Droonilenduri päevikud. Kedarnath. 2. osa
Tere, India
Delhi, Indira Gandhi rahvusvaheline lennujaam. Kell on 23:50, kui meie lennuk lõpuks maandumisrajale põrkab. Indias on see üldse mingi kohalik omapära, et lennukid põhimõtteliselt plörtsti kukuvad maandumisrajale, mitte ei maandu. Ma ei tea, miks see nii on, aga meil pole seal vist kordagi olnud ühtegi mõnusalt pehmet maandumist — alati väike (või mitte väike) raputamine. Samas selline maandumine äratab reisijad alati üles, mis ei ole üldse paha lisaväärtus? Stjuardesside eest hoolitsemine, kes muidu peaksid võib-olla jalutama ridade vahel ja mõne uinuva kaunitari peale aega raiskama — “wake up, sweetheart, me oleme maandunud! Jaa, elusad ja terved. Ei, õlut enam ei saa. Mkmm, viina ka mitte. Kanepit saab Goa’s, me oleme hoopis Delhis! Jaaa, Taj Mahal ja muu värk, just-just…”
Ronime välja, hingame sisse umbset troopilist õhku, vaatame üksteisele otsa ja marsime passikontrolli. Siin lähme natuke lahku, sest Dave’il on elektroonline viisa, mul on mitmekordne äriviisa ja need on väga erinevad viisad ja järjekorrrad. Ikka väga erinevad, nagu selgub — ma jõudsin läbida passikontrolli, leida meie pagasi väljastuskoha, oodata pagas ära, üle kontrollida sisu ja avastada, et ühel kontrolleril on mingel imekobmel antenn ära murdunud ja peale seda veel nokkida nina 10 minutit, ja alles siis sai Dave oma passiasajd ühele poole. Siit siis mõttetera Indiasse reisijale — ole valmis e-viisaga reisides järjekorras passimiseks. Samas elektroonilise viisa tegemine võttis aega 24 tund ja sellel on omad vaieldamatud plussid. Muide, Indias on näiteks arstidel eraldi passikontroll — ma ei tea, miks. Pakistanist pärit reisijad vaadatakse ka eraldi läbi, aga seda rohkem ajaloolistel põhjustel (räägime veel profilingust).
Pagas kärul, viimane liigutus ootab ees — lennujaama uksed on juba nähtaval. Süda laulab, peaaegu et võtame kätest kinni ja suundume mõnusa ja ilusa tuleviku poole, silmad säramas. Keegi vist ei uskunud, et see asi nii ilusasti läheb, onju? Ma ka mitte.
Loomulikult palutakse meid kõrvale ja viisakalt uuritakse, mis on nii ilusates musta värvi kohvrites? Ega ometi midagi ebaseadusliku? Midaaa, meie ja ebaseaduslikud?! Ei ole, meil on kõik korras. Olete kindlad? Loomulikult! Aga äkki vaatame kohvritesse? No üldse ei taha teie aega raisata, milleks? Teil on kindlasti muid pätte püüda ja kaabakaid ja .. ärme hakka, tegelt ka. Oi see on nii lahke teist, et hoolite meie ajast! Kui vaid oleks rohkem selliseid külasetajaid, meil on nii hea meel… Teeme kohvrid lahti ja natuke aega üritame lolli mängida — “dis kamera, jes-jes”, kui seda väga ei usuta siis tuleb see tavaline “dis gimbal, you know, camera stabilizing system, veri nais thing!”, lõpuks viskab üks tollitöötajatest õhku häbeliku mõtte — “can it be .. drone?!” — ja meie laulud on lauldud, pidu läbi ja räme pohmell on kogu oma hiilguses kohal.
Oh India, meie armastus oleks piirideta ja igavene, kui vaid poleks seda bürokraatiat, mis aeg ajalt tuletab karmilt meelde, et igal mündil on kaks poolt. Algab tavaline laul tähenärimisega — “See punkt räägib impordist, aga meil on tegemist meie enda varaga, me viime selle pärast ära?” “Ärge ajage mulle jura, kas te arvate, et ma olen loll? Äkki müüte maha ja siis ongi import ja kuidas me siis teile tollimaksu pähe määrime, ah?” “Aga me lähme ära, me lubame!” “Me ei saa teid usaldada”.
Mängu tuleb raske kahurvägi — vaatamata väga hilisele kellaajale võtame ühendust produtsendiga, kes oli juba ammu voodis kusagil Himaalajas, hotellis ja palume abi. Meile öeldakse “pffff, pole probleemi, kohe saate kätte” ja me jääme ootele. Erinevad inimesed helistavad meile, anname telefoni edasi tollibossu kätte, midagi pikemalt vaieldakse ja kakeldakse, seejärel saame telefoni tagasi ja tuleb järjekordne “Sorry, this guy is an idiot, we can’t help you tonight”. Lennuni, mis pidi meid edasi mägedesse viima jääb aina vähem aega, kui lõpuks tuleb viimane kõne Kõige Kõrgemalt Ametnikult ja me saame lõpliku “Ei” — täna midagi enam ei juhtu, aga homme… Ooo, homme saab kõik korda! Homme räägib ÕIGE ametnikuga tollis ja KÕIK saab korda! Mul juba oli üks väike premature postitus Facebook’i screenshotiga DEL-DED piletist — et noh, me kohe-kohe lahkumas Delhist Dehradun’i — linn Põhja-Indias, Uttarakhandi osariigis, millest peaaegu kõik Himaalaja suunal liikuvad inimesed läbi sõidavad (või lendavad). Liiga vara rõõmustasin, küll aga mängis see postitus päris olulist rolli meie edasistes seiklustes.
Paar tundi läheb veel kohvrite “hoiule” vormistamisega, lubame tulla järgmine päev tagasi ja oma droonid ära vedada ja läheme hotelli…
Üldjoontes on probleem selles, et mõned päevad enne meie saabumist oli õhuruum Delhi lennujaama kohal peaaegu tunniks ajaks suletud, sest üks saabuvate lennukite pilootidest märkas enam-vähem oma lennutrajektooril rõõmsalt seiklevat drooni. Sellele järgnes karm politseioperatsioon 20 politseiautoga Holly.. vabandust, Bollywoodi stiilis, aga kedagi kätte ei saadud ja peale väikest järelemõtlemist tehti lennujaam jälle lahti. Et mõne tunni pärast avastada veel üks droon taevas ja lennujaam uuesti “kinni” panna. Pätte ei leitud, aga juhtum tekitas väga tugeva poleemika meedias droonide ümber ja poliitikud loomulikult kasutasid võimalust üksteist tümitada ja nii edasi. Mul selles osas ikka täiega veab — eelmine aasta laekusin Indiasse mõned päevad peale rahareformi, seekord nädal peale droonireeglite karmistamist… Räägime veel õnnest, eksole.
Igatahes hommikust saati istus Dave telefoni otsas ja üritas lahendada meie lahendamatuna paistvat olukorda. Mulle meenutas see asjaajamine vanemate jutte Nõukaliidust Eestis, kui ametlikult oli kõik raske, defitsiin, probleemid, aga kui teadsid õigeid inimesi ja oskasid helistada ja rääkida siis kõik sai lahendatud, ükskõik mis. Lihtsalt pidid olema õige inimene ja just sellist inimest Dave otsis juba mitu tundi…
Ma käisin korra hotellist väljas, tekkis tahtmine natuke higistada ja kohalik SIM-kaart vormistada, aga kaugemale minna ei viitsinud — kogu aeg on see tunne, et kohe-kohe tuleb kõne “Go!”, mille peale me jookseme lennujaama, võtame oma kraami peale ja hop-hop mägedesse!
Ja siis helistab mulle vana hea sõber Rahul, kellega olime ühte autoreklaami filminud 2 aastat tagasi siin samas Indias ja kes nägi minu Facebook’i postitust. “Bro, sa oled Indias?! Me oleme Rishikeshis, mis on sellest teie Dehradun’ist paarsada kilomeetrit eemal ja meil on probleem — meil on küll droon ja ka seltskond, kes seda lennutama peaks, aga .. mmm, kuidas ma nüüd ütlen. Režissöör ei ole väga õnnelik selle meeskonna töötulemustega, ütleme nii. Ja meil oleks hädasti vaja pilooti. Homme hommikul. Tule. Võta see oma Soome sõber ka kaasa, tulge koos. Saate süüa, juua, lennata, filmida, kõike saab. Palka saate ka. TULGE! Pohui need teie droonid, pärast saate tagasi, meil on siin oma droon! Jaa, täitsa normaalne, kust mina tean, mis mudel, propellerid küljes, kaamera ka, tulge siia!” Kuulen toru teises otsas mingit maadlemist, telefoni haarab Ajay, kes on produtsent ja keda ma tunnen samast 2 aastat tagasi toimunud üritusest ja kes värvikalt kirjeldab olukorda, et režissöör ütles nii, ja siis nemad tegid naa, ja see ei ole hea, ja nüüd on häda majas, ja oleks täitsa abi vaja, et jätku kõik mis on pooleli ja tulgu nende juurde… Ma ei ole kunagi statistikas liiga tugev olnud ja ei oska välja arvutada, kui suur on sellise kokkusattumuse tõenäosus — samas kohas, samadel eesmärkidel, samal ajal! Nii suures riigis, nagu seda on India — üle miljardi inimese ja no ikka erakordselt suur, onju. Eesti mastaapides on see umbes sama tõenäoline kui variant, et sa elad kogu elu Tallinnas, lähed esimest korda 10 aasta jooksul Värskasse ja esimeses pubis, mille uksest sisse astud, kohtud oma esimese armastusega kooliaegadest ja kirsiks tordile saad südamerabanduse. Ja mis ma saan Rahulile ja Ajayle vastata? Ma saan vastata ainult seda, et ma VÄGA tahaks neid näha, olen igatsenud kõik need aastad, kõik need magamata ööd ja uned, aga just nüüd ja praegu kohe varsti peaks tulema kõne, mis vabastab meie droonid teie suurepärasest Delhi tollist (põlegu ta põrgus) ja me saame lõpuks ometi kihutada filmisetile, kus meid oodatakse juba ma ei tea mitu päeva… Et ma väga vabandan, aga kahjuks… Sõbrad on ilmselgelt pettunud, aga hoiavad pisaraid tagasi ja kuulen vaikset palvet, et kui meil peaks midagi muutuma andku me teada. Jõuan tagasi hotelli. Dave istub lobby baaris, 3 tühja õlleklaasi seisavad tal ees, säde silmist kadunud, ärakuivanud pisarate soolajäljed reedavad draamat. Selge, operatsioon “droonide päästmine” kukkus läbi — ometigi alles hommikul meile surmkindlalt väideti, et no problem at all, anna aega tunnike ja kõik saab korda…
Küsin, kas nüüd on 100% kindel, et droonid meie kambaga ei ühine? Täiesti kindel. Ja see on vaid osa meie ebaõnnestumisest — helistati juba ka Himaalajadest ja teatati, et kuna me oleme mökud ja kohale õigeks ajaks ei veerenud siis leiti keegi teine, kes on osavam ja tublim ja meie teenuseid enam ei vajata. See on päris valus laks, ausalt öeldes, aga ega produtsenti ja meeskonda ei saa süüdistada — mingid valged tüübid lendasid küll rõõmsalt kohale, aga tollis jäid tehnikast ilma, vähe ei ole haledad jobud? Ja kuigi meil oli teoreetiline võimalus veel kusagil üritada shopata (droone ei tohi importida Indiasse ilma spets-loata, aga saab vabalt osta “mustal turul”) siis nüüd pole sellelgi enam mõtet.
Kaotada pole midagi, seepärast otsustame minna Rishikeshi mu sõprade juurde, autoreklaami tegema. Veits imelik on küll — tulla 2-nädalase projekti tarbeks mitutuhat kilomeetrit kodust eemale ja siis selle asemel, et mägedes Bollywoodi staare taga ajada lennata suure India autotootja väikese sõiduauto järel. Väike plaanimuutus nagu, aga no mis teha… Elus juhtubki kummalisi asju. Pealegi, reklaami teeb sama inimene, kes on olnud Top Gear’i režissöör — hallloo nagu?
Teatan Rahulile meie uuest olukorrast, ta tunneb kaasa, aga häälest on kuulda, et tegelikult on tal hea meel. Kuidas ta oligi — ühe mehe õnnetus on teise mehe õnn?
5 minuti pärast saabuvad ka piletid — ühe otsa lend, start kell 6 hommikul, ehk äratus kell 4, praegu näitab kell 22. Ühe seikluse lõpp on teise seikluse algus, eks — selle optimistliku mõttega lähme tudule.
