Kui meil vahetub aasta detsembri viimasel päeval, siis šanide uusaasta on 8. detsembril. Uusaasta pidustused kestavad tavaliselt kaks päeva ning sisaldavad suurt festivali, palju tantsimist ja laulmist. Mina käisin nn vana aasta õhtul koos kohalikega kontserdil, kus olid kõned ja seejärel palju etteasteid tantsu ja lauluga. Festivalilt ei puudunud ka mängud ja toit… Seal oli väga lahe atmosfäär ning inimestel oli tõeliselt tore. Enne uue aasta saabumist lasti lendu ka suur õhupall, rahvas luges sekundeid koos kooris ja siis järgnes hoogne kontsert kohalike popstaaride esituses. Lisaks tundsin ka mina end seal tõelise staarina, sest kõik tahtsid minuga pilti teha, isegi täiesti võõrad inimesed. See oli päris lahe kogemus! Eks ma olen nende jaoks sama eksootiline kui nemad minu jaoks. :) Kahjuks mu kaamera aku sai tühjaks ja seega ei saanud palju pilte teha, aga siin on mõned…

Aega võttis, aga asja sai.

Oma eelnevas postituses kirjutasin, et tegime patju raamatukogu projekti jaoks. Nimelt tuli mõte muuta raamatukogu hubasemaks ja värvilisemaks, nii et see oleks laste jaoks kutsuvam koht. Tänaseks on värvilised padjad pinkidel ning valmis on ka raamaturiiul, mida täidavad erinevad lasteraamatud. Suur osa neist on annetatud minu sõbra Olivia poolt, nii et Eestist Myanmari reisides täitsid minu kohvreid pea 10 kg raamatuid.

Ostsin kingituseks kaasa ka ühe oma lemmikloo, Max Lucado poolt kirjutatud “You Are Special” (Oled eriline), mida ka mõnel korral nii lastele kui ka täiskasvanutele inglise keele tunni raames ette lugeda ja koos õpilastega…

Olen peaaegu iga tööpäeva hommik inglise keele tunde läbi viinud CRED töötajatele, abilistele ja paarile kohalikule (ehk siis mitte lastele, vaid täiskasvanutele ja noortele). See oli üks Luant Moni ja Naw Khami soove. Mõtlesin, et jagan teiega mõningaid pilte ja videosid.

Reis kohaliku maapiirkonna küladesse on vist minu siinse aja üks meeldejäävamaid elamusi. Imelised vaated, teed, mis meenutavad ühte fraasi lastemängust “künkad-mättad-künkad-mättad…auk” ja imearmsad külad, kus tekkis tunne, et see ongi see koht maa peal, kus on päriselt ka paradiis, kuigi elu siin pole alati kõige kergem.

Reisi ametlik eesmärk oli käia kahes erinevas külakoolis ning läbi viia miinide ohutuse teemaline koolitus lastele ja õpetaja(te)le. Mitteametlik eesmärk oli aga veel matkata ühe mäe otsa. Kui tavaliselt lähevad külakoolidesse 1–2 mobiilset õpetajakoolitajat, siis seekord oli meid terve grupp: u 10 inimest, minnes 5 mootorratast ja tulles 6.

Esimestel päevadel Namlanis tuli mul nii palju ideid, et pidin lausa öösiti une pealt ärkama, et need ideed märkmikusse kirjutada ja siis rahulikult edasi magada. Üks nendest hulludest ideedest oli siinses õpikeskuses asuva raamatukogu “kaunistamine”. Kuna minu sõber Olivia annetas hulga inglisekeelseid lasteraamatuid, mille ma Eestist oma suure kohvriga kaasa vedasin, siis oli vaja leida raamatutele koht, kus need kõigile lastele oleks kättesaadavad.

Raamatukogu siin õpikeskuses hetkel üsna väike ruum, kus on üks suur raamaturiiul, laud ja toolid. Raamaturiiul on aga juba igasugu raamatuid täis ja sinna pole eriti ruumi uusi panna. Pealegi ei jääks need välja paistma ning selleks…

Märkamatult on möödunud minu esimesed kaks nädalat Namlanis. Tundub, et olen lõpuks sisse elanud ja siinse elu-olu omaks võtnud nii palju, kui võimalik. Ainuke asi, millega mu võrdlemisi öko-loomus ära ei taha harjuda on kehv õhukvaliteet — siin põletatakse väga palju prügi — ja üleüldine prügimajanduse puudumine. Hea on aga see, et võrreldes Euroopaga saab siin aga palju rohkem pakendamata värsket köögi- ja puuvilja, ning töödeldud toitu on väga vähe — süüa tehakse ikkagi värskest toormaterjalist.

See on vist suht mõttetu algatus, aga tegin enda toa ette prügistorteerimisstaabi. Kohalikud küll ütlesid, et enamus paneb prügi ikka segi, aga märkasin, et…

Minu esimene nädal Birmas on möödunud imeliselt, ja kohanedes. Saabusin pühapäeva pärastlõunal Mandalaysse. Teel lennujaamast hosteli kogesin esimest korda Birma liikluskultuuri eripärasid, millest mingi hetk räägin võib-olla rohkem. See on siin on omaette nähtus, mille läbi näeb palju enamat siinse ühiskonna kohta kui lihtsalt liiklust. Minu kogemus Mandalayga jäi selleks korraks põgusaks, kuid hostel oli väga kena ja teenindajad ülimalt lahked ning sõbralikud. Järgmisel hommikul võtsin ette reisi Hsipawsse, mis asub juba šani aladel.

Võiks öelda, et reisil Hsipawsse said alguse minu kohtumised väga eriliste ja armsate inimestega, mis on jätkunud terve nädala. Olin taksos koos kahe medõega ning õpetajast…