It was my only night with my dear friends in Berlin in their cozy Neukölln apartment. There was José, a Colombian writer in Berlin, and his wife Anne-Liis from the same Estonian island where I come from. I like them and I don’t get to see them often — so I was enjoying every minute.

Suddenly — boom! I hit a landmine. José stared at me over the kitchen table and looked truly hurt.

„What did you just say — an American? Did you say this media house in Medellin is owned by an AMERICAN? …


Image courtesy: Shutterstock

It hurts to be a woman. That’s what many women from all over the world still hear from their doctors when they actually need medical help, not old-fashioned proverbs.

There is an enormous need in health tech that directly affects half of humankind and indirectly all of us. It has to do with a substantial historical gap in female health data which is starting to be bridged only now, creating a wave of tech innovation. Femtech — medical apps and products catering to women’s needs — is currently one of the most remarkable and fastest-growing newcomers in the startup world.


See ei ole vulkaan. Suhkrupea mägi on hoopis ühe pilve kinni napsanud.

16. aprill, olen tagasi kodus. Rahehood on äsja peatunud, et anda teed laialt langevale lumele. Tuleb endale tunnistada, et Brasiilia reis on läbi. On aeg ka see blogi kokku tõmmata. Vaatan üle oma pärisseebika ja veel kehvema moblaseebikaga tehtud fotod ja postitan veel mõned meenutused.


Porto Alegre: ilus linn, kus kõik on justkui olemas, ent kriis rõhub. Foto: idealwallpapers.com

Istanbuli lennujaam on ilmselt see õige koht, kus kirjutada seiklustest Brasiilias, Porto Alegres. Ehkki Türgi politseiametnik jõudis paari inimese passide kontrollimise jooksul kolm korda uinuda — ja seda piisavalt sügavalt, et häälkäsklusele mitte reageerida, ja klaasi taha boksi politseinikku raputama ju ka päris ei lähe — olen lõpuks lõputult looklevad sabad ja kontrollid läbinud ja ikka on veel ligi kolm tundi lennuni. Aitäh, hoolitsev Turkish Airlines, kes piiriametnike töötempot tundes oma kliendid ohtra ajavaruga hotellides unedest äratab ja lennujaama toimetab. Hotelli külluslik hommikusöök osutus peaaegu miraažiks: uksed avanesid, lõhnav saal, lookas lauad ja… proua, teie lennujaama transport on ukse ees.


Ipanema, 9. aprilli pärastlõuna.

Mida pakub üks tavaline pühapäeva õhtupoolik cariocale, Rio ajutisele või püsielanikule? Piisab vaid kodutänavalt kvartal või kaks randa jalutada ja seal vaatab vastu ülalolev pilt. Päike on loojumas, täiskuu tõusmas ja laval rokivad Skank ja Céu. See on vaid ettevalmistus suurima staari Jorge Beni, Rio elava ikooni lavale saabumiseks.

Liivariba on aga samuti kui üks pikk lava, kus rullub lahti Rio kvintessents: rannamelu, jalka ja samba. Kõva vahuga laine lööb randa, poisid ja mehed taovad veepiiril vutti, taustal mürtsub laivis väga heal tasemel popmuusika. …


Ipanema rand, Kahe Venna mägi, Vidigali favela ja vapper Sheraton. Fotod seekord turvakaalutlustel laenatud.

Nüüd elan Ipanemal ma,

korter on aus ja hea.

Ja selle õnne eest

Airb’n’b-d ma tänama pean.

Nii õhtul Rio de Janeirosse saabudes kui hommikul uksest välja astudes niitis mind paks niiske kuumus. Kõva troopikafänni enesepilt sai kerge löögi. Visklen öösel voodis, lükkan ventika tiivaplagina viimasele piirile, aga ikka on raske olla. Reisi madalhetk. Miks ometi siin, ilma kõige ilusamas linnas?

Elasime ühel kaugel ilusal ajal siin ometi Kikaga kaks kuud ja kõik sobis? Veidi mälus sobrades selgub, et täpselt kümme aastat tagasi olime Rios peaaegu et kohalikul talvel (need on need kaks nädalat aastas, mil õhtu poole peab rannas…


Meio laguun ja Rosa rand.

Võnked raamatu- ja pärisilma vahel lähevad siin Garopaba linnakeses üha tihedamaks. Vaheldan tööd tekstiga retkedega randadesse ja muudesse raamatus mainitud paikadesse (koledaid pole siin kandis näha olnud). Olen parajasti taas kord kodu kõrval argentiinlaste imeheas Carmela kohvikus tööd tegemas, kui mind kõnetab üks suurlinliku olekuga daam. Rejane ootab parajasti poja inglise keele tunni lõppu ja soovib isegi veidi Englishit praktiseerida. Selgub, et ta omab Praia da Rosas täpselt laguuni kohal võõrastemaja, kuhu ta mind kohvile kutsub. Luban ühel neist päevist minna. Tagasi teksti juurde asudes vaatab vastu lõik, kus peategelane viib ema Praia da Rosasse sööma. …


Võtan pühapäeva tööst enam-vähem vabaks, et tutvuda kahe naisega, kelle kontaktid Florianopolise ülikooli erinevad õppejõud andsid mulle mõnevõrra sarnaste saatesõnadega: „Ta oli kunagi mu doktorant, väga äge naine, teil oleks kindlasti põnev kohtuda, elab seal looduse rüpes, tegeleb permakultuuri ja veel saja ägeda asjaga.“

Carmen ja Alessandra elavad üksteisest kilomeetri kaugusel, aga ei tunne omavahel. Hommiku veedan koos Carmeniga, kes elab Brasiilia oludes absoluutselt haruldases üksinduses looduse keskel Gaia ökokülas. Üks planeedi tuleviku pärast muretsev Florianopolise rikas paar ostis lahmaka maad, laia riba BR-101 maanteest kuni Ouvidori ja Barra randadeni ja rajas sinna Gaia põhimõtete järgi ökoala. Kaheksa töötajat peavad…


Kah omamoodi pealinnavaade: Barra da Lagoa, Florianopolis

Liigun seekord enda jaoks uutes Brasiilia kantides. Lõuna-Brasiilia on euroopalik, räägivad nad kõik, uhkusega hääles. Siin on hästi palju eurooplastest immigrantide järeltulijaid, seepärast peeti mind vanasti Ladina-Ameerikas rännates ikka lõuna-brasiillannaks, sinised silmad ei ole siin kandis haruldus. Saksa kogukonnad kasvatavad tänini spetsiaalses kodumajanduskoolis ‘Kinder, Küche, Kirche’ ideaali järgi koduperenaisi ja valmistavad Kochkäset, mille müüki üritavad kohalikud antropoloogid taas legaliseerida… Aeg on kohati peatunud ja mitmed 19. sajandi lõpus saabunud kogukonnad rääkivat tänini dialekte, mida kusagil mujal maailmas enam ei eksisteeri.

Kui suurlinnad Rio ja São Paulo on Brasiilia ranniku keskosas, siis Lõuna moodustavad kolm osariiki. São Paulost lõunasse liikudes tuleb…


Caetano Veloso ja Gilberto Gil

Kesköö paiku Airbnb öömaja juurde jõudes tunnen end hetkeks siin maailmas väga üksi. Olen autoteelt paarkümmend meetrit sügavpimedasse rohelusse astunud ja kangutan värava kallal, mis kuidagi ei avane, kella ka ei paista. No kes see Brasiilias ikka midagi lahti hoiab, ikka lukus ja hirmul on kõik. Eemal kõrguv maja on kottpime.

Meenub “Jumala linna” tõlkides õpitud teadmine: suletud värava taga plaksutatakse! Vaheldumisi plaksutan ja hüüan Oi! (Tere!) nagu rütmiüksus troopilises bändis ja kangutan siis jälle värava kallal.

Oi!, kostab lõpuks kusagilt kõrgelt pahur hääl vastu. Ülimalt unine valge peaga vanamees koperdab majast välja, näitab üldse mitte lukus jalgväravat ja annab…

Mele Pesti

Storyteller

Get the Medium app

A button that says 'Download on the App Store', and if clicked it will lead you to the iOS App store
A button that says 'Get it on, Google Play', and if clicked it will lead you to the Google Play store