Jõulueelsed Parandustööd, 1. osa
Nagu mõned mu sõbrad ja tuttavad teavad, on mind mõned aastad juba piinanud südame rütmihäired. Natuke vähem inimesi teab, et 22. detsembril (2015) käisin sel teemal ka südameopil (või protseduuril), mida kutsutakse ablatsiooniks — “arütmiakolde eemaldamine või isoleerimine kas spetsiaalse kateetriga või kirurgiliselt”. Minule tehti kateetriga (sondiga) ja kogu see seiklus on väärt jäädvustamist ja võib-olla ka jagamist.
Sellest, miks või kust kohast need rütmihäired mul üldse pärit on kirjutan äkki mõni teine kord, praegu räägin värskest “parandustöödega” kaasnenud kogemustest ja rõõmudest.
Ettepanek teha ablatsioon tuli vist kusagil juulis või augustis, peale seda kui EMO arstid hakkasid arütmia kaebuse peale küsima “Jälle Kronberg?!” (koridorist kuulsin) ja saatsid mu siis kardioloogi juurde. Kardioloogi juures tehti mõned eel-uuringud ja öeldi — “Mine. Ablatsioon ootab sind. Mõtle, sinust saab täisväärtuslik ühiskonnaliige! Suure tõenäosusega..”
Mul oli selleks hetkeks nii siiber EMO rahva tüütamisest ja farmaatsia-tööstuse toetamisest (eelneva paari kuu jooksul läks asi nii hulluks, et vahel ka 3–4 korda nädalas läks süda rütmist välja ja iga kord läks ports tablette peale), et mõtlesin — fuckit, teeme ära. Olgugi et “hirm” on väga leebelt öeldud selle tunde kohta, mida igat sorti operatsioonid — ja veel südamel! — minus tekitavad.
Haiglasse saabusin 21. detsembri hommikul. Söömata, joomata, nagu kästud. Ja siis hakkas neid üllatusi tulema. Mõni asi jäi mul kas kuulmata või unustati mulle seda mainida kardioloogi juures, tagantjärgi ega sellel enam mingit tähtsust pole ka, aga ..
Noh, alustuseks võeti muidugi vereanalüüsid — sellega on kõik lihtne ja arusaadav. Kanüül veeni, pressiti natuke mahla välja, järgmine protseduur.
“Ega te söönud pole? Ei? Väga hea”. Südame ultraheliuuring. Noh mis seal ikka, ühe korra tehti kunagi, savi. Ei ole savi. “Me teeme teile seestpoolt. Siin on üks sond, see läheb söögitoru kaudu makku ja sealt me siis vaatame, ega kusagil trombe pole”. Eeeee… Okei. “Ärge kartke, see sond on natuke väiksema läbimõõduga, kui maouuringute puhul”. Moraalselt ma ei olnud selleks valmis, aga mul ei olnud suurt valikut enam — mis ma siis oleksin vastanud, “Teate teeme nii et südameopp jääb ära, sest ma ei lase endale söögitorusse mingeid riistu toppida”?
Pritsiti kurku anesteetikut. Tunne on väga imelik — kurku natuke nagu tunned, aga neelata ei saa. Ila jookseb suunurgast välja, alumine huul veidi ripakil, mõnus debiiliku irve ees. “Me teeme nüüd teile süsti ka — okserefleksivastane ja rahustava toimega ka. Ja valuvaigisti”. See rahustav süst oli hea, pole midagi öelda — pea kohe nii mõnus ja kerge ja noh seda okserefleksi teemat.. Ma olen muidu üsna tundlik — kui hambaid puhastan ja kogemata harjaga sügavamale lähen siis peab ikka jõuga tagasi hoidma, et alles söödu kraanikaussi ei lendaks. Igatahes hetk peale süsti ütles arstitädi sõbralikult “lubage ma kontrollin” ja pistis mõlemad näpud mulle kurku. Haaa, ma ei teind teist nägugi! Korraks oli hea meel — oi kui tore, meditsiin töötab, nii lahe. Ja siis toodi see sond ja naeratus kadus mu näolt, ja meelde tulid kaadrid ühest vanast 1972. aasta pornofilmist… Ma ei oska öelda, kui palju see läbielatud üritus tavalisele “deep throat” kogemusele sarnaneb, aga kui see sondiasi mulle mandlitesse suruti ja kästi neelata käis mul küll peast läbi mõte, et pornotööstuse professionaalide oskused ja vastupidavus teatud valdkonnas vajavad ilmselt palju suuremat austust ja austamist ja tunnustust. Igal juhul sisse ta läks ja mõtisklesin küljel vedeledes oma elule, kuni arstitädid trombe pildil taga ajasid… Trombe õnneks polnud, toru väljavõtmine tuli palju kergem, suunurgast välja nirisenud tatiloigu lubasid et koristavad ise ära ja mul oli hea meel, et see asi nii kiiresti — mitte kergesti, aga kiiresti — läbi sai. Ratastooli ja palatisse.
Palatikaaslased vaatasid huviga mulle otsa, oodates kommentaare. Ütlesin “Õõõõõõõõhhhh..” ja keerasin külili seina poole puhkama
Siis tuli arst ja teatas, et järgmine üritus on tomograafia. Päh — käkitegu, arvasin ma. Noh võrreldes selle pika musta võrdlemisi jämeda asjaga kurgus ega ta väga hullemaks enam minna ei saanudki ja ma siis reipalt tunnikese pärast marssisin tomograafia kabineti poole. Seal oli tegelikult ainult üks üllatus — et korralik pilt saada peab veres kontrastaine olema. Ja et see seal oleks piisaval hulgal ja mahus, tuleb seda jõuga sisse pressida veeni. Survepesurit tead? Vot mul korra tekkis selline pilt silme ette. Okei, nii hull lõppkokkuvõttes ei olnud muidugi, aga no siiski. Kui ma sinna tomograafia- rõngasse sisse sõitsin ja keegi kusagil nuppu vajutas tundsin korraks, et silmad läksid punni ja juuksed-karvad tõusid püsti. Ma ei tea mitu ämbrit nad minusse kallasid korraga, aga tunne oli nagu Michelini onul, tead küll selline suur, valge ja paistes ja retarded naeratusega. Õnneks see oli väga lühike ettevõtmine ja üldse viimane protseduur minu päevaplaanis, seega kergendusega vajusin ratastooli ja mind sõidutati tagasi palatisse.
Oma voodis olin nii 16 paiku ja siis hakkasid kaaskannatajad ükshaaval tagasi ilmuma. Muidu oli meid neli, nüüd jäi voodikoht tühjaks — ühel härral tekkisid tüsistused mingi protseduuri käigus ja noh ta seal kusagil intensiivis vedeles tilgutite all. Aga kaks teist vanahärrat ikkagi saabusid.
Esimene härra lonkas uksest sisse ja suht resoluutselt andis teada, et talle tehti kolonoskoopiat — pisteti tagumikku voolik, pumbati õhku täis ja seejärel uuriti, mida head soolikates leidub. Ega ta väga detailidesse õnneks laskuma ei hakanud, privaatne teema ikkagi, aga onu nurgast oli veel ööselgi kuulda õhu väljumist, sellised vaheldumisi õrnad ja siis jälle jõulisemad “põrrr” ja “pffff” ja “plörrrr”, ja siis ta vaeseke jooksis vetsuvahet, vaikselt ropendades midagi nina ette.
Teise härraga oli lugu veidi kavalam. Õde juhatas ta palati ukse juurde, ütles “minge oma voodisse” ja jalutas edasi. Onu tegi kaks sammu, jäi keset tuba seisma, vaatas vasakule, paremale, ja siis mõtlikult ütles: — Imelik lugu Palatis tekkis piinlik vaikus. Kolonoskoopia härra uuris: — Kuidas läks? Küsijale vaadati väga pikalt otsa. — Imelik lugu Ja kohe küsis järgi: — Kus ma olen? Selliseks küsimuseks polnud kolonoskoopia härra selgelt valmis. — Eeee, palatis? Paus — Ma mäletan, et käisin mõõka neelamas. Aga kes teie olete?
Kuna enne palatist lahkumist olid kaks härrat peaaegu et parimad sõbrad ja lobisesid rõõmsalt poliitikast ja elust siis selline küsimus oli selge märk, et kellegi mutrid said mõõganeelamise käigus ikka päris korralikult raputada. Läksin valveõe juurde ja rääkisin, et näe sihuke lugu, meil üks härra ei tea, miks ta palatis on, äkki võiks talle mõistuse pähe tagasi tuua. Võib-olla oli liiga hea kraam, mida süstiti või noh jumal teab, eksole. Arst kiirel sammul läks vaatama ja noh täiesti rutiinse mõõganeelamise peale unustas onu ära mitte ainult selle, miks ta palatis on, vaid ka aasta ei tulnud meelde ja küsimuse peale mis kuu praegu on vaatas ta pikalt õue ja no mõistagi meie rohelise detsembriga oleks tal väga raske loogiliselt jõuda mingi järelduseni, et mis aastaaeg praegu on… Seega ta vaid raskelt ohkas ja kordas juba tuttaval toonil: — Imelik lugu…
Lõppes kõik härraga siiski hästi ja kui ta järgmine päev haiglast lahkumas oli ei mäletanud ta oma ajutisest mälukaotusest enam midagi, ainult aeg ajalt midagi nagu korraks midagi meenuks ja siis ta muutus mõtlikumaks, aga seda ainult korraks. Kuid kui ta palatisse tagasi tuli .. selle õhtu jooksul küsis ta umbes miljon korda ühte ja sama küsimust — “A kus see neljas on, miks tal voodi tühi?” ja iga kord väga siira üllatusega, et noh selline “Ohhooo, vaat mida mina avastasin!!”, nii et mingi hetk ma hakkasin teesklema, et magan ja kolonoskoopia härra röögatas oma nurgast “Ära viidi, kurat, mine juba magama!”
Õhtul toodi süüa, siis astus arst läbi ja rääkis, et kõik on okei ja tore ja mul on ilusad vereanalüüsid ja homme saab minust uus inimene, juhheeei! Lootus hakkas tekkima tagasi ja siis sain oma päeva viimase üllatuse — mind ootab raseerimine. Mitte nii, et natuke karvu aetakse kubemes, et kateeter veeni karvavabalt läheks. “Rind ja selg peavad olema paljad!” — teatas resoluutselt arst ja kui ma t- särgi ära võtsin sanitar raskelt ohkas, vaatas kurvalt roosale ühekordsele žiletile otsa ja läks tõi neid kusagilt juurde
Ilus mees on vaid natuke vähem karvane, kui ahv. Nii räägivad naised ja naised ometi ei saa ju eksida(vähemalt antud juhul mitte, sest karvakiht on mul üsna ahvilähedane). Igal juhul sanitar tegi oma rasket tööd peaaegu tund aega, 3 žiletist jäi selgelt puudu ja ürituse lõpuks ma olin täitsa ärakraabitud…
Esimest korda sünnist saati nägin end paljalt (karvadeta) peeglis ja kuigi ma ennast meesteilu eksperdiks ei oskaks pidada siis see vaatepilt peeglis oli küll eemaletõukav. Karvadeta meestel on väga raske elu, sest kole olla on väga kole. Seega kui näete karvadeta meest — patsutage talle õlale, vaadake silma ja öelge madalal häälel “Ma saan sinust aru, paljas inimene. Pea vastu”. Ja kõik mu karvadeta mees soost sõbrad — minu siirad kaastunded. Ma nüüd tunnen teie valu, mehed. Pidage vastu!
Ja siis saabus öö… Ma ei hakka pikemalt peatuma, miks ja mis, aga no unerohtu ma käisin 2 korda küsimas. Kolonoskoopia on ikka hull asi, sest mõnikord tundus, et see tekk lendab lihtsalt minema… Ja ma ei tea, kas mõõganeelamine sellega kuidagi seotud oli, aga teise naabri norskamise tämber ja tugevus pani aknad värisema ja seinad logisema. Ja ma siiralt loodan, et mu kõrvakilede kahjustused ei ole jäädavad..
jätkub 2. osas…
