Mida ma õppisin Nutika spetsialiseerumise projekti juhtides

Kogu nutika spetsialiseerumise (NS) protsessi võib vaadata kui idufirma loomist avalikus sektoris, sest tegemist on täiesti uudse lahendusega kogu Euroopas. Alustasin 2012.a. lõpus protsessiga, et teha analüüs, mis selgitaks ja pakuks välja NS tehnoloogiavaldkonnad Eesti puhul. Kuid nägin peatselt, et kui selle analüüsi juurde ei teki linki elluviimisele (execution), siis on sellel risk jääda vaid analüüsiks riiulis, millel puudub mõju majandusele.

Seega kui töö esimeses faasis tegelesime NS kasvualade valimisega, siis järgmiseks laiendasime meeskonda tugevate valdkondlike ekspertidega, mis kõigi kolme valdkonna puhul (IKT, tervishoiutehnoloogiad ja ressursside vääridamine) analüüsisid seda, mis iga konkreetse valdkonna arendamiseks vaja teha on. On ilmselge, et tehnoloogiate kasutamine tervishoius ja töötlevas tööstuses nõuavad väga erinevaid tegevusplaane.

Võtsime valdkondlike analüüside puhul väga ärilise vaate — tõime välja iga valdkonna puhul eesmärgid, barjäärid mis eesmärkideni jõudmist takistavad ning tegevused, mis need barjäärid eemaldaks. Arvestasime nende puhul ka edasiste globaalsete tehnoloogiatrendidega ning ka sellega, millistes valdkondades Eesti ettevõtlusel on suurem võimalus globaalseks konkurentsiks. Täpsem info NS valdkondlikes raportites, mis valmisid 2014.a. detsembris.

Miks NS on keeruline?

NS on uus protsess kogu Euroopa jaoks. Olles mitmes riigis käinud seda protsessi vaatamas, siis on see keerukas kõigile. Esiteks seetõttu, et see eeldab valikute tegemist ehk teatud valdkondade eelisarendamist. On ka olnud diskussioone, kas Eesti üldse peaks midagi valima? Kuid näiteks Karolinska insituut Rootsis on jõudnud järeldusele, et tänases maailmas nad ei saa tervishoiule laialt spetsialiseeruda, vaid peavad valima kitsamad nišid selle valdkonna seest. Karolinska Instituudis töötab 5000 täiskohaga teadlast, mis on rohkem kui Eesti ja Läti avalikus sektoris kokku. Ettevõttes Tesla on juba 14 000 töötajat. Kui me ei spetsialiseeru, siis teeme kõike keskpäraselt ning seda keskpärasust on maailmas üha vähem vaja.

Kuid isegi kui sisulise otsuseni jõuda, siis alati on keegi, kes spetsialiseerumise valikust välja jääb — seega raskendas protsessi ka see, et ministrite ukse taga kolistas pidevalt lobbitöötajaid, kes üritasid oma valdkonda ka sisse upidata või kritiseerida spetsialiseerumist.

Teine väga keeruline aspekt on see, et innovatsiooni tekkeks on vajalik nii teadmust (mis sageli tuleb ülikoolidest) kui ka ettevõtlikkust. Olles paljusid edukaid ettevõtjaid ja teadlasi näinud, arvan, et on mõttetu otsida geeniusi, kes mõlemat suurepäraselt oskavad — need tegevused nõuavad täiesti erinevat lähenemist. Selle asemel peaksime otsima võimalusi, kuidas teadmus ja ettevõtlikkus ühiseid projekte koos tegema saada. Ning selleks on ka kriitiline, et NS valdkondades hariduse ja teaduse rahastus (Haridus- ja Teadusministeerium) ning majanduse rahastus (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) panustaks ühiselt.

Kui majanduse ja teaduse rahastus innovatsiooni suunas koos ei liigu, siis on see justkui silla ehitamine, mida mõlemast otsast ehitatakse ning mõnda aega hiljem selgub, et sildade otsad on paarsada meetrit lahku ehitatud ja üle silla sõitmine võimatu.

Teoorias tundub selle koostöö tegemine ju lihtne. Kuid praktikas on igal ministeeriumil omad eesmärgid, omad struktuurid ja seega ühiselt raha panustamine on väga keeruline ülesanne. Seetõttu oli ühe ministri valitsemisajal väga lähedal risk, et luuaksegi eraldi majanduse-NS ja teaduse-NS, mis oleks kahtlemata juba ette olnud kogu protsessi ebaõnnestumine. Kuid kuna olime kaasanud protsessi juhtima ka ettevõtjate ja ülikoolide esindajad, siis selle laiema lähenemise tõttu õnnestus kogu protsess koos hoida.

Kuid vaadates kuidas maailma majandus võrgustub ja järjest rohkem tekib lahendusi erinevate sektorite ristumispunktides, on just NS sarnased ühisprojektid olulised — kuidas luua lahendusi, kus erinevad ministeeriumid koos ja ühise rahastusega suuremaid probleeme lahendavad.

Kirjutasin 2013.a. ka sellest, kuidas NS aitab Eestil võidelda klaaslaega.

NS vahendid ettevõtjatele ja teadlastele

Kuid kolm aastat ja palju võitlusi hiljem on NS jõudnud sellesse faasi, et ettevõtjate ja teadlaste koostööks on rahastused avanenud, kogusummas üle 200 miljoni euro.

Oleme aidanud ministeeriumitel neid rahastusvahendeid luua ning siduda neid NS valdkondlike raportite ja nende eesmärkidega. Olulise punktina rõhutaks seda, et need meetmed peavad moodustama terviku — lahendama erinevaid probleeme, mis tervikuna võimaldavad ettevõtetel välisturgudele minna.

Täpsemalt:

1. Erialastipendiumite abil muudetakse tudengite jaoks atraktiivsemaks neid erialasid, mille puhul tööturul on nõudlus suurem (innovatsiooni suunal).
2. Startup Estonia programm aitab idufirmasid just väga varajases faasis, kus täna on tuge vähe (sh ärikiirendite loomine).
3. Rakendusuuringud — see on oluline meede ettevõtjate ja ülikoolide koostööks, olulise muutusena saavutasime ka selle, et taotleja on ettevõte — seega on sellega tagatud see, et ettevõtja tellimuse järgi koostöö tekib.
4. TAKid — toetavad samuti ettevõtjate ja teadlaste koostööd.
5. Innohanked — kuidas riik saaks hankida innovatiivsemalt, soodustades innovaatiliste lahenduste kasutamist riigihangete puhul.
6. Klastrid — kui tooted on valmis arendatud, siis klastride abil saab neid välisturgudele viia.

Kuidas edasi?

NS protsessi üks faas on saanud läbi, rahastus on ettevõtjatele avatud ning minul on aeg edasi liikuda. Olen natuurilt “ehitaja” — olen jõudnud selleni, et mulle sobib pigem uute lahenduste ehitamine kui töötavate masinavärkide argipäevane juhtimine. Avaliku sektori kogemus oli väga õpetlik, kuid kolm aastat on väga pikk aeg ühe lahenduse turulejõudmiseks, ettevõtluses on võimalik turg alati lähemal. Järgmise väljakutsena olen läinud appi Teleporti meeskonnale, kus tugeva IT kogemuse põhjal on ehitatud platvorm, mis aitab leida parima koha elamiseks ning töötamiseks. Mina töötan nüüd sellega, et tugev IT platvorm ka äriks pöörata. Lisaks nõustan e-residentsuse projekti, et selle ümber ettevõtlusega seotud lahendusi rohkem tekiks.

Kuid NS kui protsess kindlasti jätkub — tehnoloogiad ja majanduskeskkond muutuvad pidevalt ning vajalik on koos sellega ka NS pidev muutumine. Mul on hea meel tõdeda, et Arengufondis on tänaseks väga hea meeskond NSiga töötamas, Kaja ja Raulid on tugevate valdkondlike teadmistega ning Annika ökonomistina analüüsiga toetamas.

Lisaks on vajalik NS puhul seda laiendada — iga tehnoloogiavaldkonna eesmärkide juurde on vaja leida veelgi tegevusi, mis neid täita aitavad. Üheks näiteks on siin EASi ettevõtja arenguprogramm, mille puhul ei olnud otsest kohustust NSiga sidumiseks, kuid leidsime siiski võimaluse kuidas seda teha. Selliseid võimalusi on vaja otsida ka täiendavalt ning lisaks olulise aspektina töötada sellega, et lahendada teadmussiirde väljakutse — terviklahendus selle kohta, kuidas ülikoolidest tarkus saaks ettevõtlusesse jõuda.