Droonilenduri päevikud. Kedarnath. 7. osa
Tere, Kedarnath (jätk 2)
Päeva teise poole veedame all linnas — kaardistame. Moodsa tehnikaga on töö võrdlemisi lihtne, nii et õhtul, enne kui päris kottpimedaks läheb, jõuame ringi jalutada ja natuke linna vaadata.
Üle nelja aasta on möödunud katastroofist, aga selle jälgi on märgata igal pool. Osa maju ei olegi taastatud ja seisavad varemetes, osa on veidi parandatud, et oleksid enam-vähem elamiskõlbulikud ja mõnest majast ripub pool lihtsalt õhus — alt uhas jõgi pinnase ära ja maja on nüüd nagu tikutoos, mis laua äärel balanseerib. Aga riided kuivavad rõdudel, nii et elu käib edasi. Mis seal hullu ikka juhtuda võib? Äärmisel juhul kukub maja ümber ja me sureme ära, aga no selle eest ei ole keegi kaitstud, nii et ärme põe tühiste asjade pärast.
Peale õhtusööki jalutame tagasi hotelli. Äratus on küll tavapärane 4, aga kell on kõigest natuke peale 21 ja me saame korralikult välja magada. Arvasin mina…
Dave uinub kohe. Mina vaatan lakke, ootan und. Kuulen, kuidas keegi jookseb mööda põrandat ühest toa otsast teise. Eee, mis mõttes? Rott? Eile olid lae all, nüüd on tulnud soojust otsima? Panen taskulambi põlema, prillid ette, vaatan ringi, voodi alla. Tühjus. Okei, aga ma kuulsin ju? Proovime uuesti magama jääda…
Vaikus, hakkan juba uinuma, kui on jälle kuulda jooksmist ja siis väikest kaklust piiksumisega. Jälle prillid ette, lamp kätte, uurin põrandat silmad punnis — tühjus. Dave läbi une — “jou bro, mida kuradit sa otsid, siin ei ole kedagi, keri magama juba, homme varajane äratus!”
Kasutan Tallinna kiirabi töötajate magamistrikki (vend kunagi õpetas) — magad külili asendis, üks kõrv on vastu patja ja siis vaba käe jaoks leiad sellise asendi, et käsi pikutaks teise kõrva peal ja noh, siis ongi nagu vaikus. Väga mugav ja mis kõige olulisem — vaikne. Ja aitab külma vastu ka, mis on samuti oluline. Jään magama ja näen kummalist und, et minu girlfriend hiilib vaikselt tuppa (nagu sisalik, aknaraami vahelt) ja hakkab mulle midagi kõrva sosistama. Tal on märg nina ja pikad pehmed vuntsid kõditavad nii naljakalt… vuntsid?!! WHAAAT??? Ärkan külmas higis ja kuulen, kuidas keegi põgeneb Dave’i voodi suunas. Taskulamp, kus on prillid, muhvigi ei näe, kurat kurat kurat!!! Dave ropendab, mida fakki ma raisk ei maga, ma üritan talle rääkida vuntsidega sõbrannast, kes oma külma ninaga mind üles äratas, Dave lubab, et mitte kunagi elus enam ei maga minuga samas toas, ma vaidlen vastu, et nii ükskõikset kolleegi pole mul mitte kunagi varem olnud, et mul on siin tõsisem probleem ja ma ei saa mitte kellegagi seda jagada, mul ei ole isegi mobiiltelefoni, et psühhoanalüütikule helistada ja uurida, mida selline roti.. s.t. vuntsiuni tähendab, ja rotid… Rottide juttu Dave ei taha millegipärast üldse kuulda — “nad on lae all, ära põe, nad ei hammusta, MAGA!”
Lõpuks rahunevad kõik maha, aga ma ikka päris pikalt ootan, kuulan, vaatan. Väike hirm ka, eks — ma olen kusagil lugenud, et näljased rotid närisid kunagi inimestel kõrvad otsast ja meil pole kahjuks rottidele kõrvade asemel mitte midagi pakkuda. Mitte ühtegi küpsist, mitte midagi. Teisest küljest, ega kunagi ei tea nende rottidega — äkki on nad nagu üks tüüpiline Mumbai kerjus-laps? Ma kunagi tegin sellise vea, et pooletunnise “one rupee please, mister!” nutmise peale andsin lõpuks alla ja ulatasingi talle “one rupee”, poiss täiega üllatus ja siis karjus midagi ja järgmine hetk oli mul 10 last ümberringi, kõik tahtsid “one rupee”… Äkki rotid on samasugused? Annan ühele küpsise ja siis on kõlakad küla peal laiali, et valge loll jagab toitu ja siis on terve perekond kohal — “anna veel! NÜÜD!” — ja söövad kõik mu küpsised ära… Aga kuna küpsiseid pole, siis jään hoopis kõrvadest ilma?!
Jään magama, aga uni ei ole väga rahulik. Midagi nagu näriks mind seest, midagi oleks nagu valesti… Teen silmad lahti. Kuulan vaikust. Panen ühe käega prillid ette. Keeran pea paremale. Voodi serval istub rott ja vaatab mulle otsa, puuriva pilguga. Hüpnotiseeriva pilguga, ma ütleks. Üritan talle ühe kiire padja ulatada, aga ta jõuab hüpata põrandale ja driftib minema, nii et tolmab. Dave nimetab mind igasuguste koledate sõnadega ja ütleb, et ma ei tohiks enam värsket õhku hingata, see ajab mind täiesti segi, ja lihtsalt ei usu mind. Ma olen solvunud südamepõhjani — mis mõttes, mina ja valetan? Dave selgitab kannatlikult, et Jaan, sa ei valeta, sa oled lihtsalt üleväsinud ja näed vuntse ja rotte seal, kus neid pole… Homme mine leia mingi diisel-generaator ja hinga veidi selle kõrval, saad värske õhu üledoosist lahti ja kõik on vanaviisi..
Vaatan talle pikalt otsa ja mul pole mitte midagi öelda. Ronin oma tek.. madratsi alla ja jään magama.
Ärkan esimesena, sunnin end voodist välja ja kobin peldikusse. Kuidas siin inimesed üldse elavad, ma ei saa aru? Istud potil ja noh nagu suitsetaks — hingad välja ja terve ruum täitub auruga. Põnev. Õnneks vetsupaberit me eile hankisime ja krambihood mind ei ähvarda… Järsku hakkab Dave röökima ja ropendama ja nii hullusti, et ma peaaegu jooksen tuppa vaatama, mis juhtus? Tuleb meelde, et ma olen solvunud ja istun potil, kuulan sõda, mis käib seina taga. Ei saa muhvigi aru, tundub, et midagi rottidega — sõda rottidega? Dave jäi kõrvadest ilma? Midagi varastati? Uudishimu võidab, jätan protsessi pooleli ja piilun ukse vahelt, mis siis juhtus.
Dave seisab aluspesus keset tuba, käes kaks juhtmetükki ja eraldi kõrvaklapid. Noh, need jullad, mis kõrva topitakse. Niipalju siis muusikast. Küsin kallilt kolleegilt, ega ta ei tea, kus lähim generaator on ja ega ta ei taha ühineda? Noh, hingamisteraapia või nii, et mõistus tagasi tuleks. Võib-olla läks tal öösel mõistus jalutama ja ta näris unes ise juhtmed läbi? Mine sa tea, mida kõike võib värske õhk linnainimesega teha…
Räägime hommikusöögi ajal oma mure ära, produtsendi abi lubab asjad joonde ajada, räägime režissöörile ka, see naerab, siis natuke nutab meiega, aga õhtuks lubatakse kõik asjad joonde ajada ja selle teadmisega läheme linna peale filmima.
Õigemini, linna taha. Linna taga on sõjaväebaas — eraldi helipad, mõned kasarmud, kõrge aed ja sõdur püssiga väravas. Igal pool on inimesed pagunites, mõni politseinik ka sekka ja mäletades meie jutuajamisi Delhi tollis (et “Droonid on Indias täiesti illegaalsed, kui me lubame teid välja ja politseinik näeb teid, siis pannakse kohe vangi ja pärast lähen mina ka vangi, et teid riiki lubasin! EI!”), on kergelt kõhe tunne küll. Võttegrupp on siiski julgustav ja arglikult üle õla vaadates sätime end valmis ja tõuseme õhku. Peast käbi läbi hirmus mõte, äkki see on selline lõks? Et noh, me tõuseme nüüd sõjaväebaasis õhku, meid pannakse õhuruumi rikkumise eest vangi ja siis ei pea meile töö eest maksma? Nii paranoiline ei tohi siiski olla — üks rahutu öö rottidega ja juba käes.
Seekord uurime mäenõlvasid, hakkan ronima üles, režissöör tahab, et me läheks kiiremini, ma vajutan “gaasi põhja” ja koheselt hüppab ekraanile veateade, mida ma pole varem kunagi näinud. “Maksimaalne mootorite kiirus saavutatud”. Režissöör uurib, mida see tähendab? Ma vastan ausalt, et mul pole õrna aimugi. Või noh, ma mõistan väga hästi, mida see tehniliselt tähendab — et mootorid ei suuda enam kiiremini pöörelda ja seda põhjusel, et õhk on hõre ja noh, droonil on raskusi taevasse ronimisega, eks — aga kas me nüüd kohe kukume alla või on väike šanss, et saame drooni koos materjaliga tagasi — seda ma ei tea. Peale väikest mõttepausi otsustame, et kui me juba nii kaugele ja kõrgele jõudsime, siis mis seal ikka, lendame edasi… Tõuseme lihtsalt aeglasemalt ja ma lohutan ennast mõttega, et alla tulles me akut peaaegu ei raiska…
Teeme veel mitmed sellised lennud ja kaardistame kogu ala, sellele kulub sisuliselt terve päev. Ei ole küll teab mis keeruline töö, aga oluliselt väiksem lennuaeg teeb olukorra pingelisemaks — numbrid ju täiega valetavad. Alles oli lubatud 20 minutit lennuaega ja minut või kaks hiljem on järele jäänud vaid 15 — mis ralli see selline on, kui kaardilugeja loeb valet legendi? Kreisiraadio tuleb meelde, eksole. “Siin pidi kollane maja olema?!”
Vahepeal tuleb võtteplatsile ka suurem sõjaülemuste delegatsioon, me siis üritame, jäädes viisakaks, anda mingeid selgitusi — ühe näopoolega naeratad, teise poolega oled murelik — ei tea, kas peaks juba alla hakkama tulema või minutike saab veel hõljuda? Ei, me ei ole Pakistanist, ihihihi, hirmus nali. Ei, muidugi on Indias ka droonipiloote, lihtsalt teil on siin nii aktiivne filmitööstus, et alati jääb puudu. Tehakse mõned selfie’d ja jalutatakse minema.
Et kuigi ringijooksmist eriti ei ole, siis päev on pikk ja väsitav. Kõik, mis vaja, saime purki ja hämaras kõnnime vaikselt .. mmm, oot, meil pidi uus hotell olema? Kus on produtsendi assistent, kes lubas, et kõik korda ajab — 12 tundi tagasi?
Tüüp on kuhugi ära kadunud — kõigil on pikad päevad, lohutame end, küll me õhtusöögil näeme teda. Jalutame sööma ja näe, ongi meie päästja! Hotell?! Jaaa, kohe lähme hotelli! Lesgo!
Ja me jalutame reipal sammul uue ja palju parema hotelli poole! 5 minuti pärast küsin Dave’i käest, ega talle ei tundu, et me kõnnime oma vana hotelli poole? Dave pakub mõtlikult, et äkki see on selline hotellide piirkond? Kumbki meist ei usu seda väga, küsime, kas see tuleb ikka uus ja parem hotell? Jaaa, vastab assistent, 100%!
Keerame nurga taha ja oleme meie eilse (ja üleeilse) hotelli ees. Mida kuradit… Assistent annab käega märku, et oodaku me korra, kutsub kedagi. Kusagil majade vahelt kostub vastus, aru me muidugi midagi ei saa. Karjub veel midagi, keegi karjub veel vastu. Lõpuks ronib kusagilt nurga tagant välja mingi tüüp (hotelliomanik, nagu selgub), kolistab võtmetega, ronib mööda meie “redelit” üles teisele korrusele, teeb MEIE toa ukse lahti ja kutsub meid üles. Ma vastan, et ma rottidega samas toas enam ei maga. Või noh, mul ei ole midagi rottide vastu, aga mitte siis, kui nad mind nuusutavad, kui ma magan. Sest siis ma ärkan, sellepärast et näen unes oma elukaaslast ja ta on armas ja kõike muud, aga rotivuntsid teda ei kaunista ja siis ma ehmatan ja ärkan üles. Dave lisab, et tal ei ole enam kõrvaklappe ja ta ei riski oma kõrvadega. Assistent uurib midagi, omanik vastab. Assistent tõlgib.
- Rotid enam ei tule. — Mis mõttes ei tule? — Ma rääkisin omanikuga, ta ütleb, et täna rotid ei tule. Mine vaata ise, seal ei ole ühtegi rotti. — Praegu?! Loomulikult seal ei ole praegu ühtegi rotti, valgus põleb ja inimesed käivad ringi?! — Nooo… Aga hotelliomanik ütles, et rotid ei tule. — Miks nad ei tule? Sõlmis nendega kokkuleppe, vaherahu, maksis palka? Miks ta seda EILE ei teinud? — Ma ei tea, mis ta täpselt tegi, aga rotid enam ei tule. — Ja sina usud teda? — Muidugi usun, miks ta valetaks mulle? — Aga teeme nii, et me magame sinu ruumis ja sina magad meie ruumis? — Kuule, ega ma mingi loll ei ole, ma magasin teie ruumis enne teid ja seal on ju rotid!
Õhus on tunda elektrit. Ma vaatan Dave’ile otsa ja teatan, et lähen magan muu võttegrupiga kusagil kasarmus. Nad küll ilmselt peeretavad võidu öö läbi ja nii mõnigi norskab, aga see on aktsepteeritav käitumine, sest ma ise olen ka selline olnud kunagi (nüüd olen jube korralik). Aga ma ei tule toppima oma vuntse kellelegi magavale näkku (peaaegu tõsi) ja ei nuusuta nägu märja ninaga (tõsi), see oleks lihtsalt ebaviisakas!
Jalutan alla, kasarmute poole. Leian ühe vaba voodi teisel korrusel, ronin üles, viskan pikali ja juba jään magama ka, kui mind leiab üles produtsendi assistent ja kutsub uude hotelli. Ma vaatan talle väga tõsiselt otsa, aga tundub, et keegi on saanud korraliku keretäie ja miski minus paneb uskuma tema juttu, et “nüüd on kõik korras”.
Ja ongi — päeval vabanes üks ruum režissööri majas ja ruumis on 2 voodit. Režissööri maja tähendab luksust ja seda kõige uskumatul kombel — lisaks potile on vetsuruumis olemas BOILER kuuma veega! Ma pääsen dušši alla!!!
Magama jään üle väga pika aja pestud, puhas, hästi lõhnavate linade vahel ja õnneliku naeratusega. Sest õnneks on tegelikult väga vähe vaja…
