Euroopa siseturg: Mida vajab Eesti?
Mis saaks Euroopa teha, et elavdada oma nõrka majanduskasvu (ja luua uusi võimalusi Eesti ettevõtetele)?
Euroopa majanduse mahajäämus võrreldes USAga ei ole uus nähtus. Samuti pole ka uued paljud ettepanekud Euroopa siseturu reformimiseks ning kasvu käivitamiseks. Paraku on neid reforme läbi aegade pistetud sahtlisse, tõrjutuna status-quo-lembeliste vana Euroopa riikide poolt.
Kuid viimase paari aasta jooksul on toimunud suur poliitiline maalihe: Prantsusmaast ja Saksamaast, kaks riiki, kes varem on lohistanud jalgu Euroopa siseturu teemadel, on üllatuslikult saanud liberaliseerimise ja ühisturu eestkõnelejated.
Platvormitöö direktiivi ning AI määruse puhul olid just Prantsusmaa ja Saksamaa (mitte Holland või Taani) need riigid, kes olid valmis lihtsate ja mõistlike reeglite nimel oma veto kasutama. Pingutust otsida uusi lähenemisi näitab ka Saksamaa partnerlus Eesti-Läti-Leeduga töötamaks välja ettepanekuid üle-Euroopalise andmete vaba liikumise soodustamiseks.
Millest selline meelemuutus? Nagu ütles president Macron mõni nädal tagasi: “Euroopa võib surra.” Vana Euroopa on ärkamas reaalsusele, et majanduslik konkurentsivõime (ja selle panus kaitse ja julgeoleku tagamisse) on eksistentsiaalsed küsimused ka nende ühiskondadele.
See poliitiline tahe ulatub kaugemale kui Pariis ja Berliin. Euroopa Komisjon ja valitsusjuhid on tellinud kaks raportit endistelt Itaalia peaministritelt Enrico Letta ja Mario Draghi, mis kutsuvad üles ühtse turu ulatuslikule reformimisele. Pärast Euroopavalimisi võime oodata ka uut Euroopa Komisjoni kelle jaoks majanduskasv ja konkurentsivõime on kaitse kõrval tipp-prioriteet.
Viimastel nädalatel olen arutanud kümnete ettevõtjate ja ärimeestega, millised muudatused oleksid Eesti ettevõtetele ja ekspordile kõige hädavajalikumad.
Mõned ideed on esile kerkinud:
(1) Kapital ja investeeringud. Euroopa hoiukontodel ja pensionifondides istub 33 triljonit eurot, idufirmadel on samal ajal Euroopas raske tõsta üle 100 miljoni suuruseid investeeringuid ning erainvesteeringud taristuprojektidesse jäävad väikesteks. IPO-d toimuvad Londonis ja New Yorkis, mitte Pariisis (Tallinnast rääkimata).
Süüdlaseks on killustatud pangandus- ja finantssektori reeglid ning riskikartlikud regulatsioonid, mis kehtestati pärast viimast finantskriisi. „Kapitaliturgude liit“ (uuendised ELi olemasolevatele pangandus- ja finantsreeglitele ning ELi-ülesed võimalused aktsiate noteerimiseks ja jae-, pensionifondide pakkumiseks) võimaldaks erakapitalil toetada nii riskantsemaid tehnoloogiainvesteeringuid kui pikaajalisi ning turvalisi taristuinvesteeringuid (viimast vajab Eesti hädasti energeetikas, transpordis, telekommunikatsioonis ja hoonete renoveerimisel).
Euroopa avalikke vahendeid tuleb suunata valdkondadesse, kus erakapital ei suuda tegutseda, eriti põhiteadustesse ja üleeuroopalistesse teadust- ja tehnoloogiataristusse (nt kvantarvutid).
Avalike investeeringute tegemine just Euroopa tasandil on kriitiliselt oluline. Eesti riik ei suuda konkureerida märkimisväärse riigiabiga, mida Prantsuamaa ja Saksamaaga on kasutanud ettevõtete riiki meelitamiseks viimastel aastatel; samuti ei suuda me pelgalt Eesti tasandil rahastada teadus- ja arvutustaristut (nt kvantarvuteid), mida Eesti ülikoolid vajavad. Meile võiksid nii riigiabi kui teaduses sobida üle-Euroopalised investeeringud.
(2) Ühtne turg, mis toetab innovatsiooni ja uusi tulijaid. Skype ja Bolt kasvasid suureks tänu e-kaubanduse direktiivile, mis võimaldas neil pakkuda teenuseid kõikjal Euroopas alludes ühe riigi jurisdiktsioonile. Ent kehtivad reeglid liikuvuse, tööjõu, tervishoiu, hariduse, kultuuri, energeetika, telekommunikatsiooni ja avaliku halduse korraldamiseks välistavad paljudes valdkondades selliste uute tulijate teket.
Euroopa on mõnes sektoris reguleerimisega õigesti käitunud. Euroopa tervishoiuregulaator (EMA) on kiirem ja innovatsioonisõbralikum kui USA FDA. EASA seab ülemaailmsed standardid lennundusohutusele ja tagab selged reeglid kõigile, alates Lufthansast kuni Wizz Airini. Kahjuks ei ole suur osa ELi digitaalsest reguleerimisest seda mudelit järginud. Näiteks on andmekaitse üldmäärus (GDPR) loonud olukorra, kus ebamäärase ja killustatud rakendamise vastutavad eri andmekaitse ametid 42 jurisdiktsioonis (iga Saksamaa liidumaa on andmekaitse küsimustes suveräänne).
Seniks, kui neid reegleid pole korda tehtud, tuleks võimaldada regulatiivsed “liivakastid” mis lubavad ettevõtel katsetada uusi teenuseid väiksema arvu kasutajatega ilma vajaduseta viia tegevused koheselt ELi reeglitega täielikku vastavusse. Seadusandlus ise peaks ka liivakasti testi läbima: uusi õigusnorme tuleb koos ettevõtetega läbi ja modelleerida ja testida enne nende seadusesse viimist.
(3) Talent. Arstide, juristide, õpetajate ja paljude teiste reguleeritud elukutsete jaoks ei toimi inimeste vaba liikumine praktikas. Teise liikmesriiki kolides peavad nad oma ametialaseid kvalifikatsioone (ja mõnikord isegi haridust) nullist alustama. Ja uusi kvalifikatsioone, nagu mikrokraade, ei tunnustata, eriti Kesk-Euroopas. Akadeemikud seisavad silmitsi sarnaste väljakutsetega kui kolivad karjääri käigus eri riikides olevate ülikoolide vahel.
Ametist sõltumata on teise EL riigi elaniku palkamine pea võimatu loomata töötaja elukohariiki uus juriidiline keha. Samuti langevad piiriülene kaugtöö ja hübriidtöö õiguslikku ning maksude halli alasse.
Kõik need takistused asetavad väiksemaid riike ebasoodsasse olukorda — Saksamaa või Prantsusmaa turu piires liigub talent vabalt.
(4) Julgeolek. Euroopa kavandab järgmise paari aasta jooksul märkimisväärseid investeeringuid oma strateegilisse enesevarustamisse. Eestil on võimalused teha ennast asendamatuks erinevates tarneahelates, nii toorainetes (rajanedes haruldaste muldmetallide töötlemisele Sillamäel) ning kaitsetööstuses.
Paralleelselt vaatab Euroopa eriti kriitiliselt üle oma Hiina sõltuvusi. Varasemad katsed võtta selge seisukoht Hiina tehnoloogia suhtes (nt 5G seadmete või avalike hangete osas) on ebaõnnestunud, kuid pärast kaht aastat Hiina vaikset kaasosalisust Venemaa sõjas Ukrainas on nende riskide teadlikkus palju selgem.
Praeguses julgeolekukeskkonnas omandavad infrastruktuuri investeeringud ka tugeva julgeoleku mõõtme. Rail Baltica, EstLink ja arvukad allveekaablid on investeeringud majanduskasvu, kuid need on ka vajalikud, et vältida Baltikumi äralõikamist Euroopast. Selle lisafaktori teadvustamine Brüsselis muutub nende projektide rahastamise vaatest kriitiliseks.
Lõpuks on ka Euroopa sõjalisel majanduslik dimensioon. Geopoliitiline ebakindlus pärsib Euroopa majandust tervikuna — see hirmutab eemale nii kapitali kui talente. Venemaa vastu tõsiseltvõetava heidutuse hind on Euroopa jaoks järgmise kahe kuni kolme aasta ligikaudu 100 miljard eurot lisaraha. See ei ole Euroopa jaoks suur raha — ning stimuleeriks ka kaitsetööstuse märkimisväärset arengut Euroopas (sh Eestis).
Kriisid loovad ka võimalusi.
Euroopa õpib läbi kriiside, aga meil peab olema valmisolek reageerima kiiresti ka ootamatutele võimalustele. Näiteks võib teine Trumpi administratsioon keerata kinni USA kõrgkvalifitseeritud tööjõu sisserände, sundides USA suurettevõttid viima arvestavaid osasid peakontoritest ja teadus- ja arendustegevusest välismaale. Euroopal on sel juhul kõige rohkem paar kuud aega loomaks tervikplaani, et tuua sadu tuhandeid kõrgepalgalisi töökohti Euroopasse. Vastasel juhul võidavad Kanada, India ning Suurbritannia.
Kokkuvõttes
Eestil on palju võita Euroopa majandusreformidest, mis järgmisel paaril aastal lauda tulevad. Meil on sadu kasvuettevõtteid kes omavad potentsiaali kasvada oma valdkondades globaalseteks tegijateks kui kapitali ja talendi saadavus ning Euroopa koduturu reeglid seda soodustavad. Veel 5 Bolti-laadset tegijat Eesti majanduses looks kümneid tuhandeid töökohti, miljardeid eurosid eksporti ja maksutulu ning kasvataks laiemalt kogu teaduse, hariduse ja ettevõtluse keskkonda. Selle nimel peaksid Eesti diplomaadid, ametnikud ning europarlamendi saadikud olema valmis kõvasti pingutama.
Analoogsete mõtetega minu avakõne 2024 e-valitsemsie konverentsil:
