Droonilenduri päevikud. Kedarnath. 6. osa
Tere, Kedarnath (jätk)
Paar sõna luksuslikust hotellist.
Esiteks, sinna jõudmine. Alguses vedas meid meile pagasikandjaks eraldatud hambutu, kuid siira naeratusega tüüp väga ilusasse ja värskelt renoveeritud, kuid kahjuks täiesti valesse hotelli. Paraku, kuna meil polnud kellelgi mobiililevi, siis selle “vale” välja selgitamiseks kulus vähemalt tund. Selle ajaga saime tuttavaks mingite kahtlaste mõtetega naisterahvastega, kes mitu korda mainisid, et nad on väga korralikud ja neil on mehed ka, aga praegu on nad palverännakul ja kui me tahame korralikult mediteerida, siis ruumi number on 123… Isegi super-Dave ei olnud valmis nii tõsiseks ettevõtmiseks peale pikka tööpäeva, nii et jäimegi neile meelde kui mõttetud valged mökud. Siis aga saabus meie giid värskete juhistega ja me jalutasime täiesti pimedas õigesse kohta — teisele korrusele mööda väga kahtlast redelit — trepiks seda asja nimetada oleks ebaviisakas päristrepi suhtes.
Teiseks, teki asemel on meil vatimadratsid. Vaba valik, millise all magad — rohelise või punase, mõlemad on ühtemoodi rasked ja niisked. Et noh ma ei kaeba otseselt, aga väga harjumatu on magada kellegi all. Unes vist ka nägin, et mingi elevant üritab kohta päikese all leida, mind ei märka ja istub mulle pähe ja ma, vaeseke, hingeldan seal… Jäin ellu.
Kolmandaks, see kütte-teema. Või noh, rääkides nii nagu on, siis kütet lihtsalt pole. Uks on ees ja aken ka, aga uks paistab läbi ja aknaraami vahelt mahuks vabalt tuppa keskmises suuruses sisalik kogu oma pere ja maise varaga (koorunud nahk ja kuivatatud kärbsed). Õues on oktoober, lumised ja jäised mäetipud on vaid mõne kilomeetri kaugusel ja kuigi vesi öösel ei jäätu siis teki.. vabandust, madratsi alt välja ronida, no lihtsalt ei suuda. Lõdised ja värised ja siis tahaks peldikusse minna ja tuleb meelde, et paberit ei ole ja siis … ma ei hakka
detailidesse laskuma, aga pepu puhastamine käis kohalikul kombel veega (ja vesi on päriselt ka jääkülm, kui jood kraanist, siis hambad ragisevad) ja kerged kakaaugukrambid sain ka. Krambid läksid muidugi üle, aga mõtted Kedarnathi peldikust tekitavad siiamaani vastuolulisi tundeid allpool vööd ja üldsegi mitte erootilises mõttes. Lisaks külmale veel niiskus — ööseks tulevad kogu ümbritseva mäestiku pilved allapoole ja ronivad just meie tuppa. Vähe sellest, et meie enda hingamine tekitab aurupilveid, siis õuest tuleb ka paks udu sisse… Hommikuks on kõik tooli peale kuivama pandud riided läbimärjad (isegi see osa, mis enne oli kuiv) ja sokid .. ärme isegi alusta seda sokkide juttu.
Neljandaks, privaatsus. Mitte meie enda privaatsus — sellest oleme ammu loobunud. Meie kaaselanike privaatsus. Alguses arvasime, et need on koerad, kes lae all jooksevad — hotell on küll luks, aga lagi on õhukesest vineerist ja siis me kuuleme, kuidas keegi seal sahistab ja krõbistab. Okei sahistamine, sel pole privaatsusega mingit pistmist — kuid, kui me juba jõudsime järeldusele, et ilmselt on tegemist taksikoertega, kes kuidagi sinna üles sattunud ja aastate jooksul paljunenud väikeseks laealuseks taksikoerakarjaks, läks neil asi väga intiimseks ja seksika piuksumise järgi saime aru, et tegemist on labaste rottidega. Väga ebamugav tunne on niimoodi sunniviisiliselt kellegi seksielu pealt kuulata, ausalt. Isegi kui see on kõigest rottide seksielu. Ega ma mingi pervert pole.
Aga muidu oli täitsa tore hotell, ma üldse ei kaeba.
Äratus. Väike jalutuskäik pimedas ja hommikusöök. Ma olen juba peaaegu nädal olnud väga teistmoodi unegraafikuga ja mõte korralikust kõhutäiest kottpimedas kell 4:30 ei tekita enam erilisi kõhukrampe. Vastupidi, ma juba tean, mis mulle meeldib ja mida ma ei taha, valin ilusamad tükid ja natuke oskan teha vahet heal ja halval chai’l. Dave on samuti muutunud palju teadlikumaks ja arutab tõsiselt, et “eile oli ikka palju parem riis, kui täna”, “vesi on siin üleval natuke teise maitsega, ilmselt rohkem vitamiine” ja “oo, leib on täna eriti hea, julgen veel 2 ampsu võtta!” Võttegrupi jaoks on Dave’i menüü muidugi vaatamisväärsus omaette, aga tema peale üleliia palju näpuga siiski ei näidata.
Peale söömist ootavad ees rasked 50 meetrit ülesmäge. Üles peab tassima vaid iseennast, kuid isegi super-Dave andis alla ja ulatas droonikohvri meie hambutu sõbrale, kes koos oma ühe teise sõbraga reipalt üles jalutavad. Isegi seljakoti annan ära, samas ei saa öelda, et see mu enesetunde palju paremaks muudab — üleval hingeldan oma 5 minutit, enne kui suudan väriseva käega kohvri lahti teha ja hakata propellereid külge kruvima.
Teeme testlennu ja nagu oligi oodata, hõredas õhus droonitamine on hoopis teine laul kui see, millega me harjunud oleme. Ka mobiiliäpp karjub telefonis, et “jou, sa oled liiga kõrgel, tavai ruttu-ruttu pane korralikud propid peale ja siis proovime uuesti!”. Ma surun selle mõistuse hääle maha agressiivse näpuvajutusega ja lendan ringi, kuni aku täitsa piiri peal on. Lennukestvuseks saan tubli poole sellest ajast, millega me harjunud oleme — pole ka ime, et ma niimoodi hingeldan, kui isegi droon ei jaksa korralikult lennata…
Raporteerime produtsendile, et testlend on tehtud, kõik on suurepärane, lihtsalt lennuaega on meil 2 korda vähem, kui lubasime — teeme nüüd tööd ka! Tavapäraselt tähendab “kohe alustame!” tunnikest ootamist, aga enam ei ole meil kuhugi kiiret — ees on peaaegu nädal lendamisi ja nüüd tuleb lihtsalt jälgida, et aku valel hetkel tühjaks ei saaks, siis ei päästa meid enam mitte ükski ime…
Vahepeal suhtleme ka rahvaga võttegrupist. Dave, vana snus’itaja, jagab lahkelt oma tubakat ja 10 minuti pärast on tulemus käes (või siis pigem mitte käes, vaid vedeleb muru peal) — rohelise näo ja paanikat täis silmadega behind-the-scenes fotograaf on pikali maas ja pisarates pärib, ega ta ometi ei sure, ta on ju veel nii noor, aga juba nii sitt olla… Režissöör proovib ka snus’i, aga ta on kõvem pähkel, teda selline pisiasi jalust juba ei niida. Vastupidi, talle see asi meeldib ja edaspidi aeg ajalt käib eriti stressikal momendil Dave’i juures küsimas “give me one that whatever it’s called, God dammit these people drive me crazy!”
Kunagi Skype aegadel (ja tegelikult juba varem) oli minu töö sisuks protsesside optimeerimine (noh, piltlikult öeldes). Et võimalikult vähese töökuluga võimalikult palju, võimalikult kiiresti ja võimalikult korralikult tehtud saaks. Me siis automatiseerisime, programmeerisime, leiutasime ja mida kõike veel — noh, nagu selge eesmärk silme eest, tegutsema — Saavutagem, seltsimehed! Kinoga on natuke .. või noh, mis natuke — kinoga on teistmoodi.
Kino on ju kunst ja kuigi mõned (vähesed) teenivad sellega isegi raha siis režissöör ja operaator on enamasti siiski need inimesed, kes võtteplatsil teevad kunsti. See tähendab aga üsna pühendunud suhtumist — kaamera ei saa lihtsalt seista kusagil mäenõlval. “Liiguta natuke vasakule. Ei, paremale. Mmm, tegelikult varem oli parem, lihtsalt tuleb kaamerat veidi kõrgemale tõsta. Eeeei, laseme hoopis allapoole! Vot, peaaegu. Natuke veel, natuke veel… Näe, ideaalne!”
Kõrvalt vaatajale võib tunduda, et kõikide nende liigutuste tulemusena jõudis kaamera algpositsiooni ja kogu vahepealne tegevus oli mõttetu, kuid see oleks ränk eksimus — tegelikult on ju kaameral selja taga terve teekond vigu ja eksimusi ja eksimisi ja see, et me oleme “õiges kohas” on selle läbitud teekonna tulemus. Kuidas sa tead, et kaamera on õiges kohas, kui sa ei näinud, et kõik teised võimalused on valed, ah? Vot just! Ja see kehtib muide laiemalt ka elu kohta — sa pead terve hunniku vigu tegema, kuni aru saad, mis see õige just sinu jaoks on… Kust sa tead, mis on õnn, kui sa ei ole õnnetu olnud? Seega — kõik on suhteline, nii sinu õnn kui kaamera õige koht selles filmis. Khm, vabandust, läks vist veidi käest ära. Kuhu ma jäingi?
Sisemisi kunstiotsinguid ei saa raamidesse suruda, kunstnikul peab olema loominguline vabadus. Sellest aga tuleneb natuke paradoksaalne olukord, kus filmiplatsil on samal ajal meeletult kiire ja metsikult igav. Režissöör on see, keda piitsutab AD (Assistant Director) — “peame järgmist kaadrit tegema, kõik, järgmine, JÄRGMINE KAADER!!!” — ja režissöör peab alluma, sest aeg on raha ja raha pole võtteplatsil mitte kunagi liiga palju. Kuid tahaks proovida natuke teistmoodi, sest pilt ei olnud päris perfektne… Otsingute ajal kõik asjasse otseselt mittepuutuvad kolleegid seisavad ja igavlevad — näitleja skrollib Instagrammis, keegi nokib nina, keegi teeb suitsu (kui lubatakse), keegi räägib vaikselt telefoniga, keegi üritab flirtida naiskolleegiga, mõni aga lihtsalt vedeleb murul ja üritab magada, sest jube unepuudus on…
Natuke ehk üllatuslikul kombel ei erine India võtteplats oluliselt sellest, mis toimub Euroopas. Suurim erinevus on võib-olla inimeste arv — kuna tööjõud on odav, siis iga liigutuse jaoks saab võtta eraldi inimese. Kui me siin Indias autoreklaame filmisime, siis näiteks auto välise ja sisemise puhtuse eest vastutab tavaliselt terve meeskond — 4 venda lappidega + 1 vend kaikaga (boss). Kui oli vaja veljed puhtaks teha, siis alguses äratatakse boss, kes omakorda äratab kaikaga alluvad, kes siis sügades ennast siit ja sealt otsivad üles tolmused lapid, jalutavad auto juurde ja nühivad auto natuke puhtamaks. Terve elu on ees, kuhu kiiret?
Oma päris esimese India droonireisi planeerimisel panin ühe palvena kirja, et statiivid monitoride jaoks olgu kohapeal olemas. Sellepeale vastati, et kui statiivi ei leia, siis kellegi, kes statiivi asemel hoiab mida iganes ükskõik mis asendis alati leiab, ärgu ma muretsegu.
Mõni erinevus on siiski veel. Näiteks, tualett. — Vabandust, kus meil siin tualett on võtteplatsil? — Mmm, sul on number üks või number kaks? — Mul on see number üks, pissile tahaks, hihii — Näe, seda suurt kivi seal? Mine selle taha ja tegele seal iseendaga. Eriline debiilik ikka, selliseid asju küsida…
Viimast lauset ma ei kuule ja ega ta tegelikult ei öelnud ka seda, isegi ligilähedaselt mitte, aga ma vist lugesin selle siiski välja. Mees, sul on Himaalaja külje all, Hiina on 50km kaugusel ja sa küsid, kus sa pissida saad? Tule taevas appi, siin on ruumi, et pool Mumbai’d oma häda ära teeks ja vaba pinda jääb ülegi!
Aga muidu on töökeel sama (terminoloogia), mõtted samad ja kogu tööprotess on ka sama — väga lihtne sulanduda, kui natukenegi kogemusi on.
Ärkan üles, vahin minut aega taevasse, üritan meelde tuletada, kus ma olen, kes ma olen, miks ma olen. Tõusen püsti, tahaks juua. Seisab natuke eemal üks selline tavaline suur plastikust sinine pudel, igaks juhuks siiski uurin, kas see on joogivesi? Jaaa, on küll. Võtan topsi, täidan, joon. Mõnus. Tüüp, kelle käest ma just vee kohta küsisin, kõnnib selle kivi poole, kus ma ennem põit tühjendasin, tühi kann käes. Kummardab väikese oja juurde, mis kivi tagant sulistab, täidab kannu, jalutab tagasi minu poole. Tõstab siniselt pudelilt kaane (selgub, et suurel pudelil pole põhja) ja kallab kannutäie vett pudelisse. Vaatab mulle otsa ja naeratab õnnelikult — “Very good water!”
