Kõik tahavad klaverit mängida

Mul on täna üks selline ‘valge inimese mure’. Haletsesin ennast terve hommiku hõivatud ja tähtsa lääne inimese kombel, sest pole ju normaalne, et lend Marbellast Tallinnasse on ümberistumisega Pariisis ja kogu see tripp raiskab mu väärtuslikku aega liiga kaua. Kuus tundi ootamist, et saada kümne kilomeetri kõrgusel lennata ühest euroopa otsast teise, on ju hämmastavalt ebaõiglane ikkagi!

Ja et mu muredel ka lõppu polnud, siis parkisin oma asjad maha värav 56 kõrval märkamata, et seina ääres seisab üsna minu lähedal punane (ja nagu hiljem selgus, siis suti häälest ära) klaver, raisk. Esimene mõte oli käsi külge panna, sest ma ju oskan 10 sekundi jagu ühte asja klimberdada. Siis tõid muidugi väike lavahirm ja eestlaslik vaoshoitus mu maa peale tagasi. Esmamõte oli ilmselgelt täielik rumalus, sest pole ilus hakata teiste närve rikkuma mingi jupi meelde tuletamisega.

Mu tuhin midagi kiirelt kirja panna tuli puhtalt sellepärast, et ma olen enda arust suurepärane hobipsühholoog. Selgitan: kuigi ma olen öö otsa magamata olnud, ei suutnud ma lõpetada nende inimeste analüüsimist, kes klaveri taha siiski maha istuda julgesid.

Sattusin klaveri kõrvale istuma, raisk!

Ja neid on täna siin läbi käinud päris palju. Praegugi üks päris osav neljakümnendates mees mängib, kuulub kindlasti minu tänase top3 hulka! Tase on muidugi, nagu arvata võite, lennujaamas üsna hüplik. Mu isiklik lemmik emotsiooni mõttes oli üks vanem härra, kes oma naisele mängis. Ta mängis umbes 30 sekundit, naine seisis kõrval. Oma abikaasa osavat klaverimängu ta täiesti varjamatult nautis sajaga, puusad võttis nõksuma ja tundus, et mingit nooruspõlve armumist meenutati. Pariis ju! Ma jäin täiega uskuma igatahes.

Aga kui see vanapaar ja lapsed välja arvata, siis mul oli paar tähelepanekut ülejäänud seltskonna kohta, kes proovisid. Võrdlen juba tükk aega oma peas kahte lennujaama pianisti. Üks neist oli klaveri juures pmst kõige esimesena. Noor tüdruk, kellel vist olid sõbrad ka ligi. Ta väga nautis ennast seal inimeste keskel ja sestap mängis ka üle 15 minuti. Mure oli selles, et ta polnud väga hea. Aga kuna ta oli esimene tõsine üritaja, siis peale oma esimest lugu aplodeeriti. See polnud selline ovatsioon samas, vaid pigem kergendusaplaus a’la koolinäidend sai just läbi. Aga ta mängis aplausist tingituna 4–5 lugu veel ja kui kõik lood said otsa, siis kordas esimest hitti ka. Ja ärge saage valesti aru, ma olen kursis, et klaverimäng on väga raske, aga tegemist on väga avara lennujaama osaga ja kui nt tekib tahtmine klaverimängu mitte kuulata, siis tuleb väga kaugele kõndida.

Teine uurimisobjekt oli palju keerulisem. Jälle mingi 40dates meesterahvas, kes ilmselt ootas väga pikalt oma võimalust esineda, sest lapsi ja teisi katsetajaid oli väga palju. Aga jäi täpselt mulje, et tal oligi plaanis selline dramaatiline vaba auk ära oodata, et siis tõelisi oskusi näidata. Ma palju klaverimängijaid ei tea, aga sellegipoolest oli ta väga sarnane Rannapiga. Juba kõnnak klaveri juurde oli hästi dramaatiline, aga samas minimaalse pingutusega. Kohe, kui (väga hästi) mängima hakkas, siis keeras silmad klaveri pealt ära, et paistaks kaugele välja — mees mängib mälu järgi, mitte ei vahi klahve. Ta tegi mingi pooleteise minutise popurrii, kuni üks väike laps teda kaema tuli ja pakkus siis tüdrukule istet ja kõndis hästi kiirete sammudega sellest alast üldse minema. Saate aru, ta ei lendagi siit väravast kuskile, ta ootas max publiku momendi ära ja ilmselgelt hävitas kõik oma kolleegid pika puuga, sest ta oli siin täna ainuke päris klaverimängija. Legend!


Mõlemad inimesed on ilmselgelt väga edevad, on mu esimene ilmne järeldus. Aga totaalselt erinevad! Üks arvas, et ta on väga hea ja mängis lii-iiga pikalt, teine teadis oma kvaliteeti ja peale tähelepanu keskmesse jõudmist andis järje kiirelt noorematele tagasi.

Hakkasin siis korraks ennast ka analüüsima. Mitte klaverimängijat Mark Joa, aga seda edevuse osa. Kokkuvõttes jõudsin järeldusele, et oma parematel päevadel suudan jääda näiteks ütlemiselt teravmeelseks, vahel ka asjalikuks ja siis panen suu uuesti kinni, et teised ka ära kuulata. Oma edevamatel päevadel aga usun, et minu ideed lähevad kõigile täiega peale, seega pole mingit põhjust lõpetada ja veelgi enam — hitid tuleb rahvale uuesti üle korrata!

Proovin edaspidi seda rohkem silmas pidada.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.