Enne töö, siis reaalsus

First establish a firm foothold in daily activities within society. Only then can you cultivate reality and undestand essence. — The Secret Book of Golden Flower

Kuskil kaugel maal on üks klooster, mis väljastab konveieri peal õnnetuid mediteerijaid. Nad tulevad tagasi lapsepõlve tänavatele ja on ootamatult üksi. Kõik eelnev on kadunud, on vaid üks igav killustik ja tühi asfalt. Siia maha jäänud kaaslased pole unustatud, kuid midagi pole enam neile ka öelda. Vaid piinlik vaikus viisakuste järel. Mediteerijal on muidugi Reaalsus, ta tundis ehk vaid sekundiks Olemist, aga siiski. See on tegelik elu, reaalsem kui enne. Asjadel on tähendus; teadvustatus lõikab kui žilett. Ometi muutub mediteerija õnnetuks ja järk-järgult sulgub ta meel üksindusse koduseinte vahel. Argipäevane muutub vaenlaseks. Töö on tulemusteta ajaraisk. Milleks viita oma väärtuslikku aega millelegi, mis vaimu ei toida? Mõtiskluses mööduvad aastad. Mediteerija enam ei mediteeri. Mis juhtus?

Läksin tagasi sinna kloostrisse kaasas puust silt. Koputasin uksele, munk avas küsiva ilmega. Andsin sildi ta kätele ja palusin see kinnitada välisukse siseküljele, nii et iga lahkuja näeks seda viimase sõnumina enne koduteed. Sildil oli kirjas — “Enne kõike muud loo püsiv pidepunkt ühiskonna argipäeva tegemistes. Ainult siis saad viljeleda reaalsust ja mõista olemust.”