10.juuli (Kopenhagen kajutilaadne hotell)

Hommikusöök söödud ja peagi valmis minema. Õhtul tegime väikese tiiru vanalinna. Leidsime üles Tivoli ja jalakäiatele mõeldud pikima tänava. Paralleelis tegime ühed õlled (kallis 7eur) jazz baaris. Siin on käimas hetkel mitmepäevane jazzi festival. Vabas õhus õlut juues vänderdasid mööda jalgratuurid. Silma jäi ratas kahe neiuga, üks pakiraamil nagu daamid sajandeid tagasi ratsutasid ning teine väntas, pigem võnkus poolregulaarse sinusoidina soojal ja sumedal tänaval. Kõike saatis Harlemi Jazz teise korruse aknast, millele sekundeeris Hollandi ja Argentiina jalgpalli emotsioonid. Ei jäänud väga pikalt tiksuma aga penaltite hääled oleks olnud huvitavad. Liigne väsimus sundis koju. Aga enne siiski veel tänav vasakule ning SM poe ja baari ette, check tehtud et ikka vanal kohal just seal kus vend arvas. Öösel oli uni rahutu ja vastu hommikut oli lausa poolpsühhedeelne. Ei tea, kas õhk on kanepist nii saastunud? Vot, aga nüüd rõivaile ja Saksamaale.

õhtu

Päevad on sassis, midagi on vahelt ära jäänud. Õhtuti on piisavalt väsinud et ei jõua midagi üles tähendada. Eile jõudsimegi Berliini asemel Wittenbergi. Seal oli motell mis sobis motomatkajatele ja Luterile — askeetlik. Saabudes tervitasid vastasmaja noormehed vist mu tsiklit ja ma noogutasin aupaklikult neile vastu oma ratta eest. Öömaja on lihtne ja odav 65eur (25 oleks nari koht olnud). Rampväsinuna läksin duši alla ning kohe magama.

Täna hommikul sõime selles luterlaste pühas linnas hommikusöögiks pühade värvides mune. Siiani on kõht korras, et vist ollid ikka värsked mitte lihavõtete ajast. Tegime SELLE ukse ees mõne klõpsu ning sadulasse minnes selgus, et Meelise rattale on vaja õli peale valada. Need kiirteed kulutavad oma kiirusega õli. Saime infopunktist teada motikate remondikoha aga enne tankimist siiski leidsime Suzuki müügipaiga kust saime tarviliku õli. Valisime suuna Leipzigile läbi väikelinna Bar? Soenduseks ideaalne valik. Need kolm rida kus liiguvad madallennul “metsavahid” ei ole ärkamise protsessil just parima miljööga. Meie tasane valik oli hea. Lõuna saabus ja järjekordse tanka Burger King oli kompromiss. Süüa oli vaja ja McDonaldist panime enne mööda. Mõnus sõidupäev mida vürtsitas õhtul hoovihm nõnda et pidime kiirtee viadukti all salaja vihmariided peale panema. Vihm ja kiirteed korraldasid aga ka paar õnnetust ja mööda minnes oleks oodanud jubedamat pilti kui vasakus reas keskmine kiirus ligineb 180km/h. Meil linnas 50ne alas vaat et isegi rohkem segi esiotsad. Nähtu tegi ettevaatlikuks. Möödasõitu tuleb siin Saksamaal karta mitte vastutulevate autode, vaid mööduvate pärast. Tähelepanu peab olema suunatud maksimaalselt tagant tulevatele. Jõudsime Austria piirile ning saime õnneks pidama. Leidsime suurepärase elamise 85euri eest. Sõbralik perenaine. Läheneva äikese tõttu jäi kesklinn nägemata aga homme katsub jõuda. Vihm jäi järgi ja kodustega räägitud (pidin paluma emal tämbrit telefonis muuta kuna kõrvad on mürast hellad). Tahtsime sööma minna aga 21:30 oli naabruses oleva hotelli köök kinni (Hotel Austria). Paremat kätt enne silda oli üks putka mis väärib pikemat kirjeldust ja aega, et siis lihtsalt märge siia jutustuse jaoks.

Sõime ära oma eksklusiivse bratwursti ja jõime Sex Shopi kõrval olevas restos õlut. Samal ajal piidlesime viimaseid praade mida kokk oli veidi varem saabunutele teinud. Need paistsid nii head ja maitsvad. Isegi friikad ajasid neelud peale. Meie päevamenüü oli olnud kesine. Pühade värvis muna, võilevad, Burgerking ning punane bratwurst (valge oli otsas).

On esmaspäeva õhtu (14. juuli)

Peale edukat maabumist Nizzas on nipet näpet toimunud aga ei midagi sellist mis hälbiks tavalise turisti rütmist. Pühapäeval käisime mäe otsas kuhu eelmine kord ei jõudnudki. Lõunauinak meie südalinna katusekambris. Õnneks on omainkud vahetanud terrassitoolid parematega kui oli pildil. Väga kena olemine ja ega katusekorterid ei oskakski teisiti ette kujutada. Sõna mis iseloomustaks seda miljööd oleks: “rustikaalne”. Saabumise kohta veel niipalju et me uhasime veel tunnelites ja sildadel kui lõhutud kohvriga Elo üritas siia navigeerida. Jõime tanklas veel ühe espresso enne viimast sadat kilomeetrit. Parkimine valmistas hirmu, sest kuhugi maa alla 85eur eest ei tahtnud panna. Saime aga otse korteri alla tänava äärde sokutada. Kuu paistis katuste kohal ja meie olime koos oma esimese rose’ lahti korkinud.

Eilsest veel niipalju et rannapromenaadi paralleel tänavas oli hulgaliselt kohvikuid ja söögikohti kus rahvas vaatas jalgpalli finaali. Saksamaa ja Argentiina. Emotsioonid olid vahvad. Oleks tahtnud olla sellel päeval Saksamaal kus oli näha rahva ootusi, autod olid ehitud lipuvärvidega. Nüüd oleks olnud juubeldused. Jalutasime koos Eloga promenaadil ja seltskond tüdrukuid kilkas lainetes (seitse või rohkem) ja nautisid täiel rinnal seda näkiks ümberkehastumise õhtut. Vähemalt näkki panemine rõõmustas kohalikke poissmehi kelle suud muigel ja pilgud öisel merel.

Pikemaid väljasõite vahepeal ei teinud, käisime läbi Eze Monte-Carlosse. Eze puhul olid ootused kõrgemad, oli väike ja armas. Päris tippu kust avanenuks vaated me ei raatsinud minna, sest selle eest taheti saada 12euri. Turnikee tekitas vastumeelsust (liiga töine), arvatavasti oleks end halvasit tundnud kui tipu ja kohaliku botaanikaaia eest sellist raha oleks välja käinud kui oli plaan nagunii minna Monaco botaanikaaeda. Tulime alla ja ilm kiskus uuesti sajule, tegime söögipausi väljaspool müür (pizza). Uni ja rammestus sees tulime parklasse kus oli meie kõrvale Harley Davidson (HD) parkinud. Arvasin et mingi vanem mees sõidab sellega nagu tavaks aga hoopis noormehed (üks oli Honda megamatkaga, näis mugav Saksamaa trasside jaoks aga siiski). Vene noorsandid oma tüdrukutega olid tuuril ja vist tulevad ka Eestist millalgi läbi peale Veneetsiat ja ma ei tea mis kohti veel.

Navigeerisime siis läbi väikese häda Monaco botaanikaaeda ning pressisime end rollerite vahele parkima otse peasissekäigu vastas. Väga kena aed, ilusad vaated. Kõige enam tunneks sellest rõõmu kaktsusesõbrad, sest neid oli seal palju. Liikusime edasi printsi palee poole aga takerdusime kuidagi liikluses ning parkisime kindluse mõttes parkimismajja. Tõkkepuu pikkus andis vihje, et sees on parkimine motikatele tasuta. Lihtsa parkimise miinus on aga see, et kohvrite puudusel on vaja kogu varustus kaasas tassida ja teisipidi ebamugav ja ligane tunne. See käik oligi rohkem kohustus kui tahtest kantud. Pargist kostus juba vile mis andis mõista et aeg lahkuda. Meie moraal oli nõrk ja viimane kohustus päeval oli käia Casino juures purskkaevu vaatamas ja siis kohe koju. Sõidame mööda ja kõik. Aga see mida lootsime näha jäi nägemata. Kogu vee kaskaad näis olevat remondis ja ainult edevate autode ringi keskel oli töötav kaevuke. Suund tagasi koju. Aga meie viperdus gps-iga või ma ei tea mis sunnil me jäime pidama tühjas motoparklas kuhu poltsei meid lahkelt juhatas. Võtsime jälle oma riided ja kiivrikodinad ja läksime lähemalt vaatama üht kalleimat hotelli ning kasiinot. Hotelli rõdul oli üks mees oma telefonis surfamas ja meile tuli peale tunne nagu meil ei oleks elu — “no life”. See ei ole selline aukartus vaid tunne kus adud kui suur lõhe haigutab hotellikülastajate elu ja siu elu vahel. Täiesti teine maailm. Mis algul tundus nukker oli hiljem lõbus, ainus mis me suutsime oma varandusliku seisu ühtlustamiseks välja mõelda oli rikas sõber, kes hindab su ilu ja tahab lähedust☺ Kasiinomaja ümber olid aga “super gail” kaarikud, Bugati Veron, Ferrari, jne. Seks ja Linn filmides joodi kasiino ees oleva välikohvikus kohvi ja söendasime vaadata kui suur on lõhe meie võimaluste ja kohvi vahel. Olime meeldivalt üllatunud, et see ei olegi ületamatu juua glamuurses paigas kohvi ja süüa jäätist. Leidsime laua ja istusime vaatemängu vaatama. Oli väga lõbus vaadata autode taustal pildistajaid. Tipsid võtsid poosi musta McLaren ahtri juures ja tegid reidikaid. Pere koos lastega mahutas end pildile et taustal oleks isal võimalik hiljem ka autot vaadata, kuigi nemad jätsid taustaks ka kasiinohoonet.

Igal juhul oli kena koht kohvi juua ning lõbus piltnike sebimine taustal. Aga ka kõrkuse hingust oli tunda, mis pigem ebameeldiv.

Rõõmsa tujuga lahkusime mööda rannikuäärset teed koju oma terrassile Facebooki sündmust korraldama. Päeva kilometraaž oli ainult 51.

Kolmapäev (16. juuli) õhtul

Päev algas sellega et kõik me kuulsime läbi une uksekella häält. Arvatavasti ikka kuulsime õigesti, sest rõdult alla vaadates oli tunne et venna ratast veidi nihutatud ja garaaziukse ees käis töö. Läksin alla uurima, et äkki on vaja veel meie tsikleid liigutada kui tarvis. Jõudsin tänavale ning hakkasin rääkima hääletu mehega kelle šestidest sain ma aru, et ei ole probleemi ja võivad samas kohas parkida ka homme. Miks hääletu? Hääl oli sel vaesel meheld lõigatud välja, keset rindkere oli parajal kohal auk et hingata ning hea tahtmise korral oleks saanud piiluda kopse. Arvatavasti kõrivähk oli selle asja seletus.

Peale seda seika võtsime plaanide kohaselt suuna Cannes ja St Tropezile. Isegi kui ummikutes päikese ja mootori kuumutamise ebameeldivus kärpis entusiasmi, siis see ebamugavus tasus ära. Sai ujuda nii Cannes kui St Tropezis, esimene linn oli väike pettumus aga see eest viimane oli meeldiv üllatus. Pikkade autorivide puhul sai kasutatud mootorrataste eeliseid ning jõudsime vist oluliselt kiiremini kui oleks autoga olnud. Olime üsna hilise õhtuni ning sõitsime otseteed pimedas tagasi.

—17 —

Reede 18

Rannas tehtud veel viimased ujumised enne tagasisõitu, muuseum. Eile algas argipäeva sissetung ja nüüd vist ongi valmis taas koju sõitma. Maailmas on vahepeal reisilennuk alla tulistatud ja teab mis veel juhtunud. Aga me oleme rannas ja sööme. Puhkame enne kui kuri peale lendab ja rõõmu peoga ära pühib. Aus olla, selle lõppemise teadmine on ise osake häda mida vähesed suudavad eirata.

23. juuli, kesknädal, keskpäevane praam.

Õnnetul komber ma ei saanud oma ratast vintsiga praami külge tõmmata ja seetõttu istun nüüd autotekil ja vaikse kõikumise saatel ei liigu ratas millimeetritki. Et see siia jäämine oli pooleldi nagu vabandus ja hetk vaikuses. Ei viitsi tuiata mööda laeva koridore mida saadab sumin. Selle asemel olen kerges heeringalõhnalisel tekil ja loen Rumit kes kirjutab kuidas ihu on kruus meelte ookeanis ja see saab täis ning uppub. Põhja mineku kohta ei reeda ükski õhumull. Ehk Stockholm — Tallinn laeval oleks sügavust rohkem kuid Taani väina ületates saab ka paraja efekti. Mul valitseb segadus päevades ja auklik logiraamat ei tea kui kaugele ma pean ajas tagasi oma lappimisega minema.

Eile oli kummaline/õnnelik päev. Meelis sõitis kiirteel ühel autol peegli ära. Just — kergemat sorti õnnelik vahejuhtum. Kitsendatud ridadel nägin paremast silmanurgast et keegi tuleb sinise Golfiga teele ning musta karva auto tuleb teise ritta mulle kahtlaselt lähedale. Arvatavasti lisasin veidi gaasi ja järgmine vaade oli tahavaate peeglisse kus paistis meeter vaba ruumi auto ja keskmise piirde vahel ning seal vahelt sõidab Meelis ja hele kild lendab. Esimene mõte oli: “jama — motika peegel lendas ära!” ja uuesti vaadates tekkis segadus. Meelis oli endiselt taga mõlemad peeglid alles. Siis hakkasime rääkima läbi kiivrikomplektide ning oli kergendus kuulda et kõik on korras, parema käe sõrmed said veid põrutada aga liiguvad kenasti… Peatuda ei saanud, sest liiklusvoog kandis edasi ja emotikon liiklusmärgil näitas veid rõõmsamat nägu. Ainult kuus kilomeetrit normaalse teeni. Siis tõmbasime kõik kolm/neli asjaosalist teeäärde, mustas autos olnud juht oli suutnud vahepeal süüdata sigareti. Meil kõik korras ja jätkasime vist veidi kohusetundetult autojuhid musta auto katkist peeglit edasi arutama. Rahvas hakkab vaikselt tekile vajuma ja ma jätkan hiljem…

millalgi vastu reedet

“Is it Friday?!” Peaaegu on jah reede ning peaks jõudma koju. Kui ma siin enne reisi mõõtsin enda kõhtu, siis olulisem mida ma tahaks kogeda on see kui palju on Jassu selle kahe ja poole nädalaga kasvanud. Seepärast tahakski kiirelt koju, et siis perega Pärnu sõita. Eile jõudsime kenasti Rootsi Jönköpingusse, seal oli hotelli bookimisel väike segadus ja valurahaks anti garaaži tasuta parkimiskohad. Kahjuks oli see hotell kehvem kui meie Leipzigi neljatärni hotell mis meid mõlemat Meelisega ära hellitas. Sõime vahetus läheduses olevas kohas pitsat ning lasanjet mis oli külm, et Meelis pidi paluma selle soojaks teha. Õlled kõrvale ja oli hea küll. Kuigi mitte nii hea, et võtta veel mõned joogid ja lõõgastuda, liikusime üle tee Hispaania stiilis baari. Sõita oli jäänud 300 kilomeetrit mis tähendas, et meie plaan toimib ja saame lihtsa vaevaga Stockholmi.

Päev tuli kuumem kui lõunamaal 32 kraadi, sõitmiseks isegi liiga kuum, 26 oleks hea küll olnud. Vaatamata lühikesele maale oli sõit vaevaline. Palavuse tõttu ainult jõime ja näksisime nipet näpet. Tagatipuks eksisime kergelt ummikus Stockholmi tunnelis veidi ära ja see ajavaru enne laeva väljumist kulus ära. Reisitarkuseks edaspidiseks, GPS ei tööta tunnelis, ta ei näe taevalaotust. Ei osanud õigel ajal ära pöörata ja hakkasin ootama väga tunneli lõpus valgust sest kerge hirm hakkas tekkima. Väljudes suunas vidin taas tunnelisse aga ignoreerisin ja katsusime jääda taevalaotuse alla. Viimaks jõudsime kesklinna ja tagantjärele oleks võinud sinna mõnda kohvikusse pidama jääda ning aega parajaks teha. Kindluse mõttes läksime sadamasse kus päike oli halastamatu aga vähemalt sai päevitada. Mõned mehed olid visanud särgi seljast ja karamelliseerisid oma ihu. Meie järele saabusid peagi Põrguinglid oma HD-dega (viimasel tankimisel ma panin paaki 6,66 liitrit kütust). Tundsin end üsna huvitavalt, sest nende rataste ja tätoveeritud meeste kõrval olime ikka tõsised piimalõuad. Huumorit lisas see et Kavasaki oli vaja käima lükata ja oli esimene mis laevale pandi. Selline tunne nagu pannakse kuhugi jalgrataste ruumi. Pika ootamise järel lasti ka teised tsiklid laevale ning ka kajuti leidmine oli parajalt pikk. Viimaks leidsin kajuti. Tegevuseks sai siis poodlemine, jalutamine ja jälle poodlemine. Sõidu lõppemist tähistame väikese rummi ja Coca Colaga ning nüüd uinub…