Lugesin Michel Houellebecq'i raamatut “Saare võimalikkus”

Alustasin raamatu “Saare võimalikkus” lugemist suvel, aga siis tulid teised tegevused ja lugemised vahele. Lõpetasin oma kolmanda Houellebecq'i (teised kaks on “Elementaarosakesed ja “Kaart ja territoorium”) alles nüüd oktoobris. Siin siis katkendlikult mõned mõtted meelega visandlikult ning nende vahel tsitaatid raamatust. Lõigud raamatust on krusiivis ning need on kohati kontekstis välja rebitud. Lõigud on maha kirjutatud Varraku poolt välja antud raamatust. Tõlke autor on Triinu Tamm. Houellebecq on maailma kõige kõvem tegutsev kirjanik. Ma ei hakka siia linkima tema intervjuusid või seda, kuidas ta hetkel mõjutab kirjandust, poliitikat ja teatrit. Googelda ja seosta ise.

Ühtemoodi suured on koera roll selles raamatus ja koerte roll minu elus.

OSA 1

Suhe mehe ja naise ja üksilduse vahel.

Erootika kadumisele järgneb alati üsna peatselt ka helluse kadumine. Ei ole olemas mingeid puhastunud suhteid, mingit ülemat hingede sidet, mitte midagi sellesarnast, mitte sinnapoolegi. Kui füüsiline armastus kaob, kaob kõik; üksteisele järgnevaid päevi hakkab täitma morn pinnapealne ärritus. Ja füüsilise armastuse koha pealt polnud mul vähimaidki illusioone. Noorus, ilu, jõud — füüsilise armastuse kriteeriumid on täpselt samad mis natsismil.
Naised tekitavad mulje igavikulisusest, nende vitt on ühenduses saladustega, justkui oleks see tunnel, mis viib maailma olemusse, kuigi tegelikult on tegemist vaid mahajäetud kääbikuuruga.
Üleminek armastuselt sõprusele ehk siis tugevalt tundelt nõrgale on eelmäng igasuguste tunnete kadumisele, seda muidugi ajaloolises plaanis, sest individuaalses plaanis olekski ükskõiksus kaugelt kõige eelistatum seisund, aga tavaliselt ei muundunud kord otsa saanud armastus ükskõiksuseks, veel vähem sõpruseks, vaid ikka kõige ehedamaks vihkamiseks.

Koomikud pole mulle kunagi meeldinud, see oskus jääda oma peategelase elukutse distantsi.

Olin tõepoolest meie kaasaja tegelikkuse terav vaatleja; mulle tundus ainult, et see kõik on nii elementaarne, et meie kaasaja tegelikkuses on nii vähe asju, mida veel üldse vaadelda: oleme kõike sedavõrd lihtsustanud ja taandanud, kaotanud nii palju barjääre ja tabusid, põhjendamatuid ootusi ja mõttetuid püüdlusi; järele jäi tõepoolest väga vähe.

Inimese tunne, et ta vananeb ja sureb ära. Eelkõige naise tunne, et sa muutud kortsus inimeseks.

Mõistagi on üksjagu naeruväärne, kui üks kolmekümneaastane naine ostab ajakirja Lolita, aga siiski mitte rohkem kui see, et ta kannab liibuvat toppi või olematuid lühikesi pükse.

Alati on paha olla pärast, kui Houellebecqi loed, sest ta tõmbab inimese liiga laiali.

Kui nii võtta, siis on kõik kitš. Muusika on kogu täiega kitš, kunst on kitš, kirjandus on kitš. Kõik emotsioonid on kitš juba põhimõtteliselt, aga samuti on igasugune mõtlemine ja teatud mõttes isegi tegutsemine. Ainuke asi, mis ei ole absoluutselt kitš, on olematus.

Inimeste vahel ja inimese sees hoiab elu koer.

Oma keldris olen ma Jumal. Ma otsustasin luua ühe väikese ja lihtsa maailma, kus valitseks ainult õnn. Ma olen täiesti teadlik oma töö tagurlikust iseloomust; ma tean, et seda võib võrrelda teismeliste suhtumisega probleemidesse; selle asemel, et probleemidele vastu astuda, sukelduvad nad oma margikogudesse, herbaariumi või ükskõik millisesse teise meeldivasse ja kindlate piiridega väikesesse erksavärvilisse maailma.
Kui me kogeme kurbust, pettumust, midagi, mis takistab meid elamast, siis peame alustama sellest, et kolime mujale, põletame fotod, väldime sellest rääkimist. Allasurutud mälestused kustuvad; see võtab aega, aga lõpuks nad tõesti kustuvad. Ühendus lakkab iseenesest.

OSA 2

Sa oled teda lugedes õnnelik, kui peategelasel läheb veidikenegi hästi, sest sa tead, et ta on nagunii kogu aeg masenduses. Kuid sa kunagi ei samastu vaid jälgid mõnusalt distantsilt, samas oled õrnalt osa selle inimese elust.

Esimeses elupooles mõistetakse õnne alles siis, kui ollakse sellest ilma jäänud. Järgmisena tuleb selline iga, teine eluperiood, kui teatakse juba esimesest hetkest peale, et lõpuks saab õnn paratamatult otsa.

See lugu demonstreerib elu lapsikkust ja pinnapealsust, et kuidas 47-aastane mees noore naise pärast muutub poisiks. Aga ju nii ongi.

Armastus teeb nõrgaks, ja see, kes on kahest nõrgem, surutakse alla, piinatakse ja tapetakse lõpuks selle poolt, kes surub alla, piinab ja tapab, ilma et ta midagi halba kavatseks, ilma et ta sellest isegi naudingut tunneks — ta on täiesti ükskõik; just seda nimetavadki inimesed tavaliselt armastuseks.
Ükskõik kui tugev füüsiline iha polnud minu puhul kunagi olnud piisav armastuse tekkimiseks, sellesse ülimasse staadiumi oli see suutnud mind viia üksnes juhul, kui sellele lisandus mingil kummalisel kombel kaastunne ihaldatud isiku vastu; enesest mõista väärivad kõik elusolendid kaastunnet selle lihtsa tõsiasja tõttu, et nad on elus ja seetõttu ohustavad neid lugematud kannatused, kuid tervisest pakatava noore inimesega silmitsi seistes tundub see tõdemus väga teoreetiline.

Elad peategelasele nii kaasa, et kui tal läheb üksildaselt, siis ei viitsi lugeda.

Seksuaalne nauding pole mitte üksnes nii rafineerituse kui vägivalla poolest üle teistest naudingutest, mida elu võib pakkuda; see pole mitte üksnes ainus nauding, mis ei kahjusta organismi, vaid aitab hoopis selle vitaalsust ja jõudu hoida parimas vormis; see ongi tegelikult ainus nauding, inimelu ainus tegelik eesmärk, ja kõik teised naudingud — olgu need siis seotud rikkaliku toidu, tubaka, alkoholi või narkootikumidega — on üksnes naeruväärsed ja meeleheitlikud kompensatsioonid, tillukesed enesetapud, mida ei juleta õige nimega nimetada, katsed hävitada kiiremini keha, millel polnud enam ligipääsu ainsale tõelisele naudingule.

Tundub, et teatri ja romaani võimalus veel ongi ainult see, et tegeleda isiklikuga. Ühiskondlikute ja sotsiaalsete teemade üle on nagunii niipalju lalinat.

Inimesed saavad tuntuks ühe-kahe andeka sooritusega, kui sedagi, on isegi üllatav, kui inimesel on üks-kaks olulist asja öelda, seejärel katsuvad nad kas rahulikumalt või valulisemalt toime tulla oma allakäiguga, oleneb inimesest.
Sealmaal, kus ma omadega olin, ei olnud mul teist võimalust kui minna kannatusega lõpuni, mitte kunagi ei unusta ma tema keha, tema nahka ega tema nägu ja mitte kunagi varem ei olnud ma tundnud sellise selgusega, et inimsuhted sünnivad, arenevad ja surevad täiesti ettemääratud moel, mis on niisama vältimatu kui taevakehade liikumine, ning on absurdne ja asjatu loota selle kulgu kas või pisinatukenegi muuta.

Veidi meenutab see sekti ja Prohveti lugu praegust Kreeka poliitikat, eriti selle endist välisministrit Varoufakist. Ja veidi meenutab see lugu Keskerakond — oma prohveti kadumise, taaslavastatud uuestisünniga ning oskusega hägustada, kus on tõde.

Arvasin küll, et tunnen inimloomust üsna põhjalikult, kuid see tundmine lähtus üksnes inimese kõige tavalisematest motiividest: nendel siin ol aga usk, see oli minu jaoks uus ja keeras kõik pea peale.

See Daniel lõpetab nagu sellised mehed ikka lõpetavad — alkohoolikust teiste kiusajana.

Ma taipasin hämmelduse ja vastikustundega, et ma usun endiselt (tõtt-öelda puhtalt teoreetiliselt, sest ma teadsin, et minuga on asi ühel pool, olin oma viimased võimalused tuulde lasknud, ma olin minemas, pidin punkti panema, otsad kokku tõmbama), et oma sisimas usun ma endiselt, vastu kõiki ootusi, armastusse.
Esther oli olnud minu õnn, aga niisamuti oli ta olnud — ja olin seda aimanud alguses peale — minu surm; sellest eelaimusest hoolimata polnud ma hetkekski kõhelnud, sest on täiesti tõsi, et me peame kohtuma omaenda surmaga, talle vähemalt korra silma vaatama, ja me kõik teame oma sisimas, et parem siis juba olgu sellel surmal tavapärase tüdimuse ja kulumise asemel harukordse naudingu nägu.

Neid, kes sinust päriselt sõltuvad, nendest sõltud sa ise.

Adusin, et koera tapmine oleks mind šokeerinud sama palju kui inimese tapmine ja võib-olla isegi rohkem; seejärel tegin aga nii nagu kõikidel veidi keerulisematel hetkedel oma elus, ma lihtsalt loobusin mõtlemisest.

OSA 3

Veidi justkui raamat “Üksindusse”, kuid siin on mehel kaaslaseks koer ja ebaumbmäärane aeg, mil ta läheb rändama. Rõõmu on raskustest rohkem. Kui koer tapetakse kaks korda, siis on see kindlasti suurem tragöödia, kui selle inimese enda lõpud.

Olin asunud hüpoteetilisele teekonnale, kuid mul oli päris ükskõik, kas ma kunagi ka kohaole jõuan: oma sisimas ei tahtnud ma muud kui jätkata koos Foxiga seda teekonda üle aasade ja mägede, kogeda veel hommikusi ärkamisi, suplusi jääkülmas jões, minuteid, mis möödusid päikese käes kuivades, õhtuseid istumisi tähistaeva all lõkketule paistel. Olin saavutanud süütuse, viibisin absoluutselt mittekonfliktses seisundis, mul polnud enam ühtegi plaani ega eesmärki, minu individuaalsus lahustus päevade ebamäärases kulus; ma olin õnnelik.

Metslased on oma riituste ja mustusega ISIS-e kamp.

Inimene alahindab looduse jõudu taastuda ning võtta kõik tehis uuesti üle. Näide päris elus on see nn Tšernobõli kaitseala, mis töötab suurepäraselt. Vabad piisonid ja hobused.

“Ökoliikujad” olid igatahes kõvasti alahinnanud eluslooduse kohanemisvõimet, selle kiirust saavutada hävitatud maailma varemetel uus tasakaal, ja minu esimesed neohumaanidest eelkäijad Daniel3 ja Daniel4 rõhutasid mõlemad, et nad tajusid selles irooniat, kui nägid, kuidas endiste tehasekomplekside asemele kerkisid kiiresti huntide ja karudega asustatud tihedad laaned. Niisama kenstakas on tõsiasi, et kui inimesed on maa pealt sama hästi kui kadunud, kui nende möödunud aegade valitsemisest on järel üksnes nostalgilised mälestised, on lestalised ja putukad osutunud tähelepanuväärselt vastupidavateks.

Osta kõige lihtsamaid asju. Näiteks Land Rover, millel puudub elektroonika ning käsitsi ringiaetav hakklihamasin.

See raamat oli surmast mitte üksildusest.

Suvel lugesin õues, nüüd loen mõnusalt toas oma põldude ja metsade keskel.
One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.