide all olid eestlased sõdinud ja hukkunud. Siiski algas SMV lõplik kinnistamine riigilipuna alles 1934. aastal, 50 aastat pärast lipu loomist, koos lipu kui riigi ja rahva sümboli aktiivse propageerimisega. Selle tulemusel sümboliseeris SMV mitte ainult formaalselt, vaid ka hingeliselt üht riiki. Asi sai valmis.

Sellega võinuks piirduda, kui poleks tulnud okupatsiooni.

III

Võõrokupatsioonid tegid SMV-st metonüümia tipu: lipp tähistas ja kaitses asju, mida polnud enam olemas. Vist ei ilmesta lippude ja teiste sümbolite ürgset jõudu miski paremini, kui ühe päris tavalise ja looduses ohtralt leviva värvikombinatsiooni ilmingud hakkasid kaasa tooma karistusi. Antropoloogiliselt on see päris koomiline. Kujutagem end hetkeks ette ENSV territooriumil maandunud marslasena. Kuigi seal on igasuguseid imestamist väärivaid asju, siis kindlasti väärib eraldi tähelepanu see hirm ja õudus, mida tekitab yõimukandjais üks olematust sümboliseeriv värvikombinatsioon.

Samas oli see kõik väga loogiline. Kombinatsioonist oli saanud iseseisva riigi tähistaja. Riik oli hävitet, aga nüüd tähistas iga väike pars olematut toto’t. Hirm SMV ees kasvas nii suureks, et lubamatuks kuulutati isegi sinise ja valge kõrvuti eksponeerimine. Sest, nagu jutustas mulle kord üks tuttav, mis juhtuks siis, kui sinise ja valge taustal peaks seisatuma inimene mustas ülikonnas? Pöörast paranoiat saab mõista vaid juhul, kui aduda värvide visuaalset ilmutust kui iseseisva riigi ja selle okupeerimise nendingut. Sestap seda kardeti nagu NATO-t, Ameerika Ühendriike ja imperialismi.

Näiteks Stalin adus lipu ürgset vägevust hästi. Oma kirjas Leninile 1922. aastal märkis ta, et NSVL ei saa kunagi inkorporeerida riike, millel on olnud oma lipp ja oma saatkonnad välismaal. Nood võivat saada „sotsialistlikeks” riikideks, mitte aga NSVL-i liiduvabariikideks. Hiljem see kiri Lenini kogutud kirjavahetusest kõrvaldati. Aga see seletab, miks saadeti SMV heisanud koolipoisse vangilaagrisse, miks kõrvaldati Loomingu peatoimetaja, kelle „valvsusetus” lubas avaldada luuletuse, mille algustähtedest ülalt alla lugedes moodustus S-I-N-I-M-U-S-T-V-A-LG-E.

IV

Taasiseseisvumisega, õigemini juba kolm aastat enne seda saadi hirmust üle. Tagantjärele võiksime olla koguni tänulikud, et okupatsioonivõimu hirm nii kaua ja visalt säilis. Kujutagem ette raskusi riikliku järjepidevuse nõudmisel, kui kommunistid oleksid olnud targemad ja lubanud eestlastel SMV-d kasutada juba näiteks 1960. aastatel! Aastakümneid lippu vaenanud kollaborandid lihtsalt ei suutnud kolme aastaga SMV-d enda omaks teha.

Ajavahemikus 1988–1991 hakkas SMV aina rohkem täitma oma metonüümset funktsiooni. See tähistas rahvust ja riikluse ideed, SMV kaotas oma keelatud staatuse, muutus tavaliseks, vähese konnotatsiooniga sümboliks: SMV-st sai lihtsalt ühe riigi lipp. Mis oli vähemalt osaliselt ka vale, sest kuni 1991. aasta augustini polnud Eesti de factoriik. Pigem oli SMV sel perioodil krüptoriigi segane tähistaja. Riiki ei olnud, aga täiesti lubatult käibis olematu riigi sümbol.

Võib oletada, et kommunistlik ladvik lootis SMV taaslegaliseerimisega tasalülitada kunagise riigi ideed. See ilmselt vaid okupantidele endile kavalana tundunud idee luhtus. Sest mis sai olla absurdsem kui vaatepilt SMV taustal kõnet pidavast EKP ideoloogiasekretärist?

Taasiseseisvusega muutus lõplikult lipu tähendus, naastes SMV sõjaeelse tähenduse juurde. SMV muutus tavaliseks riigilipuks mil pole teps mitte nii vägevat riiklikku konnotatsiooni nagu okupatsiooniaastail. Puudub ka too EÜS-i lipu algaegade võrdsust ja liberaalset rahvuslust kuulutav kaastähendus. Sellest on saanud klassikaline denoteerija SMV = Eesti Vabariik, mis seisab võrdväärsena, aga mitte märkamatul moel koos EL-i ülejäänud 24 ja NATO 25 lipuga nende organisatsioonide peakorterite ees.

Kuid samas, ja lõpetuseks, näeme ohtusid, mida oleme täheldanud ka teistes riikides ja mille suunas ka Eesti ise kahjuks liigub. Olgu neiks siis SMV konnotatiivse tähenduse oluline nihutamine ,,Ei Euroopale!” kampaanias paari aasta eest või SMV kasutamine parteide valimiskampaaniates, see tähendab soov SMV-d monopoliseerida poliitiliste sihtide saavutamiseks ning selle põhjal enda teistele vastandamiseks.

Ega Eesti pole erand. Eriti märgatav on see viimase 25 aasta jooksul olnud USA-s, kus kunagi valgustusajastu vabadust deklareerivast lipust on sageli saanud mõne sallimatu väikerühmituse sümbol. See on aga ohtlik.

Sestap tulebki Seltsil hoiduda oma lipu fetisheerimisest ning selle asemel aduda meie lipu sünnitanud aateid. Ja õpetada seda ka oma järeltulijatele. Meil tuleb kaitsta SMV-d kõrvaliste lisatähenduste ja parteipoliitiliste varjundite eest. Meil tuleb seista selle eest, et SMV all ei deklareeritaks sallimatust, et selle kattevarjus ei vohaks teesklus ja võltsisamaalisus.

Avaldatud kogumikus „Eesti jõudmine“ (Varrak, 2006)

Artikkel tugineb Eesti lipu 120. juubelile pühendatud konverentsil peetud kõnele EÜS-i majas 5. juunil 2004

© Toomas Hendrik Ilves