Droonilenduri päevikud. Kedarnath. 5. osa
Tere, Kedarnath
Kedarnathi templi juurde pääseb kahte teed pidi, üks lihtsam kui teine. Esimene variant on sõita (näiteks taksoga) Gaurikundi ja sealt rahulikult jalutada Kedarnathi poole. Jalutuskäik võtab kõigest tunnikese, peab lihtsalt hoidma ühtlast kiirust, umbes 18 kilomeetrit tunnis. Praktikas on selle “tunnikesega” muidugi mõned hädad — näiteks, Kedarnath asub kõrgusel 3500 meetrit üle mere pinna ja nii kõrgel üks keskmine Eesti mees lihtsalt ei jaksa ülesmäge kõndida. Eriti, kui eelmine päev on võetud mingeid südametablette, eksole. Sellises olukorras on jalutuskäigu asemel võimalik istuda muula selga ja ratsutada — õigem oleks öelda “rappuda” — üles, nii 7–8 tundi. Ja kui muul tundub liiga uhke teenusena su jaoks (Tallinnas ju ka iga päev valge limuga ei sõida), siis võid sõita korvis. Teenuse nimi on “manchan” ja see on üks sissetulekuallikaid kohalikele — palverändur korvi, korv selga ja tipa-tapa üles. 18 kilomeetrit ja umbes 12 tundi. Võrdõiguslikkusest pole muidugi haisugi, selles ametis nägime ainult mehi, nii et Euroopa äärmusfeministid võivad minna tõestama, et nad ei ole meestest nõrgemad. Edu. Mina igatahes ei jaksanud seal oma seljakottigi tassida, milles oli üks läppar ja kaks paari sokke (okei-okei, soe aluspesu ka).
Kolmas võimalus on võtta helikopter ja jõuda platsi 5 minutiga — maksab natuke (“natuke”) rohkem ja vaated on kõrgemalt, aga mis sa teed? Töö vajab tegemist, nii et meid ootabki ees üks selline reis.
Ärkame, istume uniste peadega taksosse ja sõidame helipadile. Õues on veel täiesti pime ja sõit ei kesta kaua — natuke peale 5 hommikul oleme kopteri maandumisplatsil ja “kohe tuleb kopter ja lendame üles”. “Kohe” kestab peaaegu 2 tundi, nii et selleks hetkeks, kui kopter esimese reisi lõpuks teeb, on päike ammu väljas, inimesed on soojad riided seljast võtnud ja vedelevad asfaldil nagu räimed pannil. Kopterit oodates sain tuttavaks palveränduritega — väiksemat kasvu 3 meest ja nende naised, välimuselt sellised lihtsamad, noh nagu “tädi Maali” maalt, kokku grupis 6 inimest. Üks räägib natuke inglise keelt ja ta siis uurib ja puurib, mida valge nahaga karvane mees sellises pühas kohas teeb? Muu seltskond seisab ümber minu, olen tähelepanu keskel ja üritan seda nautida — põgeneda pole ju kuhugi, nii et me siis suhtleme…
- Sa oled kristlane, eks? — Eee, tegelt ma väga jumalasse ei usu..
Onu pöörab järsult kaaslaste poole ja tulistab mõned laused — kõigil silmad suurelt lahti, misasja, vau, jumalat ei usu??? Vapsee kahtlane vend…
- A mis teed siin? — Noh, tulime filmi tegema. — Filmi! Millest? — Nagu ikka filmid, armastusest. Kino on ju alati armastusest.. Aga tegelikult — tead, mis siin aastal 2013 juhtus? See suur üleujutus ja nii, ja noh seal filmis olid .. — Aaa, see film! Ma olen kuulnud, see tuleb väga hea film! Üksinda teed? — Eeeei, miks üksi… Terve võttegrupp. Näe, seal istub režissöör, tema nimi on Abhishek Kapoor… — KAPOOR????!
Selle karje peale kukuvad mägede tipust mõned suuremad kivid, mind tõugatakse eemale ja kogu seltskond suundub kiiremal sammul režissööri poole. Mul on natuke häbi ka, sest muidu päikest nautinud režissöör (vaeseke) piiratakse jõhkralt ümber ja 15 minutit tehakse selfie’sid igast nurgast ja kõikvõimalikes asendites, puudutakse õlga või jalga, vaadatakse armastavate silmadega otsa ja helistatakse kuhugi ja tehakse lausa videokõne. See kõik oleks väga nunnu, kui oleks natukenegi taktitunnet — pilte tehakse ka otse näkku, vaadatakse tulemus üle ja kohe klõps-klõps veel. Mind küll ajaks veidi närvi, kui mingi suvaline vend astub juurde, surub mobiili näkku ja hakkab pildistama. Mitte nii, et natuke kaugemalt oleks kompositsioon paigas ja noh mõtestatud tegevus ja ilu või midagi taolist, eks. Ei — mida lähedamalt seda parem, nii et hiljem saaks ikka kõik ninakarvad üle lugeda ja tõdeda, et ka kuulsamatel inimestel võib põsel kole punn olla…
Lõpuks saabub ikkagi helikopter, võttegrupp jagatakse gruppideks ja meid hakatakse grupikaupa üles viima. Meie Dave’iga korduvalt rõhutame, et näe, see kohver drooniga on VÄGA oluline, kopterdajad noogutavad mõistavalt, aga pigem vist viisakusest, sest kui mina sisse istun — viimasena võttegrupist — ja üle õla korra vaatan, siis märkan, et just droon tõstetakse viimasel hetkel välja. Staar-näitleja kolmas kohver trussikutega on ju tunduvalt olulisem kui mingi mõttetu filmivarustus. Oeh.
Lend on lühike, all on aeg ajalt näha maalihke jälgi ja jookseb peenike niit, millel aeglaselt liiguvad sipelgad — palverändurid ja muulad. Enne õhkutõusmist oli küll korduvalt mainitud, et helikopteri pardal “filmida ei tohi” ja “foto strictly ei ole lubatud”, aga ma olen sattunud lennule koos staaridega ja neile ei ütle keegi sõnagi. Ma siis ka pildistan ja natuke filmin — selles kuulsas “väriseva kaameraga koduvideo” formaadis, mida mitte kunagi ja mitte kusagil enam näidata ega vaadata ei saa ega taha. Kusjuures filmides ma isegi saan aru, et see, millega ma tegelen on täiesti mõttetu ja tulemus näeb kole välja, aga ikka filmin. Milleks? Müsteerium…
Maandume. Vaade on muidugi selline, et kuku pikali — kes näinud see mõistab, millest jutt ja kes ei ole näinud — minge mägedesse vaatama, sõnadesse seda panna mina ei oska. Päike paistab ja peegeldub lumivalgetel mägede tippudel, jahe värske õhk ja … ja nüüd muidugi see helikopterite teema. Ma ei ole elus kunagi nii palju helikoptereid näinud — helipadil on ruumi kolmele kopterile ja need kõik platsid on pidevalt kasutuses — üks läheneb, uks laeb reisijaid sisse-välja, kolmas kusagil kaugel orgu kadumas. Meie ronime välja, kohvrid-kotid visatakse enam-vähem selga, järgmine grupp on juba pardal ja järgmine hetk on kopter juba jälle õhus. Me huvi pärast mõõtsime, kui kiiresti see protseduur käib ja saime keskmiseks ajaks 28 sekundit. 28 sekundit — helikopter maandub, uksed lahti, 5–6 inimest ja nende pagas tõstetakse välja, 5–6 inimest ja nende pagas topitakse helikopterisse, uks pannakse kinni, kopter tõuseb õhku. 28 sekundit. Ja siis keegi julgeb öelda, et India ei ole efektiivne? Kurat, kui mängus on suuremad rahad…
Neile, kes ei tea — igal helikopteril on “päevik”, kuhu pannakse kirja kui pikalt tal mootor töötas ja kui kaugele helikopter lendas ja muu selline. Lennutundide (mootori töötamise tundide) alusel otsustatakse, millal, milline sõlm tuleb välja vahetada ja millal tuleb järgmine suurem “hooldus” — ja see hooldus on hirmkallis. Ehk sellest hetkest, kui helikopteri mootor käima läheb, hakkab raha tiksuma ja üldse mitte väike raha — sellepärast ka see üliefektiivne (ebaviisakuseni efektiivne) töö reisijate liigutamisel.
Efektiivsus efektiivsuseks, aga kohver drooniga jäi ju maha? Seega otsin üles produtsendi ja ähvardan, et kuna vaatamata kõikidele minu pingutustele on droonikohver maha jäänud ja kui nüüd režissöör otsustab kino teha, siis just produtsent on see, kelle peale ma näpuga näitan. Produtsent haarab kahe käega peast kinni ja jookseb vaidlema helikopteri firmaga, mina kõnnin võttegrupi poole.
Kiire koosoleku tulemusena otsustatakse, et täna me veel ei filmi ja lihtsalt tutvume olukorra ja maastikuga, kuid enne, kui midagigi juhtuma hakkab, tuleb veeta natuke aega templis. Režissöör juhatab vägesid ja räägib natuke ajaloost ja filmist ka.
Kedarnathis asuv tempel on hinduistide jaoks väga oluline ja iga aasta tulevad siia sajad tuhanded palverändurid. Aasta 2013 suvel juhtus aga India moodsama aja suurimaid looduskatastroofe — mitu päeva kestnud hoovihmad sulatasid liustikku tavalisest kiiremini, üks liustikul olevates järvedest hakkas “lekkima” ja kogu see veemass voolas alla, pühkides oma teekonnal minema mõned külad, lugematul arvul maju ja autosid, tappes mitu tuhat inimest ja jättes umbes 100 tuhat inimest lõksu — teed pühkis jõgi ära ja kõiki helikopteritega ära ei too…
Film ise räägib armastusest — vaene noormees ja ema, kes teda üksinda kasvatas, imeilus neiu ja tema rikkad vanemad, keelatud tunded noorte vahel, siis see katastroof ja noormees muidugi ohverdab end, et tema armastus ellu jääks (tüüpiline). Põhimõtteliselt võibki öelda, et tegemist on “Titanicuga”, lihtsalt laeva asemel on väike küla mägedes ja jäämäe asemel on liustik (mis on mingis mõttes ka jäämägi) — paralleele kui palju. Ja kuigi ma ilmselt kõlan natuke sarkastiliselt, siis loodetavasti tuleb sellest väga südamlik film — vähemalt ma loodan.
Templisse oli õnneks suhteliselt lühike järjekord ja me käisime sees ära päris kiiresti. Natuke tekkis küll selline konveieri-tunne — inimesed tulevad palvetama, kes teab mitu tundi on kõndinud ja oodanud ja siis keegi “korraldaja” röögib, et tavai-tavai, ruttu-ruttu, katsu kivi ja tõmba jeee! Mõni üritab palvetada ja hea, et jalgadest minema ei sikutata — samas mingisugust agressiooni või vingumist ei ole, kõik on sõbralikud ja rahulikud. Olgugi et tegemist on siiski Shiva esindusega ja Shiva ei olnud kõige rahumeelsem jumal, ei mingit “vasak põsk” ja muud taolist pehmovärki.
Templi taga on üks eraldi vaatamisväärsus — suur (muna)kivi, mille jõgi veeretas allamäge ja mis jäi seisma vaid mõni meeter enne templit ja sellega sisuliselt päästis templi hävinemisest. See on mõistagi märk, et Shiva — mõnede tõlgenduste järgi lausa “God of destruction” — isiklikult osales selles vihmaveerallis ja viimasel hetkel otsustas, et okei, see konkreetne tempel jäägu alles ja ütles “jou kivi, nüüd jääme seisma, edaspidi oled kaitsemüür — üks-kaks!”. Väga püha kivi ja selle kivi külje all elab päris mitu Baba’t (pühad mehed), kes veits nagu kerjavad ja samas ei kerja ka.. Elavad, chillivad. Kui pimedaks läheb siis chillivad kohe erilise isuga — kogu ümbrus on tugevat kanepisuitsu lõhna täis. Eraldi teema täiesti.
Peale lõunat, kus Dave (olles truu oma lubadustele) sööb ainult valget riisi leivaga ja joob peale mõnusat jahedat vett (Coca-Cola’t pole) — jätkame võttekohtadega tutvumist ja see kõrgus annab kohe eriti tunda. 50-meetrisele künkale ronimine võtab aega pool tundi (Dave ei loe, ta on sportlane — eks-sportlane, aga ikka ei loe), ma jään mitu korda seisma ja kuulan aukartlikult, kuidas süda peksab rindkeres. Kus mõnel on ikka tempo sisse võetud, kadedaks teeb… Üleval veedame natuke aega otsides õiget nurka, suunda, vaadet ja arutades ajakava ja seejärel ootame, kuni sama protseduur läbitakse iga kaadri puhul. Kasutame võimalust, et vaadata taevasse (vedeleda murul ja puhata) ja üritame nautida loodust, kahjuks aga see metsik kopteriliiklus tapab igasuguse mediteerimise võimaluse ära — mitte hetkekski ei ole vaikust ja sellest on väga kahju.
Alla on ikka hoopis parem jalutada, korra tekib lausa mõte, äkki oleme juba kõrgusega kohanenud? Haa, dream on. 15 sammu ülesmäge teisel poole jõge ja näe, tulebki jälle väike peatus teha ja südant kuulata.
- Seda teed mööda, mis meil jalge all on, jookseb peategelane küla poole, kus juba möllab vesi ja …” — ja režissöör jääb vait, sest üle meie peade lendab helikopter, silma järgi nii 10–15 meetri kõrgusel. Tolm ja prügi tiirlevad õhus, kõik esemed, mis olid kinnitamata, puistatakse laiali, kõik mütsid ja parukad lendavad minema. Ma vaatan mõtlikult helikopterile järele, küsin produtsendilt, kas see oli tavaline lend või mingi kriisiolukord? Produtsent teatab rõõmsalt, et tavaliselt nad lendavad veel madalamalt, aga ärgu ma kartku, need helikopterid on tugevast metallist ja piloodid droone üldse ei karda!
Ma vastan, et siin on hoopis režissöör see, kes kardab — kardab, et jääb oma kaadritest ilma, sest droon lendab ribadeks. “Režissööri” argument mõjub alati — produtsent võtab telefoni kätte ja hakkab suhtlema kohaliku “lennuliiklusteenindusega” (tüübid käsiraadiotega, kes pilootidele räägivad, millisele helipadile maanduma peab).
Õhtusöögi ajaks saame lõpuks kätte ka droonikohvri (hea, et ma ei uskunud seda “it will come with the next flight, sir! I promise!” juttu), saame teada, et äratus on kell 4, hommikusöök 4:30, esimesse võttepaika võiks hakata liigutama ennast kell 5, et 6’st olla valmis filmima. Päikesetõus, noh.
Jõuame lõpuks ka oma hotelli. Teekond sinna ei ole teab mis isuäratav — siin ja seal on suured liivahunnikud ja kivid, mis jäänudki siia üleujutuse aegadest, mõni maja on maha jäetud, mõnel pole aknaid… Hotelliruum ei ole teab mis suur, aga natuke eemal muust rahvast (mitte ainult võttegrupist, vaid ka kõikidest palveränduritest) ja seepärast tundub mõistliku variandina. Kuuma vett muidugi pole, vetsupaberit ka mitte, meil on ainult üks töötav pistik akude, läpparite ja telefonide/iPad’ide laadimiseks, aga kuna elekter niikuinii käib aeg ajalt ära, siis ega see viimane pistik ka teab mis õnn pole. Lisaks pole siin üldse mobiililevi — internetist rääkimata — nii et üle pika aja saab magama minnes tunda end ikka korralikult muust maailmast ära lõigatuna…
