Lugesin Margus Otsa raamatut “Veeaeg”


“Ma kirjutasin raamatu, mis ma edasi tegema pean?” küsis mult Margus.

See hetk oli Tuuli ja Markko pulmas üsna hilisel õhtutunnil Raudsilla püstkojas laua taga möödunud augusti lõpus. Taamal tantsisid kaootiliselt inimesed. Olin juba üsna svipsis ja olin oma ülikonna jõudnud koduõllega kokku mäkerdada. Ja ma ei mäletagi, mis ma Margusele vastasin, vist umbes midagi, et saada igale poole kirjastustesse ja romaanivõistlusele jms, et midagi ikka saab.

Mul on väga hea meel, et 9 kuud hiljem ma just lõpetasin selle raamatu lugemise. Väljas sajab vihma, käisin tiigi purdel ka raamatut pildistamas. Ja panen kirja mõned mõtted sellest raamatust.


Kõigepealt mõned lõigud/laused kontekstist välja repituna, mis tegelased mõtlevad või ütlevad:

LK37 “Ake tundis ennast selles keskkonnas justkui võõrkehana, justkui mõni asotsiaal. See keskkond soosis tema meelest kopitamist, enneaegset vananemist. Kui inimene tahab areneda, peat ta suutma lahti lasta ja peab looma keskkonna, mis soosib väljapoole, mitte sissepoole vaatamist. Eriti hirmutas Aket tualetipoti kõrval kõrguv raamatute virn. Seal võiks justkui terve elu veeta. Elu möödalaskmine poti peal istudes!”

LK97 “Olukord ei olnud hea, kuid mitte lootusetu ning kuigi ta oli elus tahtmatult päris palju jamasid kokku keeranud, oli nende lahendamisest saadud väärtuslik kogemus temast kasvatanud eriti loova probleemidelahendaja.”

LK151 “Naised on juhtidena üldse palju paremad, neil ei ole sellist noh…ego. Naised on jah suurepärased. Minu esimene elukaaslane oli muide ka mu ülemus. Õigemini õppejõud. Olgu muld talle kerge. Aga milline naine oli! Minust peksis laiskuse niiviisi välja, et ma siiamaani ärkan hommikul kell viis ja hakkan kohe kohvi tegema. Ja mitte hirmuga, vaid armuga.”

LK229 “Oluline ei ole see, mida sa tunned, vaid mida sa teed. Sest ainult tegudest jääb jälg.”

LK251 “Ralphil oli tunne, nagu mõne põneva muinasjutu lõppu jõudes, kus hea oli võitnud halva. Kuid see ei olnud muinasjutt, vaid päris elu ja päris elus ei ole õnnelikke lõppe, on vaid õnnelikuna tunduvad hetked igapäevategevuste ja kannatuste vahel. Seda taibates hakkas tal hingematvalt kurb.”

See raamat on Margus. Kes Margust ei tunne, siis ütleme nii, et alati edasi, alati juhtub kõikjal seiklusi, alati on võimalik, et on põnev. Alati on võimalik jääda positiivseks. Selles raamatus juhtub väga palju. Vast liigagi palju, aga kõige lihtsam oleks öelda, et see raamat on unenägu. Sest kui sa näed und, siis ka kogu aeg juhtub ja sa muudkui lähed edasi või tulevad uued tegelased või sündmused sinu juurde. Unenäos teed sa kiiresti otsuseid ning sa ei jää hingelistesse ja ruumilistesse detailidesse liiga kauaks kinni.

Ja ühel õhtul, kui üksi maal olles lugesin seda raamatut enne uinumist, siis nägin järgmist und ööl:

Ma olen rattamehaanik ning sean ratast korda oma jalkameeskonna liikmele profivõistlusteks. Aga ratta esimene ratas on ilmselgelt kaheksas ja mul puuduvad ka mutrid, et poltide otsa keerata, et sadul korralikult kinni oleks. Jätan sadula lihtsalt lahtiste poltide otsa ja siiralt usun, et küll peab ja siis hakkan ratast võistlejale kohale viima, aga politsei peab mind vales kohas teeületamise eest kinni ning kutsub autosse ja teeb trahvi 1300 eurot, aga ma hakkan norima, sest jutt trahviotsusel on vigases eesti keeles ja maitsetus sõnastuses ning politseiautos on kolm praktikanti ning paks ülemus ning me ajan täpse filosoofilise sõnastuse norimisega paksul ülemusel juhtme nii kokku, et mehel hakkab piinlik, et praktikandid kirjutada ei oska ja mees käseb praktikantidel trahvi tühistada ja siis läheb uni ära.

Igatahes kolmest liinist, mis raamatus on, on minu lemmik see poiste Jaagu, Rauno ja sõjaväeveebli liin, sest seal toimuvad kõige suuremad muutused tegelaste sees. Vähemalt see, kuhu see liin lõpuks välja jõuab. Arvutimängurist saab tegutseja. Rampväsinud sitahädast saab entusiastlik parveehitaja ja päästja.

Ma oleks tahtnud raamatu lõpus, et ikka tegelased saavad kokku ning kuidagi seletatakse ära selle veetõusu põhjus anonüümsel maal. Eks see on planeeritud järgmises või ülejärgmises osas.

Igatahes, kuna Eestis kirjutatakse järjest rohkem ning loetakse järjest vähem, siis on PR ka raamatuturundamises ja üldse lugejate ülesleidmisel metsikult tähtis. Suvi on seikluste aeg, suvel juhtub ootamatuid sündmusi ja inimesed, kellele meeldivad elu meeldejäävad hetked, siis nendele peaks “Veeaeg” olema väga paslik suvine lugemine. Kindlasti nooremale põlvkonnale paras lugeda, sest “Veeaeg” on kerge lugemine. Lihtne ja lõbus.

Margus raamatutega esitlusel

Inimene vajab seiklusi, nii sisse- kui väljapoole. Ses suhtes on Margus Ots väga kõva mees, et kui vaja perega kodus olla, siis ta ei ütle seiklustele ei, vaid elab neid sissepoole. Ehk kirjutab raamatu. Aga eks Marguse pärisosa on kalastus- ja militaarretked, uued tutvused erinevates situatsioonides ja kõikvõimalikud muud seiklused. Kui need on inimese pärisosa, siis teeb ta neid asju ka 40-aastaselt, ka 50-aastaselt ja kirjutab neist veel mitu raamatut!

“Veeaeg” Rahva Raamatus, “Veeaeg” Apollos