Häbinägu ees
Niisiis selgub, et asjast, millest ma arvasin, et ma tean väga hästi, ei tea ma midagi (USA poliitika).
See on okei. Õnneks ma pole üksi, minuga on USA ja muu maailma sõltumatud, demokraatidest ja vabariiklastest analüütikud, ajakirjanikud, poliitikud, diplomaadid, kihlveokontorite pidajad ja teised. Vahel tuleb ikka sellisele olukorrale otsa vaadata ja kaotus sisse võtta. Seda kavatsen ka teha — kõik, kellega kihla vedasin, saatke vajalikud rekvisiidid.
Kui ma 1. novembril kirjutasin, et usun, et Hillary võidab, siis ütlesin muuhulgas ka seda:
Loomulikult me ei tea tulevikku ette. Võib-olla juhtub jäänud päevade jooksul midagi, mis olukorda muudab, võib-olla on suur enamik avaliku arvamuse küsitlusi USAs totaalselt puusse pannud. Seda ei saa välistada. Aga olles kõigele sellele viimase aasta jooksul ebaterve koguse aega pühendanud, nagu ka eelmistele valimistsüklitele, pean ma seda väga ebatõenäoliseks. 2008 räägiti, et küsitlused eksivad, sest valimiskabiini privaatsuses ei hääleta ameeriklased tegelikult mustanahalise poolt. 2012 uskus Romney kampaania veel valimispäeva hilisööl, et arvamusküsitluste valim on valesti koostatud ja nende kandidaadist saab president.
Selgub, et nii oligi. Üleriigilistes arvamusküsitlustes ilmnes 2%ne viga Trumpi kasuks. Ja kuna Clintoni toetajad asuvad ebaproportsionaalselt mitte kaalukeeleosariikides (millest Nate Silver ainsana oma portaalis ka rääkis), siis kuigi Hillary saab absoluutarvus rohkem hääli, kaotab ta valimised päris suurelt. Osades osariikides, nagu Wisconsin, olid vead suuremad, Clinton polnud seal terve kampaania jooksul taga olnud. Ja kuigi eelmistel valimistel ei olnud materialiseerunud jutt, et kusagil on varjatud valijad, kes tahavad Obama vastu hääletada, kuigi nad küsitlejatele vastupidist väidavad, siis seekord nii läks.
Võib arutada selle üle, kas meie, valimistehuvilised, avaldasime oma arvamust, sest me tahtsime, et Clinton võidaks ja ostsime tema haipi, või analüüsisime objektiivselt. Ma ise tahaks öelda seda teist, kuigi ma pole ka kunagi varjanud, et pidasin Clintonit ka paremaks kandidaadiks. Igatahes on täna see päev, kui me peame tunnistama, et edaspidi on maailm täitsa teistsugune, kui ennustasime, ja me ei näinud seda ette. Nüüd siis on teada, et rohkem raha, põhjalikum kampaania, väitluste võitmine või edu arvamusküsitlustes ei taga võitu.
Kõik see on pikk ja vingurohke viis ütlemaks, et ma eksisin. Ja kõvasti. USA presidendivalimised pole mingi 3.50. Nüüd käin mööda linna, häbinägu on ees (see on Kreisiraadiost, kui te ei juhtu teadma). Palun vabandust. Järgmine kord püüan paremini, kuidas täpselt, eks me näe.
Aga mis puudutab Trumpi, siis nagu ütles Mark Cuban, tuleb talle nüüd aega anda. Ronald Reagani või George W. Bushi vastu olid ootused ka võrdlemisi madalad, aga lõpuks said nad oma tööga hakkama küll.
