See ei ole vulkaan. Suhkrupea mägi on hoopis ühe pilve kinni napsanud.

O Fim: selleks korraks kogu lugu!

16. aprill, olen tagasi kodus. Rahehood on äsja peatunud, et anda teed laialt langevale lumele. Tuleb endale tunnistada, et Brasiilia reis on läbi. On aeg ka see blogi kokku tõmmata. Vaatan üle oma pärisseebika ja veel kehvema moblaseebikaga tehtud fotod ja postitan veel mõned meenutused.

Brasiilia-kajastustes klassikalisteks saanud favela-fotod on siit blogist seni puudu. Aga mõte rändas viimase kuu jooksul päris tihti mäekõrguse sotsiaalse ebavõrdsuse juurde nagu Brasiilias ikka. Seekordse reisi fookuses olid teised teemad, ja eriti Florianopolises pidin end aeg-ajalt lausa näpistama, et meenutada, et ehkki liigun siin priviligeeritud radadel, kus vaesusest pole pea märkigi, siis suurem osa Brasiiliast elab teistsugust elu. Olgu siis sellele suurele osale mõeldes siin vähemalt foto kunstiprojektist Rio uue kunstimuuseumi fuajees, kuhu faveladest pärit kunstnikud ehitasid peamiste Rio favelade maketi koos oma sõnumitega. Fotol on vaid fragment linnakust.

Rio kunstimuuseumi neljanda korruse vaateplatvormilt avaneb selline sürreaalsevõitu vaade äsja maandunud UFO-laevale. Päikese liikudes tõstab ja langetab ta vastavalt tiibu, et katusel olevad päikesepaneelid energia paremini kätte saaksid. See on Homse Muuseum — Museu de Amanhã, tehnoloogia ja keskkonnateemadele pühendunud asutus, mis ehitati koos sellesama kunstimuuseumiga enne Rio Olümpiat kesklinna suurejooneliste ümberkorralduste käigus.

Olin siia jõudes üsna rabatud, sest otsustasin kogeda uut linnaosa värskelt, vaid uduse eelinfo baasil ja ei lasnud Google Earthil ega isegi mitte Mapsil ootusi tekitada. Olin kõrvust mööda lasnud ka info, et massiivne sammastele tõstetud kiirtee Rio kesklinnas, nn Perimetral on olümpiaks valmistudes kõige täiega õhku lastud, kogu piirkond päris kapitaalselt ümber kujundatud ja uue trammitee abil metrooliiniga ühendatud.

Eks ta oli esimese hooga üsna meeldiv üllatus patseerida mööda puhast laia platsi restoranist muuseumi ja tagasi, kui mälus olid samast kohast pildid küllaltki kriminaalsetest ja räpastest nurgatagustest, kuhu kümme aastat tagasi julgesin jala tulla vaid siis, kui karnevaliblokk iga platsisopi täitis. Aga ‘uut aiaväravat’ vahtides hakkas seekord veidi aja pärast hirmus palav ja ebamugav, sest troopilises Rios on uut linnaosa planeerides unustatud varju pakkuv funktsioon. Ja linnaosa dünamiidi abil ümber korraldamise sotsiaalsetest järelmitest endiste elanike jaoks ei taha mitte mõeldagi.

Selle poe nimi on Africa is Tomorrow. Tekstiilid on pärit Mosambiigist, aga vinge disain sünnib Rios. Ostjate ja müüjate ägedaid soenguid nähes tundsin, et ei kvalifitseeru siia isegi sisenema mitte. Pood ise asub ühes Rio maalilisemas, Santa Teresa linnaosas Guimaraesi platsi lähistel. Kõrvalmajas on vähemalt sama ilus pood, kus müüakse erinevate Brasiilia indiaanigruppide valmistatud ehteid. Tundub eetiline kaup, veidi kallis, aga imeilus. Ja umbes kolm maja veel Guimaraesi väljaku poole on mu jaoks kuu tipptoiduelamuse pakkunud Café do Alto, kirde-Brasiilia parimat kööki koondav söögikoht.

Ja nüüd hüpe päris Aafrikasse? Mitte päris, need on kõigest liivadüünid Garopaba lähistel Sirius. Sõitsin ühel hommikul bussiga pool tundi linnast välja Macaco külakesse mäeveerel, kus üks “Habeme” olulisi episoode aset leiab. Bussi oodates hakkasin tagasi mere poole jalutama ja teekond osutus nii ilusaks, et loobusin bussist, irdusin maanteest ja matkasin üle düünide Siriu randa (lained taamal mõjusid mõne aja pärast juba miraažina), ja sealt mereäärt pidi tagasi Garopabasse.

Ja lõpetuseks veel üks pilt kalurikülast, kus paatide taga kalamehed värskelt merelt toodud saaki puhastavad.

Tänan kõiki, kes lugemisega siiamaani jõudsid. Ja neid, kes sellel vaat et liiga ilusal reisil teoks saada aitasid: Brasiilia Rahvusraamatukogu, kirjastus Varrak, minu kannatlikud lapsed ja nende veel kannatlikumad vanaemad. Ja muidugi, Kika. O que eu faria sem você?

Show your support

Clapping shows how much you appreciated Mele Pesti’s story.