Avalikult disaini tellimisest: Tallinna juhtum

Eestis ei ole just palju edulugusid avalikust sektorist kui heast graafilise disaini tellijast. Kui eelmisel suvel pöördusid minu poole Tallinna Linnavalitsuse spetsialistid sooviga ühtlustada Tallinna visuaalset kommunikatsiooni ja selle tarbeks avalik konkurss korraldada, terendas silme ees suurepärane võimalus ühe dokumenteeritud kaasuse loomiseks — kuidas viia läbi graafilise disaini konkurssi.

Miks disainerid ei salli konkursse?

Kuidas tekib hea disainlahendus? Selle loomise juures on enamasti kaasatud kolm oskust: oskus mõtet ellu viia, oskus selle mõtte peale tulla ja oskus küsida küsimust, mis paneb mõtte tööle. Kui esimesed kaks on enamasti disainerite enda sooritus, siis viimane neist, disaini lähteülesanne, sünnib enamasti koostöös tellijaga.

Konkursid on tervele loovtööstusele paras peavalu —kunagi ei saa olla kindel, et sa oled ülesandest õigesti aru saanud või tead, mida ja kuidas hinnatakse. Sa ei saa kaasa rääkida ei lähteülesande koostamisele ega aidata lahenduste vahel vahet teha. Loometöös on harva õigeid vastuseid, kõik on avatud tõlgendusele ja nii võib sinu arvates parim lahendus alla jääda sellele, mis sinu silmis on keskpärane või sootuks diletantlik.

Konkursside teine puudus on lahenduse loomisele kuluva töömahu alahindamine. Kui disainimeeskond on loomas kujunduskontseptsiooni, ei alga see kunagi joonistamisest, vaid alati eeltööst. Sa viid end kurssi organisatsiooni eelneva ajaloo ja konkurentsiolukorraga ning püüad leida midagi sellist, mis ka tegelikult olukorras leevendust loob, olles samas ka piisavalt omanäoline ja efektne. Seda eeltööd klient enamasti ei näe ega teadvusta — veel hullem, levinud on arvamus sellest, et loovlahendustel on hind ainult siis, kui need kasutust leiavad. See teeb konkurssidel osalemise loomeettevõtete jaoks mittetasuvaks investeeringuks ning on ka põhjuseks, miks parimad bürood harva taolistest konkursitest osa võtavad. Disainerite töö on rätsepatöö, ühe tarbeks loodut on väga harva võimalik mõnele teisele hiljem maha müüa. Seega, disaineri jaoks tähendab konkursil osalemine enamasti tasuta töö tegemist.

Kolmas puudus on konkursi komisjonis. Oskus head lahendust ära tunda on omaette kunst. See pole lihtsalt arvamuste jagamine, komisjoni otsus peab olema artikuleeritud. Vabadussammas ja Eesti euromündi konkurss on ehk eredamad näited, kus komisjon tegi valiku väljaspool erialaseid kriteeriume. Samad probleemid on erasektoris, kus hindajateks on personalijuht ja agronoom — kindlasti tublid inimesed oma valdkonnas, aga graafilises disainis pigem asjatundmatud.

Seega, kui me soovime saada konkursile paremaid töid, peame me andma arusaadava lähteülesande, hoidma spekulatiivse (loe: tasuta) töö mahu minimaalse ning hindama töid professionaalse komisjoni abil.

Esimene samm: lähteülesanne

Iga identiteediprojekti alustamisel tuleb esmalt aru saada ambitsioonist: mida me tahame saavutada? Me tahame olla kaasaegsed, ent kuidas? Kui Elo ja Lembe minu poole pöördusid, polnud veel vaibunud Eesti märgi otsingu intriigid, mis igasuguse identiteediotsingu tabuteemaks muutis: keegi ei julgenud alustada veel üht suurejoonelist faux-pad. Lisaks on Tallinnal siiani väga tugev Keskerakondliku propaganda mekk man, kujunduste eklektilisest teostuskvaliteedist rääkimata. Tõenäosus, et keegi tahaks tulla pakkuma kvaliteeti kohas, kus seda ei hinnata, oli väike.

Seega oli meie töörühma esimene ülesanne juhtida ootusi: ühtpidi juhtida linnavalitsuse majasiseseid ootusi projekti lõpptulemusele ning teistpidi püstitada konkursil osalejatele eesmärgid, mis on saavutatavad graafilise disaini võimaluste abil.

Esmalt panime kohe paika, et me ei otsi Tallinnale uut märki. Tallinn on infrastruktuur kõikidele linnas toimuvatele algatustele, need aga on liiga eripalgelised selleks, et neid ühe märgi alla koondada: toome esile Vanalinna, pole rahul IT-ettevõtted, rõhutame oma rohealasid, pole jälle tööstuspargid rahul. Ning mis peamine, märgi loomiseks peaks meil olema selge ettekujutus sellest, mida inimesed võiksid Tallinna kohta teisiti teada. Sellist teadmist meil polnud. Küll aga on olemas Tallinnal oma ametlik sümboolika, lipp ja vapp— kui me soovime jätta Tallinnast kaasaegse linna mulje, siis kohendame pigem olemasolevat sümboolikat kaasaegsesse vormi.

Amsterdami visuaalne identiteet põhineb Püha Andrease ristidega kaunistet linnavapil. Viimase uuenduse käigus kaotati linna visuaalse identiteedi süsteemist ka nende ristidega koos eksponeeritud asutuste logod.

Mis on parim, mida meie plaanitav muutus saaks korda saata? See oleks olukord, kus igaüks saab aru, et temaga räägib Tallinna linn. Et ta puutub kokku Tallinna teenusega. Et see on Tallinna algatus. Virr-varr Eesti riigiasutuste väljanägemisega päädis 2012. aastal riigiasutuste visuaalse indentiteedi ühtlustamisega, sama asi ootaks nüüd ees Tallinna linna. Me seadsime projekti fookuseks lihtsustamise: kõik Tallinna linnaosad ja ametid peaksid saama endale ühtse väljanägemise. Kui meil on selged loogikad, milline näeb välja suunaviit või nimekaart sõltumata sellest, milline Tallinna allüksus seda vajab, hoiame me kokku väga palju aega vestluste ja tegevuste arvelt, mis linnakodanikule mingit lisaväärtust ei paku: mul on vaja puhast tänavat ja põlevat lampi, mitte kirjablankette kujundavaid osakonnajuhte. Ja kõik, mida linn teeb, näeme me kui Tallinna tegevusi.

Teine samm: konkursi korraldus

Rääkisin eelnevalt disainibüroo riskidest konkursil osalemisel, milleks on suur ja tasustamata panus eeltöösse. Mida tunnustatum on büroo, seda vähem on ta osalemas konkurssitel, kuna palju meeldivam ja tulemuslikum on koostöö olemasolevate klientidega, kes tulevad sinu juurde juba konkreetse tellimusega. Kuidas siis saada head bürood oma pakkumisi esitama, eriti olukorras, kus su eelarve on pigem ahtake? Riigihanked on paljudes valdkondades sõimusõna staatuses, kuna nõutav dokumentatsioon ning orienteeritus madalamale hinnale tekitavad olukorra, kus osalejateks on parimad projektikirjutajad, mitte parimad valdkonna spetsialistid. Samas ei saa omavalitsus ka hanketingimustest mööda minna ja töö otse parimatelt spetsialistidelt tellida, kes hangetel ise ei osale.

Et saada konkursil osalema parimatest parimad, pidime maandama võimalikult palju tavapärastest probleemidest: hoida eeltöö vajadus minimaalne, tasustada võimalikult suur osa loovast tööst ning kinnitada osalejatele, et töid hinnatakse professionaalsetel alustel.

Eeltöö vajadusest ma juba rääkisin lähteülesande osas, konkursikutsesse sai sisse kirjutatud täpne vajadus. Lisaks mõtlesime me välja kaheosalise loogika, kus esimeses voorus me teeme valiku nende hulgast, kes tõenäoliselt selle töö hästi ära teeks. Disaineri võimetest räägivad sulle tema eelnevad tööd, seega peaks piisama tema portfoolio hindamisest. Et tegemist oli ametliku hankega, tuli sinna lisada ka meeskonna professionaalsuse mõõdikud erialase hariduse olemasolu kohta (tagantjärgi selgus, et nii jäid ukse taha kaks väga kompetentset meeskonda, ent avaliku hanke reeglid on jäigad). Algne idee oli panna esimesse vooru ka eelarve kirjeldamine, et selle põhjal lasta edasi keskmisest hinnatasemest mitte üle 50% hinnaga pakkujad, ent lõplikus vormistuses sai sellest eeldatav hinnatase, mida ka konkursil osalejad kenasti orientiiriks võtsid.

Hinnapakkumise tegemiseks valmistasime ette täpse nimekirja kandjaid, mille hanke võitja peab valmistama ning jätsime nimekirjast välja need, milliste hinna määramiseks oleks vaja teha täiendavalt eeltööd (näiteks linnaosa lehtede kujundusmakett või kodulehe raamkujundus). Identiteediprojekti hinnapakkumise tegemiseks ei ole vaja enamasti teada, milline saab olema loovlahendus, sest selle mõju eelarvele on enamasti väiksem kui kujundamist vajavate kandjate (või nendega seotud töömahu) muutus, mistõttu on mõistlik lähteülesandes olla töö ulatuse kirjeldamisel võimalikult täpne. Siit ka väike vihje hangete koostajale: kui sa oled oma ülesande koostanud ebamääraselt, eelarvestan ma alati pessimistlikku stsenaariumit. Seega — mida täpsem tööde kirjeldus, seda soodsam hind.

Konkursi teises voorus me andsime ülesande kujundada väike valim identiteedikandjaid, andes kõikidele osalejatele ka selle eest osalustasu. Nii said loovmeeskonnad endale selgepiirilise ülesande ning nendepoolne panus oli piiritletum. Muide, meelega ei premeerinud me võitjat suurema auhinnaga, sest nendele jäi õigus projektiga lõpuni minna.

Kolmas samm: hindamine

Erilise ettevalmistuse sai ka tööde sai hindamisprotseduur. Esiteks olid pooled komisjoni liikmed ise disainerid (antud juhul osalesid komisjonis Kristjan Mändmaa, Martin Rästa, allakirjutanu ja Antti Hinkula Soome agentuurist Kokoro & Moi) ja teiseks kirjutasin ma komisjoniliikmetele juhendi selle kohta, kuidas töid hinnata:

Graafiline disain ei ole kunst. Graafilise disaini eesmärk on hõlbustada ühe nähtuse (olgu selleks ettevõte, toode, sündmus või liikumine) kommunikatsiooni. Disainer teeb valikuid, milliste värvide, sümbolite, kirjatüüpide või mustrite abil muutub see nähtus äratuntavaks ja eristuvaks. Samuti kannab disainer hoolt selle eest, et sõnumite ja identiteedikandjate loomine uue reeglistiku järgi oleks hõlbus ning igakordselt vähest pingutust nõudev. Disaineri töö tulemuseks on süsteem, see pole unikaalne teos, vaid valem üha uute kujunduste loomiseks.
Disaini hindamisel käib esteetika alati käsikäes funktsionaalsusega: see peab olema kena, aga ta peab olema ka eristuv, äratuntav ja reprodutseeritav. Pea alati peab disainer tegema kompromisse — kas tooma valmistuskulud ohvriks efektsele välimusele või kasutama eristumiseks tavatuid lahendusi, mida ka keegi võib kirjeldada kui inetut. Nagu me kõik peame omaenda lapsi ilusateks, ei ole me keegi objektiivne ilu hindaja. Seega ei saa ühtegi tööd hinnata meeldivuse seisukohalt vaid tuleb kaaluda ka seda, kuidas loodud lahendus vastab ülesandele.
Auhinnatud disainilahendusi saab üldiselt kirjeldada kui kõrgel tasemel viimistletud, (kontekstis) kasutatavaid ja üllatavaid. Eri lahenduste kõrvuti hindamisel on hea neid kolme eraldi hinnata, sest nii on võimalik paremini kirjeldada ühe töö paremust teise suhtes. On oluline, et komisjon vestleb enne hindamist nendest kriteeriumitest, see annab kõikidele sama mõõdupuu, isegi kui hinnangud on erinevad.
Teine oluline aspekt on tõlgendusoskus. Professionaalne disainer oskab näha eri kujundustes valemit, ette kujutada üht või teist rakendust ilma et seda oleks konkursile esitatud. Kui sinul vastav võime puudub, kasuta kindlasti võimalust ja palu komisjonis olevatelt disaineritelt nende nägemust selle kohta, kuidas esitatud töö sinu kirjeldatud olukorras käituks. Oluline pole mitte küsida nende hinnangut vaid lasta professionaalil endale näidata seda infokihti, mida disainikauge inimene seal ei märka.
Kolmas aspekt on konsensus. Komisjon on koostatud eri taustaga inimestest eesmärgiga saada tasakaalustatud otsus ja mitte kellelgi pole komisjonis rohkem sõnaõigust. Maitse-erinevused lahendab hääletamine ning mõne lahenduse poolehoidjad peavad aitama skeptikutel näha selle lahenduse paremust.

Antud juhul hindasid kõik komisjoni liikmed, nii disainerid kui ka Tallinna linnavalitsuse ametnikud, laekunud lahendusi järgnevates kategooriates:
- vastavus eesmärgile: kas lahenduse abil on võimalik seatud eesmärke saavutada;
- kasutuse lihtsus: kui lihtne on antud süsteemi rakendada;
- eristuvus: kui omanäoline on taoline lahendus
- arusaadavus: kas idee seostub Tallinnaga, kui omane on valitud stilistika.

Tulemused

Konkursitööde läbivaatamise päeval oli hinges kerge ärevus, kas tehtud töö lähteülesande ja konkursi korralduspõhimõtetega kandis vilja ning kas meil on võimalik leida võidutöö. Kuigi lõppvoorus esitatud töid oli vaid seitse, leidus nende seas kolm väga kvaliteetset tööd (tagantjärgi tean, et nende esitajateks olid Velvet, Identity ja AKU), millest igaüks oleks võinud olla võidutöö. Kõikide kolme töö puhul ei jäädud oma töö vormistamisel etteantud kandjate nimekirja juurde, vaid oldi juba ette lahendatud suurem hulk kandjaid, kui neilt juhendis oodati. See oli selge märk sellest, et ülesannet võeti väga tõsiselt.

Nädal peale projekti tulemuste avalikustamist on disainerite kogukond lahendusele jaganud pigem poolehoidvaid noote. Välja on toodud küll seoseid Kreeka lipu ja Minski uue identiteediprojektiga, unustades samas, et loodu on otseselt tuletatud Tallinna olemasolevast sümboolikast.

Seega — katse õnnestus. Loomulikult ei anna see täit kindlust iga konkursi õnnestumisele, parem eeltöö suurendab aga kindlasti selle tõenäosust.

Minu suur lugupidamine Elo Eesmäele ja Lembe Lemberile Tallinna linna avalike suhete teenistusest, kes selle julgustüki ette võtsid ja eduka lõpuni vedasid. Ja palju õnne veelkord AKU meeskonnale, kellele kuulub konkursi võidutöö.

Vaata teisi võidutöö faile siit.