Rõõmsa sadama nukrad päevad
Istanbuli lennujaam on ilmselt see õige koht, kus kirjutada seiklustest Brasiilias, Porto Alegres. Ehkki Türgi politseiametnik jõudis paari inimese passide kontrollimise jooksul kolm korda uinuda — ja seda piisavalt sügavalt, et häälkäsklusele mitte reageerida, ja klaasi taha boksi politseinikku raputama ju ka päris ei lähe — olen lõpuks lõputult looklevad sabad ja kontrollid läbinud ja ikka on veel ligi kolm tundi lennuni. Aitäh, hoolitsev Turkish Airlines, kes piiriametnike töötempot tundes oma kliendid ohtra ajavaruga hotellides unedest äratab ja lennujaama toimetab. Hotelli külluslik hommikusöök osutus peaaegu miraažiks: uksed avanesid, lõhnav saal, lookas lauad ja… proua, teie lennujaama transport on ukse ees.
Aga kandugem mõttes siit Idamaade väravast üle ookeani tagasi läände ja kümme päeva ajas tagasi. Veetsin päeva bussis, väga mugavas, nagu nad Brasiilias pea alati, et jõuda Garopabast Brasiilia lõunapoolseima osariigi Rio Grande do Suli pealinna Porto Alegresse. Eelinfo oli linnast ilusa pildi maalinud: just siin startis millenniumivahetusel Maailma Sotsiaalfoorum, vastukaaluks rikaste jutuklubile Davoses nimega Maailma Majandusfoorum. Just Porto Alegres algatati 1980ndate lõpus ka rohujuuredemokraatia protsess, mis päädis võimsa kaasava eelarve süsteemiga, kus kõik soovijad, ka kirjaoskamatud ja vaeseimad, said osaleda aruteludel ja hääletustel, kuidas planeerida oma kodukandi eelarvet. Just Porto Alegre eeskujul on väheke lahjem versioon kaasavast eelarvest juba kolmandat aastat kasutusel ka minugi kodulinnas Kuressaares ja mõneski Eesti paigas veel.
Sümpaatsust lisab linnale juba ette ka ergu kultuurielu lubadus. Mul on ilma erilise omapoolse aktiivsuseta juba kolm keikat planeeritud, kaks esinemist ülikoolides ja üks legendaarsel Elektrilisel Kirjandusõhtul baaris Ocidental. Veidi jalutades selgub, et ongi tore linn. Alati kerkivad pähe need tegelikult ebakorrektsed võrdlused varemnähtuga. Mis seal ikka, avalikustan need seosed. Porto Alegre kesklinn on minu jaoks kui Sao Paulo Anhangabau piirkonna vähendatud koopia, ümbritsevad linnajaod on aga juba Buenos Airese Palermo või Berliini mitme eri linnajao mõõtu. Ja oma Kalamaja on siin kah, Kultuuritehas samuti. Kõik on olemas, tule, ela ja loo! Olud fassaadide taga osutuvad aga nukramaks.
Aga alustan Porto Alegre visiiti hoopis tõlgitava autoriga kohtumisest. Daniel Galera on noorema põlve kirjanik (khm, kõlab ilusasti, sest tal on minuga sama sünniaasta, seega mitte see kõige noorem põlvkond just ka), kes on Brasiilias üsna hästi tuntud ja tunnustatud. Esialgu imestasin, kui kõrvalosariigi Santa Catarina parima ülikooli tõlketudengid ja mõned õppejõudki nime peale ei reageerinud, aga siis mõistsin, et kahesaja miljoni elanikuga riigis on lihtsalt nii palju loomet, sh ka head ja auhinnatud kirjandust, et ükski huviline ei adu kõike. Igatahes paremates raamatupoodides on kõik ta raamatud olemas. Ja Rios teati teda veidi enam — ehk on Santa Catarina elanike teadmatuses oma osa ka naabri staatusel. (Palju minagi neid Hiiumaa kirjanikke tean, eksole.;)
Galera elab koos naise ja koeraga mõnusas korteris kesklinna lähedal keskklassi linnaosas. Linn on tõsises majanduskriisis, ja nii näen ka kirjaniku töökambri akna all pargikeses elanikku, kes õhtu hakul pappkasti lahti lapib ja end puu alla magama sätib. Maja eest tänaval on kodutuid rohkemgi. Viimases romaanis „20 minutit pärast keskööd“ mainib Galera möödaminnes oma maja ees toimunud tapmist. Ma ei taha selle kohta küsida, aga vestlusest aimdub, et see seik oli dokumentaalne, nagu ka väga palju muud Galera loomingus. Ja tapmises, peaasjalikult kräkisõltlaste poolt, ei ole Brasiilia suurlinnades midagi liiga erilist. „Üks taani sõber rääkis, et neil seal kirjutatakse ajalehes, kui keegi on ära tapetud, et nii suur asi on see, teil Eestis on ka nii või?“ küsib Galera.
Teen autoriga Sirbi jaoks pika ja põhjaliku intervjuu. Selgub, et mõned teemad, mida mina „Habemes“ eriti oluliseks pidasin, on raamatusse sattunud üsna juhuslikult ja taustad ning põhjused on hoopis kusagil mujal. Galerale meeldib pikalt vastata ja oma teksti mõtestada, ta ei pelga ka tunnistada, kui mõni läbimõelduna mõjuv detail on teksti sattunud huupi, intuitsiooni pealt. Kriitika peale tõmbub ta siiski kaitsesse — tunnistan, et mulle absoluutselt ei meeldi „Verest nõretava habeme“ pealkiri ja et olen leidnud end raamatust rääkides alustamas vabandusega, et pealkiri on kole, aga raamat mitte. Autor seletab, et temale ei meeldi üldse just nimelt sügavad mitmeti tõlgendatavad pealkirjad ja et ta naudib pealkirjaga va lejälgedele juhtimist. Verine pealkiri tõmbab ligi ka krimikirjanduse huvilised, kes peavad lugema asudes žanrikirjandusest erineva tekstiga harjuma.
Galera raamaturiiulit uurides märkan, et ma ei ole pealkirja kriitikas ilmselt üksi, sest „Habeme“ saksakeelne pealkiri on näiteks „Flut“. Küsin, kas ta teab, mida see tähendab, kirjanik rehmab käega ja poriseb umbes, et „ahh, tead, mingi selline sügav saksa sõna, mille all võib mõelda mida iganes“.
Teisipäeva õhtul lähme Danieliga kõrtsi. Legendaarsesse Ocidentali, Porto Alegre Von Krahli (hiljem kohtan teisigi nii Ocidentalis kui Krahlis käinud inimesi, kes täpselt sama võrdluse välja pakuvad), kus 90ndatel olid eriti hullumeelsed peod toimunud, aga praegugi olla nädalavahetuste ööd üsna meeleolukad. Aga teisipäeva õhtuti pärast üheksat räägitakse juba kolmkümmend aastat jutti siin kirjandusest. Neli-viis kutsutud külalist istuvad baaripukkidel, mikrofonid ees, ja loevad kordamööda omavalitud katkendeid raamatutest, mõni humoorikas kommentaar sinna juurde. Teema on eelnevalt lõdvalt kokku lepitud, aga mingit kureerimist ei toimu ja seosed tekivad juhuslikult. Publik ostab pileti — umbes viis eurot — ja kuulab pingsalt. Pärast mängib bänd, aga ka pigem selline juhuslik, seekord olid ühed vananenud kohalikud rokkarid, kes teevad Led Zeppelini lugusid portugali keeles. Porto Alegres olla selliseid bände hulgi. Selline formaat siis, ja saal olla enamasti pigem täis.
Seekord on kirjandusõhtu teemaks tõlkijad ja tõlgitavad ja saal on triiki täis. Mõni tuleb Eesti ja eksootika peale, mõni harjumusest, aga enamik on siin selgelt oma linna eredaima tähe Daniel Galera pärast. Esireas on üks üsna pungi soenguga tšikk, kel kuhi raamatuid laual autogramme ootamas. Väljas ’suitsupausil’ astub nii mõnigi kirjanikule ligi ja teeb juttu. „Mäletad mind sealt ühest kohast, ma olen Fulano vennapoeg, mu romaan peaks nüüdseks küll juba sinu kätte jõudnud olema, kas lugesid, mees, no mis sa arvad?“ Danieli kehakeelest ja vastuse ebamäärasusest pole raske aimata, et tal pole vähimatki aimu ega eriti huvi, kelle vennapoeg ta ees seisab ja millest ta kirjutab, ent ta jääb viisakaks ja simuleerib midagi. Veidi Galera kuulsuse särast nõrgub üle ääre minunigi, mulle kingitakse Porto Alegre avangardi värskemaid väljaandeid.
Kirjandusõhtu ehk Sarau püsistaarid on tänaseks juba kuuekümnendates. Katia Suman tundub esmakohtumisel olevat kahe ja poole meetri kõrgune transseksuaal, aga siis astub ta baarileti äärselt kõrgendikult alla, kaotab kasvust pool meetrit ning osutub siiski ilmselt naiseks. Tema sügav põrisev hääl ja dramaatiline esinemisstiil on ilmselt formaadi edu üks alustest. Katial on oma netiraadio, kus ta päevad otsa kohalike arengute pärast südant valutab. Homseks on ta kokku kutsunud Cais de Porto sõprade koosoleku, et õhutada veidi takerdunud aastatepikkust algatust avada linn lahele.
Elektrilise Kirjandusõhtu teine püsikunde on Porto Alegre kultuurielu üks kese, õppejõud, esseist ja kolumnist Luis Augusto Fischer. Kõhetu intellektuaal on sümpaatne ja meenutab mulle veidi mu papsi. Olin päev varem mitu raamatupoodi läbi tuulanud, et ta populaarset „Porto Alegre sõnaraamatut“ osta, aga see oli kõikjal välja müüdud, nüüd saan pühendusega koopia.
Loeme alustuseks katkendi Galera „Habemest“, autor portugali, mina eesti keeles. Publik mühatab rõõmsalt iga kord kui mõne kohaiku kohanime eestikeelse vulina vahelt ära tunneb. Teisel ringil loen portugalikeelse katkendi „Jumala linnast“ ja jagan paari lausega teksti tõlkimise kogemust. Üsna huupi valitud dialoog osutub üsna menukaks, ilmselt on naljakas kuulata, kuidas eesti aktsendiga püüdlikult Rio pättide slängi jäljendan. Kolmandaks tutvustan Kivirähki „Ussisõnu“, mille sujuvalt Galera abiga kohapeal „Cobresiks“ tõlgime (inglise keeles on „The Man Who Spoke Snakish“). Katkendi loen inglise keeles, sest portugali keeles mul neile Eestist midagi pakkuda ei ole.
Teistel päevadel esinen kahes Porto Alegre ülikoolis. Üldiselt on igas osariigis vähemalt üks Föderaal- ehk siis riiklik tasuta ülikool, ja need olla tasemelt parimad. Lisaks rodu eraülikoole, mille seast väljapaistvaim tavaliselt Katoliku ülikool ehk PUC.
Porto Alegre PUC on korraldanud minu ja ühe kohaliku tõlkija avaliku vestlusõhtu. Galera sõber Cristiano Baldi korjab mind viis tundi enne ürituse algust peale ja sõidame äärelinna ülikooli kämpusesse. Jõuame napilt enne rektoraadi varakambri ukse sulgumist kohale ja saame mu tšeki kätte — eraülikoolile kohaselt on õhtune vestlusõhtu tasustatud. Vana hea tšekk osutub lähemal uurimisel nominaalseks, mis tähendab, et järgmisel päeval pean samasse kämpusesse tagasi kärutama, et just ühes konkreetses ainult hommikuti avatud pangas see rahaks teha.
Pisut närviline Baldi osutub endiseks kopiraiteriks, kes viitab kümnendile reklaamiagentuuris kui õuduste kambrile, millest ta napilt pääses. Nüüd on ta loova kirjutamise osakonnas õppejõud ja peatselt selgub ta ärevuse põhjus: õhtul pärast me üritust on tal vaja veel poeetikast üks loeng anda ja see on veel ette valmistamata. Päev läbi tööd rügada ja siis õhtul kell 21.30–23 poeetikast loengut kuulata — eraülikooli tudengi elu pole ka mingi meelakkumine.
Saadan Baldi raamatukokku Aristotelese manu ja tutvun paar korrust kõrgemal võimsa klaasfassaadiga hoone seitsmendal korrusel kirjandusprofessor Barbarenaga. Kiirelt selgitame välja ühise sõbra, minu doktöö oponendi professor Susanne Klengeli, kes on Barbarenale “väga, väga sõber” ja kaasvõitleja rahvusvahelises brasiilia kirjanduse uurijate uurimisgrupis. Saan Barbarena brasiilia nüüdiskirjanduse isikliku top 10, nüüd on mul neid juba päris mitu, mida raamatupoe ostunimekirjaks sünteesida.
Vestlusõhtu osutub nii meeleolukaks kui ülimalt rahvarohkeks. Valdavalt loova kirjutamise eriala magistrandid (Barbarena ei väsi korrutamast: see on lähituleviku ala! maailm vajab lugude jutustajaid!) tunglevad ruumis istekohtade otsingutel ja küsivad küsimusi. Taas osutub mu kaasesineja menukamaks, tema juurde koguneb pärast neiude järjekord autogramme paluma. Noor tõlkija Guilherme Braga tõlgib valdavalt rootsi, taani ja norra keelest, hetkel maadleb ta Karl Ove Knausgårdi sarja “Minu võitlused” kuuenda osaga. Ta on neid väheseid, kes on end kogu täiega tõlkimisele pühendanud ja ta sügavalt läbitunnetatud tõlkijapositsiooni analüüsi on rõõm kuulata.
Professor Fischer korjab mind järgmine päev pärast tšeki rahastamist eraülikooli eest üles ja viib enda töökohta, riiklikusse ülikooli. Kirjandust, humanitaarteadusi ja täppisteadusi hõlmav kämpus osutub kesklinnast veel kaks korda kaugemal asuvaks võsavaheliseks ülikooliks. 60 ringis Fischer räägib, et tema jõudis õppimist 1970ndatel alustada veel kesklinna õppehoones, aga siis suunati nad linnast välja siia. Ehkki riiklik ülikool olla tasemelt ikka parem, tundub pärast võimast sillerdavate klaasseintega PUCi siin kõik kuidagi nukram, väiksem ja vaiksem.
Linnaservas näitab professor äärelinna asumeid, kus tema ja ta võitluskaaslased 80ndate lõpus rahvast harisid, mobiliseerid ja kutsusid aruteludele, mis investeeringuid linnaosa enim vajab. Algatus ühendas tollaseid noori ja oli mitukümmend aastat täielik edulugu. Aga nüüd… Ohkan koos professoriga nukralt, sest alustasin hommikut Porto Alegre kaunil Keskturul kohalikku ajalehte lapates ja leidsin sealt pika ülevaate kaasava eelarve arutelukogude ajutisest peatamisest kriisi tõttu.
Porto Alegre, Rõõmus Sadam, tundub üldse hetkel pigem nukra sadama mõõtu. Kohtun siin ühel lõunasöögil Portugalist Porto linnast pärit kirjanik Antonio Saraivaga, kes pakkus naljaga välja, et vahelduseks võiks Rõõmsa Porto tiitel hoopis neile minna. Tõesti, paar aastat kohalikul tasandil juhtimiskriisi ja riiklikku majanduskriisi on kunagisele tugevale linnale mõjunud pea hävitavalt, kuritegevus on teinud meeletu hüppe ja ehkki päevasel ajal on vabaõhukohvikutes veel rõõmsaid inimesi, tammuvad vaid loetud meetrite kaugusel relvis politseinikud. Noored, kes liikusid varem palju jala, on nüüd Uberi ja mõne konkureeriva sõiduäpi sõltlased; need, kes pole veel Sao Paulosse kolinud, teevad plaane.
Jõuame viie päevaga Danieli, ta naise Taisi ja koera Butiaga sõbruneda ja lähme lahku lootusega perekond Galerat järgmisel kevadel Eestis näha. Nemadki, väidetavalt oma sõpruskonna viimaste tinasõduritena, on langemas ja plaanivad kodulinnast ära Sampasse kolida.
