Isiklik tragöödia kliima soojenemisega

Kuidas mind isiklikult mõjutab kliima soojenemine? Pariisis toimub konverents, kus loodetavasti jõutakse järgmise nädala lõpuks leppeni, mis globaalselt pidurdab kliima soojenemist ja merevee tõusu. Loen hetkel raamatut “Armulugu Antartikaga. 9 ekspeditsiooni Lõunamandrile”. Polaarmees Enn Kaup on kirja pannud, et mida on näinud ja kogenud Antartikas. Külm on minu teema, oi kuidas on minu teema. Vaevalt ma kunagi Antartikasse ise satun. Kuid kõige suurem lahtimurdunud ja ookeani triivinud jäemäe pindala on olnud 31 000 ruutkilomeetrit. See on ⅔ Eesti pindalast. See on kolossaalne jama, mis toimub. Aastaks 2100 tõuseb ookeanivee pind maailmas ca 1 meetri ja Eestis mõjutab see otseselt elu Lääne-Eestis, näiteks Pärnus ja Haapsalus.

Aga nähtavasti ma ei ela ca aastal 2100 ei Pärnus ega ka Haapsalus. Kuidas see kliima soojenemine minu elu mõjutab sügaval Eesti sisemaal? Otseselt ja isiklikult. Ehk talved ei lähe enam külmaks ja ma ei saa jää peale kalale. See on väga suur personaalne tragöödia. Räägitakse, et on jäänud ca 15 talve, kui on veel võimalus, et Peipsi järv jäätub ja et tulevikus on meil ühtlaselt sombused sügis, talv, kevad. Ma ei teagi, kuhu ma pean isiklikult kirjutama või mida tegema, et nad seal Pariisis (ja need, kes ei ole Pariisis, nt Põhja-Korea) otsustaks, et inimeste tsivilisatsioon maal vajab siiski tunduvalt aeglasemat lõppu. Et ikkagi seal Pariisis võetakse vastu lepe ja sellest on päriselt ka kasu. Uskugem.

Ja mul on ka rõõmusõnum. Ilmaennustused annavad teada, et suure tõenäosusega algab ca nädala pärast Lõuna-Eestis esimene suurem külmalaine. Selleks hetkeks pole lund ja lörtsi maas ning see tähendab, et veekogud jäätuvad sel aastal kiiresti ja põhjalikult. On aega oma talikalastuskast välja otsida ning sikuskad ja marmõssid korda teha. Kestva karguse nimel.