Mondo toetab Tarkusefondi kaudu teist aastat järjest viie vähekindlustatud šani lapse haridustee jätkumist. Šani lapsed on eraannetajate toetuse eest väga tänulik ja läkitavad Eesti inimestele pühade puhul videotervituse. Järgnevalt tutvustan lähemalt viit Tarkusefondi õpilast. Videos esimesena üles astunud Nung Swe Gar on 13 aastat vana ja õpib 7ndas klassis. Nung Swe Gar’il on oma pere vanim laps ja kodus olles peab ta vaatama oma 9aastase venna järele. Vabal ajal meeldib neiule lugeda raamatut ja ta unistab suureks saades hakata matemaatikaõpetajaks, sest matemaatika on tema lemmikaine.

Teisena üles astunud Sai Nyon Aung on 13 aastat vana ja ta õpib 6ndas klassis…

See nädal algas väge põnevalt. Esmaspäeva õhtul enne magamaminekut kuulsin püssilaske. Kuulatasin, kas kohalikud reageerivad kuidagi. Kuna ümberringi oli kõik vaikne, siis otsustasin samuti uinuda. Vahejuhtum meenus alles järgmise päeva õhtul, kui rääkisin sellest õhtusöögilauas kohalikule partnerile. Ta ise ei olnud kuulnud midagi, kuid lubas selle kohta uurida. Sama päeva õhtul helistas Naw Kham Lätist ja ütles, et muretsemiseks pole põhjust. Suure tõenäosusega paugutasid Birma armee sõdurid õhku, et vältida rindele saatmist Kachini osariiki, kus on suur tõenäosus surma saada.

Esmaspäeval pidasin CRED’i meeskonnaga koosoleku, kus rääkisime motivatsiooniprobleemist ja kuidas sellega tegeleda. Sain inspiratsiooni individuaalse õppeplaani rakendamiseks Jere Brophy raamatust “Kuidas õpilasi motiveerida”, mille järgi sidusin individuaalse õppeplaani järgimise eneseväljendusega. Neljapäeval ja reedel tegid noored ja CRED’i meeskond suurepärased ettekanded kodulugemise põhjal. Märkimisväärne on, et algajad rääkisid esimest korda iseseisvalt inglise keeles pea viis minutit. Olen nende edusammude üle ääretult uhke.

See nädal möödus Šani uue aasta pidustusteks ettevalmistusi tehes ja ühest ärist/kodust teise liikudes ning annetusi korjates. Mul oli au osaleda kolmapäevasel annetuste korjamise ringkäigul, kus minule kui kaugelt tulnud külalisel pakuti istet külavanemate laua taga, kus sain pealt vaadata noorte tantsu ja laulu, mis kuulub annetuste korjamise juurde. Külavanematele ja noortele serveeritakse Šani traditsioonlist musta teed koos kondenspiimaga ja erinevaid näkse alates kuivatatud riisiküpsistest kuni seakamarakrõpsude ning puuviljadeni.

Neljapäeval tõttasin pärast hommikust tundi bussipeatusesse, et sõita lähimasse linna, Hsipawsse. Bussijuhi päikesesirmis oli Buda pilt, mille suunas tegi ta rooli kohal kolm kummardust Buddhale, tema õpetusele — dharmale ja järgijaskonnale ehk sanghale, mille järel võiski reis alata. Erinevalt küll Kagu- Aasias levinud hinayana budismist, mis seab eesmärgiks individuaalse vabanemise, oli bussijuhi näol tegemist tõelise bodhisattvaga, kes teel Hsipawsse päästis kannatustest kõik teepervel seisvad bussi ootavad inimesed. Kohati tundus, et buss on kummist, aga kus on häid inimesi ees, sinna mahub juurdegi veel.

Eelmisel nädalavahetusel algasid Kahteini pidustused, mis tähistavad budistliku paastu lõppu. Selleks puhuks kingivad külaelanikud kloostritele esmatarbekaupu ja müngarüüsid, mis asetatakse demonstratiivselt annetuspuude külge. Külaelanikud marsivad rongkäigus läbi küla ja kannavad annetuspuud koos annetustega kloostri esisele väljakule. Kogu üritust saadab traditsioonilise šani trummi- ja taldrikuheli. Terve kloostriesine plats oli muutunud lühikese ajaga hiigelsuureks laadaplatsiks, kuhu ümbruskonnast oldi tuldud kauplema ja pidustustest osa saama. Laadaplatsi keskel asuval laval mängis traditsioonilise muusika ja näitemängu trupp. Laadamelust veidi eemal, teisel laval, mängis bänd populaarseid lugusid, kus iga peoline sain kandideerida soleerima.

Eelmise nädala reedel õhtul jõudsin pärast kahe tunni pikkust autosõitu käänulistel külavaheteedel lõpuks reisi sihtpunkti, Namlani nimelisse külasse. Namlan asub Šani osariigi põhjapiirkonnas Namlani nimelise maa-aluse jõe lättel. Selle väikese küla umbes kolme tuhande pereline populatsioon on mitmerahvuseline: koosnedes nii šanidest, bamaritest, moslemitest, hiinlastest, kui ka Nepaalist pärit hindudest ja mägirahvas palaungidest. Külas on lisaks mitmele budistlikule templile ka hinduismi pühamu, mošee, kirik ja Hiina Tianhou 天后 tempel.

Minu nimi on Frank Jüris. Olin Taiwani Riiklikus Chengchi Ülikoolis lõpetamas magistriõpinguid Aasia ja Vaikse ookeani uuringutes, kui juhuslikult sattusin peale raadiosaatele Eesti esimestest buda munkadest: Paljasjalgsest Tõnissonist ja tema truust jüngrist Lustigist, kes raadiosaate kohaselt leidsid 1949ndal aastal varjupaiga Birmas, kus elasid oma elupäevade lõpuni.

Uurimistööd jätkates, huvi meeste ja nende viimase reisisihi kohta aina suurenes. Kui kuulsin võimalusest kandideerida Mondo vabatahtlikuks Birmasse, haarasin kohe härjal sarvist. Mondo vabatahtlikuna saan panustada Birma Shani vähemusrahvuse haridussüsteemi arengusse ja suurepärase võimaluse ennast veel ühes Aasia riigis proovile panna ja lähemalt tundma õppida selle rahva kultuuri, kombeid ning ajalugu. Leidsin enda olevat…