#alkoholireklaam

Fotosid minu Instagramist. Mõne aasta tagused pildid. Vasakpoolse pealkiri “Kuradima hea õlu” ning parempoolse “Haara laualt”

Olles mõne aja eest elus copywraitinud ja loovjuhtinud nii mõnegi elustiili alkoholireklaami, mis tõi õlle või siidri nooremale sihtrühmale lähemale, siis ma tean, et elustiili reklaamid Eestis töötavad. Need panevad elustiili ja tootesse positiivselt suhtuma. Ja see pole nii ainult alkoholi puhul, üleüldse elustiilireklaamid Eestis töötavad. Need ei võida kunagi auhindu, aga need töötavad. Ka šokolaadi nunnus talumajas peitev laps paneb piisava meediaraha olemasolul positiivselt seostama jõule, maalähedust ja magusavalmistajat. Kasvõi neljad jõulud järjest. Üliilus muss taustaks reisivale üliilusale naisele ning eelkõige neiu suur plaan vabas olekus võõras linnas, tekitab reisi- ja lennuhimu.

Ühesõnaga, kui tahate Eestis massidele mõnda lihtsat toodet (näiteks šoksi, õlut, jäätist, viina, jogurtit, vorsti, piima vms) reklaamida, siis ärge tehke midagi änksat, tehke midagi ilusat ja näidake seda televisioonis. Tehke elustiili, tehke elustiili nii professionaalselt kui võimalik. Ja vot see ongi alkoholi elustiili reklaamide tegemise eelis Eestis, et raha tegemiseks on veidi rohkem kui teiste reklaamide tegemiseks. Ja see on väga suur asi, kui võttemeeskond saab õiglast palka ja saab kasutada paremat kaamerat ja objektiive jne. Eesti riigisiseseid reklaamiprojekte on vähe, kus on piisavalt raha, et tegijad võiksid end tunda professionaalina. Just sellepärast ma ei kahetse mitte kunagi, et olen teinud elustiili alkoholirekaame.

Enam ma ei tee Eesti inimestele alkoholirekaame. Seda on mõnus teha teatud aastad, siis hakkab kõik (rumalus) korduma. Ja mul oleks muidu alkoholi (tele)reklaamist kama seitse, aga need põhjendused, mis toovad pooldajad, ei ole intelligentsed või sisukad. Ja ma lihtsalt olen veendunud, et mõtlemis- ja analüüsivõimet tuleb ühiskonnas hinnata ja väärtustada alati rohkem kui turundust ja raha.

Igatahes, mitte keegi ei tea täpselt, et kas purjus juhtide ja alkoholi surmade hulk väheneb, kui piirata alkoholi reklaame ning tanklates alkoholi müümist. Kuid arvan, et asjade teada saamiseks tuleb asju reaalselt hinnata. Vaataks siis päriselt, et kuidas asi praktikas on. Vähem teoreetilist juttu, mis baseerub uuringutel ja teiste riikide kogemusel, loeb ainult päris elu ja reaalsed faktid. Vastuolu on, et eelmises lõigus ütlesin, et analüüsivõimest algab kõik ja eelmises lauses ütlen, et alkoholireklaami lahendus on praktika, aga selline see teema on. Mitmetahuline vms.

Olenemata sellest, et kas Reformierakond käsilastega suruvad sotsid maha, on praegune diskussioon igati tervitatav. Las arutletakse teemat erinevate seltskondades. Siin ei ole midagi kaotada, ainult võita. Ja võiks teha mängu, et ei pildista, ei jaga, ei levita oma sotsiaalmeedia kontotelt enam pilte, kus kellelgi on pokaal või pudel näpus. See on ka alkoholireklaam. Jah, seda ettepanekut võib mõista kui tsensuuri. Isiklikku tsensuuri elustiili alkoholireklaamile. Sel oleks tohutu jõud, kui inimesed sotsiaalmeedias kaotaksid pudelid, pokaalid ja pitsid. Ja mina joon ka mõõdukalt õlut peale füüsilist tööd, sest mulle meeldib.

Aga ma olen kindel, et nädalast nädalasse telekajalka kava Premier League + kolm Guinessi + Champions League + kolm Heinekeni + Bundesliga + kolm head saksa õlut ei ole kooskõlas inimese pikemaajaliste eesmärkidega. See kõik hakkab korduma ja muutub (ajule) igavaks.

Tehke sporti, füüsilist tööd, jalutage koeraga, sööge kapsast, jooge sõpradega õunamahla, süvenege inimestesse. Elagu selline elustiil!

NB! Antud juttu ei tohi minu nõusolekuta väljaspool Mediumi tükeldada, tsiteerida või levitada. Küll aga võib loomulikult vabalt jagada linki Twitteris vms.

A single golf clap? Or a long standing ovation?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.