Eesti kuulub Põhjalasse. Kuidas edasi?
Nõukogude okupatsioon hoidis Eestit kunstlikult põhjamaadest eemal. Vaba Eesti on aga alati liikunud põhjamaade suunal. Eestil ei ole vaja põhjamaa olemiseks muuta riigilippu ega nime. Eesti on alati olnud ja alati jääb põhjamaaks. Kuid me oleme seni kasutamata jätnud kaks sümbolit, mis Eesti mainele ja Eesti ettevõtlusele mujal maailmas kasuks tulevad.
Konstantin Päts, kirjutamas aastal 1940:
“Eestil tuleks liiduriigina Soomega ühineda. Mõlemal riigil oleks ühine riigipea, hõlpsam oleks see teostada, kui selleks ühine kuningas oleks… Mõlema riigi piirid tulevad nii parandada, et piiritagused soome sugu kodanikud satuksid kas Soome või Eesti aladele, või võiksid sinna ümber asuda…” 31. juuli, 1940
Väljendit “soome sugu” või “soomesugu” kasutati esimese vabariigi ajal palju, tähistamaks kõiki Läänemeresoome rahvaid. Inglise keeles on vaste sellele sõnale “Finnic”. “soome sugu” on küll tänaseks arhailine, kuid “Finnic” elab inglise keeles edasi. Eestis kadus aga mõiste “soome sugu” koos omariikluse kadumisega ning uuema aja sõna igapäevakasutusse selle asemele pole tulnud.
Eestile ei ole vaja märke. Eestile on vaja sümboleid
Mõlemal Eesti iseseisvusperioodil, nii esimese Vabariigi ajal kui nüüd, on riik võtnud suuna Põhjala poole. See on mõistetav, sest tegu on Eestile loomuliku keskkonnaga. Vähemalt nii vana kui on Eesti riik, on olnud ka üleval küsimus Eesti põhjamaisest kuvandist. Kuvandi üheks alustalaks on sümbolid. Sümboliks sobib nii sõna kui kujund: Läbi ajaloo on olnud aktiivsed arutelud kahe põhilise sümboli üle — Eesti lipp (trikoloor, ristilipp või mõlemad?) ja Eesti geopoliitiline tähis (kas me oleme “nordic”, “baltic”, mõlemat või ei kumbagi?).
Kuigi ikka ja jälle on näha artikleid “Eesti märgi” otsimisest, siis tegelikult märki otsitu all silmas ei peeta. Märgid kommunikeerivad üht ainsat kitsast tähendust, üheti mõistetavalt, et lahendada üksainus ülesanne. Märk lahendab küsimust “kus on parkla?”.
Riigi kommunikeerimiseks kasutatakse sümboleid. Sümbol räägib lugu. Sümbol on mitmetähenduslik. Sümboli tähendus on vaataja tõlgendada. Sümboliga on igal inimesel oma isiklik lugu. Millist lugu räägib Sulle sõna “Scandinavian”?
“Finnic” on Eestile parim võimalikest sümbolitest kirjapildis
Teadupärast on inglise keeles käibel sõna “Finnic”. “Finnic peoples” ja “Finnic languages” tähistavad teaduskirjanduses Läänemeresoome inimesi ja keeli, kaasa arvatud eestlasi. Eestlased on inglise keeli Finnic peoples, eesti keel on Finnic language.
“Finno-Ugric”, või “Soome-Ugri” on aga sümbolina kasutuseks liialt lai termin, mis on tõenäoliselt eesti keelde juurdunud seetõttu, et meil puudub omas keeles hea vaste “Soome-Ugri” mõiste “Soome” poolele, mille alla nii eestlased kui soomlased kuuluvad.
Meie enda keeles sõnale “Finnic” igapäevakasutuseks vaste leidmine on aga Eestile selgelt kasulik.
Teaduses on kasutusel mõiste “Läänemeresoome”, kuid on selge, miks me ei kutsu end igapäevaelus “läänemeresoomlasteks”. Sest sõna “soome” iseenesest on eesti keeles omandanud seose vaid meie põhjanaabriga. Seetõttu vajame “soome” asendamiseks uut sõna, mis hõlmaks arusaadavalt ka Eestit.
Täpselt niisamuti, kui rootslane võib olla nii rootslane kui ka skandinaavlane, võib eestlane olla nii eestlane kui ka Finnic. Finnic on Eesti “Scandinavian”.
Huvitav on mõelda, kuidas kujuneks Eesti enesemääratlus, kui meie keeles eksisteeriks lühike ja tabav alternatiiv sõnale “läänemeresoome”. Lühike sõna, mis võtab ühe katussõna alla kokku kõik läänemeresoome inimesed.
Kui jagada Põhja-Euroopa keelte põhjal visuaalselt regioonideks, avaneb ka veidi erinev vaatenurk meie regioonile. Kui me räägime maailmas Eestist kui “Finnic” riigist, saavutame me sellega sama tulemuse, kui kasutades sõna “Nordic”. Ainsa vahega, et “Läänemeresoome” rahvas ja riik oleme me alati olnud ja alatiseks ka jääme. Siin ei ole ambivalentsust ega mitmetimõistetavust.
“Finnic” kasutamine äris on tulnud kasuks
Suur enamik autori igapäevatöös ettetulevaid kliente on pärit mujalt riikidest. Enamasti kaugemalt, kui meie Põhjala regioon. Ma ei jõua ära lugeda hetki, kui palju on kaugemates riikides suhestatud Eestit ikka veel Venemaaga. Seletades, et eestlased on “Finnic people”, muutub arusaam ja suhtumine Eestisse kardinaalselt. Mul on olnud kaks võimalust — kas kasutada sümbolit “Finnic”, mis räägib sekundiga ära tähenduse mida me edastada tahame, või proovida jutustada pool tundi sellest, milline on Eesti. Et meil on aega vähe, valin ma sõna “Finnic”. Töötab sama hästi.
Sõnaus 2.0
Hea samm oleks ligi dekaad tagasi Toomas Hendrik Ilvese poolt algatatud Sõnause võistluse taastamine, et tuua eesti keelde oma sõna “Finnic” jaoks. “Läänemeresoomele” parema termini loomine tuleb kasuks nii riigile kui inimestele.
Sümbol #2: Ristilipp
Kui pilt räägib tuhat sõna, siis mitut sõna räägib lipp?
EAS on tegelenud mõjuva sümboli otsimisega Eesti turundamiseks aastaid. Kas ei võiks olla ristilipp see sümbol, mida me otsinud oleme?
Eesti riigilippu ei ole vaja muuta. Ristilipp toimib ka teistes kasutustes
Arutelud Eesti lipu muutmise üle teiste põhjamaadega sarnasemaks kerkivad üles iga paari aasta tagant. Lipu vahetamise tõenäosus on aga väike ning kogu ettevõtmisest tekiks tõenäoliselt rohkem kahju kui kasu. Trikoloor on püha ning see on omandanud inimelude hinnaga tähenduse.
Kuid ristilipp on sümbolina oluline ja toimiv. Ristilippu ei pea tegema riigilipuks, et seda kasutada. Ristilipp on see tükk Põhjamaade sümbolitest, mis meil täna riigina puudu on. Kuid mis paradoksaalselt eksisteerib nii vepslastel kui karjalastel.
On neid, kes näevad ristilipus ajaloos toimunud usu pealetungi. Neil on õigus. Seda peab mõistma ja aktsepteerima. Sümbolite tähendus on aga ajas muutuv. Täna ei ole ristilipu tähendus usk. Ateistlikkuselt edestab meid Rootsi. Ristilipp räägib lugu põhjamaisest pragmatismist, töökusest, loovusest, intelligentsist. Kõigest sellest, mida Eesti maailmale kommunikeerida tahab.
Tugev on ka seisukoht, et kui meil on riigina Sisu, siis me suudame sama maineni jõuda ka “omaette”, end põhjalaga sidumata. “Miks me peaksime olema kellegi teise moodi?” Neil kes seda ütlevad, on õigus. Kuid mis hinnaga? Kui palju kauem see aega võtaks? Mainitud vaatenurk on nn. “kolmas tee” — me pole baltid, me pole põhjala, me oleme midagi erilist ja omaette. Kuid kui hästi on omaette olemine seni Eesti heaks töötanud? Me oleme lubanud, et ei korda enam kunagi 1939. aasta vigu. Eesti “omaette olemise” identiteet on aga just seda. Me juba kasutame maineülekannet teistes valdkondades. Me ütleme, et me oleme Eurooplased. Me tahame Euroopa sümbolismi omaks võtta. Miks siis Põhjalat häbeneda? Kas on Eesti kuidagi täieõiguslikum Euroopa riik, kui ta on Põhjala riik?
Kolmel läänemeresoome hõimul on täna kasutusel ristilipp — soomlastel, karjalastel ja vepslastel. Oleks aeg ka meil seda vähemalt sümbolina kasutama hakata. Eesti ristilippu on kujundatud eri vormides vähemalt aastast 1919. Hiljem on ristilipu kavandid eri kujul välja ilmunud mitmeid kordi.
Seni on levinud kolm eri kujundust — kaks sinise taustaga ning üks, Soome stiilis valge taustaga lipp. Kõik kolm kujundust on internetis levinud aastaid. Parema termini puudumisel võib neid kutsuda kollektiivse intelligentsi viljadeks, sest otsest autorit ei ole ühelgi. Eesti lipuvärvide skandinaavia lipukujule panekuks ei ole ka teab mis palju eri võimalusi. Siin on kolm enamlevinud varianti:
Ühte kolmest kavandist olen aastaid ise seljakoti peal kandnud ja eriti Põhjamaades ringi liikudes on see alati heade vestluste allikaks.
Mäletan ühe eksportiva Eesti suurettevõtte juhti rääkimas, kuidas Eesti tööstusele ei ole vaja reklaamiks muud kui põhjala kuvandit. Kas on veel mõjuvamat põhjamaist sümbolit kui on ristilipp? Mitu tuhat sõna teksti peame me kirjutama, et edasi anda sama tähendust, mida kommunikeerib üks ainus ristilipp?
“Made in Finland” sümboliks on edukalt kujunenud võtmeikoon “Tehty Suomessa”. Kuidas mõjutaks Eesti eksportiva tööstuse käibeid võimalus eksperimenteerida oma müügis ristilipu ikoonidega?
Sümbolid räägivad lugu. Nad märgivad kuuluvust. Kuid sümbolile on vaja sisu. See ei saa olla lihtsalt pilt, “re-branding”, ilusama näo pähe tegemine. Kui kujundil ei ole sisu, on tegu tõesti vaid kestaga ning sellisel juhul on kriitika õige. Eesti on täis inimesi, kellel on ideid millist sisu anda ristilipule. Selle sisu me leiame.
Siinkirjutaja on sündinud vahetult nõukogude liidu lagunemise ajal, aasta enne Eesti Vabariigi taassündi. Mäletan hästi seda, kuidas üles kasvades Soome-Rootsi sõpradel alati kõik värvilisem, uuem, kiirem oli. Kuid ma olen alati näinud end ja oma riiki kuulumas nendega ühte kultuuriruumi. Mitte kuulumine ei ole olnud küsimus. Ka mitte nende jaoks. Riigi rahaline võimekus või elanike elatustase ei määra kultuuriruumi kuulumist. Selle loogika alusel ei oleks tohtinud ka Saksamaa pärast müüri langemist ühineda.
Minu jaoks tähendab ristilipp sümbolina Põhjamaade väärtusruumi jagamist. Põhjamaalase identiteeti. Ideed ühest suurest Põhjalast, kus riike on mitu, kõik omamoodi erinevad, kuid mida ühendavad ühised väärtused. Mõte “kolmandast teest”, riigina omaette olemisest, mitte kellegi teise moodi olemisest, ei sobi mulle. Kuid tean ka, et paljude eestimaalaste jaoks on see esimene eelistus ning neile ei sobi Põhjala suund. Sellisel juhul palju õnne — oleme jõudnud demokraatiasse, kus valitseb arvamuste paljusus ning mitu eri elustiili suudavad koos rahulikult eksisteerida.
Eestlastel on täna esimest korda alates ristisõdadest võimalus ise oma identeeti määrata. On selge, et sümbolid üksi ei lahenda meie probleeme. Sümbolid ei muuda sisu. Kuid nad on oluline tükk vundamendis. Miks mitte lubada sümboleid kasutada neil, kelle elu need veidi õnnelikumaks teevad?
Telli endale Eesti värvides ristilipp
Mitmed inimesed on autori poole pöördunud küsimusega, kust saaks tellida ristilippu. Tegime selle jaoks eksperimentaalkorras valmis ristilipu tellimiseks loodud päringuvormi: Ristilipp.org Vorm saadab Sinu hinnapäringu koos ristilipu trükifailidega kolmele Eesti trükikojale, et saaksid nende pakkumiste vahelt parima pakkumise valida. Vormi kasutamine on tasuta ning kogu veeb on rangelt non-profit.
Jaan-Matti Saul
