Rio, armastan sind.
Mida pakub üks tavaline pühapäeva õhtupoolik cariocale, Rio ajutisele või püsielanikule? Piisab vaid kodutänavalt kvartal või kaks randa jalutada ja seal vaatab vastu ülalolev pilt. Päike on loojumas, täiskuu tõusmas ja laval rokivad Skank ja Céu. See on vaid ettevalmistus suurima staari Jorge Beni, Rio elava ikooni lavale saabumiseks.
Liivariba on aga samuti kui üks pikk lava, kus rullub lahti Rio kvintessents: rannamelu, jalka ja samba. Kõva vahuga laine lööb randa, poisid ja mehed taovad veepiiril vutti, taustal mürtsub laivis väga heal tasemel popmuusika. Rääkimata tuhandetest ilusatest ja rõõmsatest inimestest, kes paljajalu liivas kontserti naudivad ja mööduvatelt kandikutelt aeg-ajalt topsi maasikate ja laimiga caipirinhat haaravad.
Olen hullu moodi õnnelik, ja tänulik, et saan ses hetkes olla. Mõtisklen taustal tuksleva aktuaalse immigratsiooniteema kontekstis, kas oleksin sama tänulik, kui elu oleks hoopis teisiti läinud, kui Brasiilia oleks pealesunnitult mu uus kodumaa, mitte vabalt valitud teine armastus. See ei ole päris laestvõetud näide, 1920–30ndatel jõudsid siia tuhanded Eesti immigrandid. Alles täna kontserdilegi tulles vaatas rannaserva taasistutatud palmidelt meenutuseks vastu immigrantide lapse Oskar Metsavahi brändi Osklen reklaam.
Ega ma ei tea, kuidas see kõik oleks. Vabal tahtel tulla ja minna, mõnd kohta armastada ja mõnda muusse leigelt suhtuda tundub mu priviligeeritud minale nii võõrandamatu õigus, et raske on leppida arusaamaga, et väga paljudel sellist võimalust pole. Ma ei mõtle siin ainult, et pole võimalust tulla ja minna, pole ju vahel ka võimalust ise valida, mida oma uue kodumaa vastu tunned, teised teavad paremini, mis sobib. Mulle on üheselt selge, et ei armastust ega ka tänulikkust nõuda kelleltki ei saa ega tohi, need tunded tulevad ise, siis kui tahavad tulla. Ja pole teiste asi kommenteerida.
Mõtisklusteks pole enam mahti, sest vanameister saabub lavale. Loovin ka vahepeal kättejõudnud pimeduses üle rannarättide ja suuresti ikka veel tangades ja sungades (vastavalt naiste ja meeste ujukad) oleva publiku vahelt läbi lavale lähemale. Pelgasin juba vahepeal, kui lauljanna Céu oma suurepärase loomingu asemel hoopis lavalt Jorge Beni hitte uhas, et ehk tulebki sedalaadi tribuutkontsert, kus teised teevad töö ära ja superstaar talutatakse vaid veidiks lavale ennast näitama. Kontrastina on üsna eredalt meeles kümne aastane tagune Jorge kontsert, kus ta pool sajandit noorema publiku hüppamise saatel kell 23–04 katkestusteta kütet andis. Aga noh, eks ta oli siis alles 62-aastane ka…
Aga Jorge Ben Jor on nüüd laval, tema enese loodud žanr sambarokk mürtsub täiega ja oma tobedad hirmud võin liiva talluda. Pealagi võib mehel tänaseks veidi kiilam olla, aga särtsu jagub mitmeks tunniks. Kõik suuremad hitid käivad läbi, aga ilma publiku nõudmiste koorita, jääb mulje, et ta laulab neid täitsa hea meelega. Meenutuseks: Jorge Ben on maailmas enim kõlanud loo Mas Que Nada autor, lõputult mängitakse üle maailma eri versioonides ka Taj Mahali, Chico da Silvat ja palju teisi lugusid. Päris mitu laulu räägivad jalkast, täna näeme neile laval taustaks legendaarseid hetki Brasiilia mängudest. Joge bola, joge bola… Cadê penalty? (Mängi palli… Kus on penalt?)
Ega kedagi paremat polekski saatus võinud viimasel Rio õhtul mu teele saata, sest Jorge on Rio vaimu kehastus, poisikesest peale tamburiin käes. Ka superstaarina olla ta edasi lihtne carioca, kes armastab rannas õlut juua ja vahel palli toksida. Oskab mõnusalt elada, nagu nad sindrid siin enamus, tundub vähemasti kõrvalt vaadates. Ja Rio armastab Jorge Beni. Ekraanile lava kõrval ilmuvad Twitterist vaid soojad sõnumid: Salve, Rei Jorge!
Ükski lõunasöök pole teadagi päriselt tasuta. Tänase kontserdi maksis kinni Nivea, see on nende hea maitsega turundajate valik. Õnneks on reklaam küllaltki diskreetne ja Nivea kreemipurgid hakkavad videotaustal troopiliste taimede vahel hüplema alles kontserdi kõrghetkeks plaanitud loo Pais Tropical ajal. Veidi paneb mind, põhjamaa naist, siin Brasiilia publikus, muidugi muigama hüüdlause, mida nad meie laiuskraadil kasutada armastavad: Nivea — põhjamaa naisele. Nüüd mürtsub kõige troopilisem lugu üldse ja bränd muudkui edeneb. Ilmselgelt on sama sisu müügiks siinkandis hoopis teised hüüdlaused.
Kell kaheksa on pidu otsas. Aga hea elu muidugi mitte. Näen päris mitmeid inimesi kottpimedas värskendavasse merre sukeldumas, rohkem kui hommikuti, kui ma ise ujumas käin. Koduteel jäävad ette paar lihtsat plasttoolidega rannakõrtsi, kus rahvas on pillid välja võtnud ja jätkab sealt, kus Jorge lõpetas. Samba siin linnas juba ei lõpe.
